Monday, March 26, 2012

Draamateatris ammu

Kui vaadata seda blogi, tundub, et ma pole elus oma jalga Draamateatrisse tõstnud. Tegelikult olen terve rea väga häid etendusi seal näinud. Millalgi aastal 2004-2005 elasin üle poole aasta Tallinnas ja sellesse aega jäid üsna helged Draamateatri külastused. See oli äärmiselt tore teatriaeg, palju häid kogemusi. Et need meelest ei läheks, panen siia kirja, mis veel meelde tuleb. Lugeda teil võibolla igav, vabandan.

Kokkade öö. Oli väga meeleolukas,Tekst koosneb väidetavalt Leonardo da Vinci leiutatud toiduretseptidest. Mängisid head näitlejad, näiteks Guido Kangur oli väga hea. Vaheajal sai süüa :): ) Päevaleht kirjutab nii: “”Kokkade öö” kaks meespeategelast püüavad oma kulinaarse vaimukusega võita daami südame, keda mängib Harriet Toompere. Veel on näidendis osa ka suurel kunstnikul Vincil endal, kes toidutegemist laval juhendab ja keda mängib Jaanus Orgulas.” 2002. aastal sai lavastaja Hendrik Toompere jr selle eest parima lavastaja auhinna!

Savonarola tuleriit. Aastast 2005, Mart Kivastik tegi, lavastas jälle Hendrik Toompere jr.Ja jälle oli hea, kuigi sugugi mitte meeleolukas. Saates teatrimagasin räägib lavastaja sellest huvitavasti. Tegelikkusel põhinev, Firenze 15 sajandi lõpu mungast Girolamo Savonarolast, kes on lapsest saati kuulus, sest tema ihult leiti 3000 geniaalsuse märki. Väljavalitu ja imetletud raamatupõletaja ja muidu natuke hirmus inimene. Sirp kirjutab.

image

Foto autor teadmata, leidsin siit.

Inishmore’I leitnant. Martin McDonagh. Sellest etendusest ei mäleta ma midagi peale surnud kassi ja selle tunde, et oli hea etendus. Sirbis kirjutatakse ja Päevalehes. Küll on hirmus kahju, et teater on nii kaduv.

Soome hobune. See on juba natuke hilisemast ajast, aastast 2007. Läksin seda vaatama, et näha Ita Everit ja nägingi. See etendus väga sügavat muljet ei jätnud, oli selline lihtne naljalugu, ma ütleks. Tundub, et ma olen snoob.

Voldemar. Ka aastast 2007. Seda on telekas ka näidatud. Väga tore etendus, mulle väga meeldis see rongilahendus- kogu tegevus toimus ju Tallinnas rongis Baltijaamast Kivimäele. Hea näitlejatöö, tore tekst.

Foto Draamateatri kodulehelt

Lisaks on veel hilisematest etendustest meretäis hirmu, millest olen juba kirjutanud.

Saturday, March 24, 2012

NO99 - Kes kardab Virginia Woolfi

NO teatri Kes Kardab Virginia Woolfi? pälvib minu käest ainult kiidusõnu! Suurepärane klassikaline lavastus. Väga hea lugu, mis nõuaks tegelikult mitut korda vaatamist, et kõiki nüansse tabada – ei ole lihtsa ja selge süžeega lugu. Osa lugu ei toimu mitte laval vaid jutustatakse, segi lähevad fantaasia, mäng ja päriselu. Lõpuni jääb hinge segadus, et mis siis tegelikult toimus nende inimeste eludes, mille nad välja mõtlesid, mida nad teesklesid ja mängisid, mida tegelikult tundsid.
Lavastuse eest ka kümme punkti. Imeline pinge loomine ja hoidmine – ilma kisata! Oi kuidas mulle meeldib kui leitakse teistsuguseid ja peenemaid viise väljendamaks inimestevahelisi pingeid, näidates võimuvõitlusi ja hulluseid. See on päris elus ju ka väga nüansirikas ja väga isikupärane, kuidas inimesed üksteisega manipuleerivad, kuidas võimumängud väljenduvad. Ei ole vaja kisada ja üksteise peale karjuda. Ja ei kisatagi. Lihtsalt suurepärane.
woolf4
Fotod Ene-Liis Semper, No teatri kodulehelt
Näitlejad saavad ka kümme punkti. Igaüks. Maarika Vaarik on juba ammu minu suur lemmik, telekas on teda näha Kättemaksukontoris, aga teatris on ta veel väga palju parem. See etendus ja roll sobisid talle ideaalselt. Parajalt segane, parajalt hoolimatu, parajalt hooliv, parajalt õrn ja haavatav, parajalt kuri ja haavav. Nüansiparaad, ma ütlen! Alla ei jää sugugi ka Hendrik Toompere jr. Tõsiselt hea roll. Samasugune kõva kivi kui Vaarik. Noored, Mirtel Pohla ja Sergo Vares olid ka väga võluvad. Mirtel jäi päris võluvalt purju ja Sergo on ikka ehtne charmer.
717_Woolf5
Noored tulid keset ööd vanemale paarile külla. Kõigi must pesu sai ajapikka alkoholi abil lagedale toodud ja teiste ette laiali laotatud. Osad sünged saladused räägiti ära küll vihjamisi. Siis loobiti seda üksteisele näkku. Üsna valus lugu. Samas oli ka koomiline. Olukorrad olid koomilised, dialoogid olid koomilised, purjujäämine ja sellega kaasnev oli koomiline. Aga see, mis käis taustal, hingedes, minevikus ja räägitud lugudes, see oli valus.
woolf1
Väga meeldis. Ja nii palju kui teiste juttudest kuulda, on mul hea meel, et just No etendust nägin.

Thursday, March 22, 2012

Hecuba pärast

Linnateatri etenduselt Hecuba pärast lahkusin üsna segaste emotsioonidega. Ma olen juba teismelisest saadik harjunud mõtlema Linnateatrist kui kvaliteetteatrist, aga viimasel ajal on asitõendeid, mis minu väljakujunenud arusaama kõigutama on hakanud. Ütleme nii, et 50:50. Hecuba pärast oli pigem selles kõigutavas pooles.

Palagan on see sõna, mis minu jaoks seda etendust iseloomustas. Noh, teate selline, kus kisatakse ja mehed tulevad värvilistes sukkpükstes lavale kepslema ja siis vjääga njaaljakas vjeene aksjeendis mjeeehed rjäägivad njaatuke rjuumalat juutu. Ja ärgem unustagem pedenalju!

040_hecuba_(foto-siim_vahur)

Etenduses oli helgeid hetki ja selles oli Indrek Ojari, kes mulle tegelasena väga meeldis. Omamoodi naljakad olid üritusekorraldajad-poisid, kes oma walkytalkydega ühendust pidasid ja nii hirmus elevil olid. Kohati oli naljakas härra doktor. Aga samas oli selles liialt lihtlabast ja lihtsalt labast nalja, mis minu huumorimeelest suure kaarega mööda läheb. Näiteks lapsi pikalt, ropult ja põhjendamatult sõimav treener ei aja mind üldse naerma. Samas kummaliste soovidega juhendaja juhtimisel kümne erineva intonatsiooniga Hamletit reklaami pähe esitav või suurte põdrasarvedega kujuteldavasse autosse roniv Indrek Ojari ajab naerma. Tõsise näoga absurdsusi tegegev tavaline inimene, kes saab väga hästi aru, et ta teeb absurdsusi – on naljakas. Eriti kui hästi mängitud ja välja peetud. Aga jobud, kes on jobud ja ei saa arugi, et nad on jobud, ajavad mind pigem vihale. Eriti kui nende jobuduse sketsid nii pikalt kestavad. Tõesti ebavajalikult pikad olid paljud neist.

Fotod: Siim Vahur, Linnateatri kodulehel

Ei tea, ei kõnetanud mind ja mu huumorimeelt see etendus. Samas saal rõkkas naerust, nii et ilmselt oli ikka hea ja naljakas. Samastusin Indrek Ojariga, kes vaatas teda ümbritsevat idiootsust ja elu täpselt sama tülpinult kui mina. Võibolla sellepärast ta mulle meeldiski – päris inimene. Võibolla see oligi etenduse mõte – päris inimene (näitleja!), väsinud ja tülpinud, keset mingit palagani ja “teatrit”, mis tegelikult peaks olema päris elu.

Peaks lugema, mis teised arvasid ja mida see kõik siis tähendama pidi. Võimalik, et ma lihtsalt ei taibanud, mis on point. Võimalik, et mul oli lihtsalt vale tuju.

Wednesday, March 21, 2012

PITA

Pita-pita-pita! Katsetasin esimest korda Pitat ehk taskuleiba nagu Toidutare seda nii kenasti nimetab.

Retsepti leiate siit. Ma tegin ise tegin Maire Suitsu suure küpsetamisraamatu järgi – see on vaieldamatult mu lemmik küpsetiste raamat. Üldiselt oli päris lihtne, koosneb ainult veest, jahust, pärmist ja soolast. Kokku mätsida, kerkima panna, veel sõtkuda, vormida pallikesed ja jätta uuesti kerkima. Ja siis 7 minutit küpsemist ja niiske räti alla jahtuma. Väga maitsev sai! Ja juhtuski nii, et küpsedes kerkis pallikeseks ja muutuski keskelt õõnsaks. Ma arvan, et mõtlen taignasse mingeid maitseianeid juurde järgmine kord. Ei teagi, kas kuivatatud basiiliku või küüslaugupulbrit või midagi. Oleks ju huvitavam!

DSC_5019

Muud polegi keerulist kui ei tohi lasta ennast lihtsalt häirida sellest, et see kuramuse asi näppude külge kleepub hirmsasti. Eriti ei olnud hea see nõuanne teistkordsel kerkimajätmisel katta asi kilega ja siis rätiga. Vähemalt minul oli see konsistents liiga vedel, jäi kõik totaalselt kile külge kinni. Oleks pidanud jahu enne peale raputama ilmselt. Selle tulemusel ei tulnud mu pitad üldse ilusa kujuga, aga samas ma leian, et ümar kuju ongi ebaotstarbekas. süüa on palju lihtsam sellist kergelt ovaalset.

Lõikasin siis servast lahti, panin sisse seda, mis parasjagu leidsin. Ühe sõin kana, rukola, tomati ja majoneesiga. Teise sisse panin lõhet, tomatit, rukolat ja hernepüreed, mis lõunasöögi kõrvale tegin. Sai väga maitsev.

DSC_5022DSC_5024

Tuesday, March 20, 2012

Ajuloputus Nukuteatris

See oli üle hulga aja üks kõige huvitavam, toredam, nauditavam ja väljapeetum etendus, mis ma näinud olen! Nukuteatris pole ma enne kunagi käinud, nukkudega etendust ei olnud ma seni samuti üldse näinud. Aga nüüd tahaks veel!

Ajuloputus oli täiskasvanutele mõeldud etendus, aga ikka nukkudega. Tegevus toimub võõrutusravi haiglas ja keskendub patsientide suhtele oma sõltuvusega. Sõltuvus on aga imearmas ahvike, kes niiii arrrrrmastab oma peremeest. Klammerdub, meelitab, keelitab, on seltsiks. Kuidas sa küll sellisest loobud?! Võrratu võrdlus ja sõltuvuse kehastamine mu arvates.

Fotod Nukuteatri kodulehelt

Esimesel pildil on Taavi Tõnisson – peategelane. Mängis minu arvates väga hästi, polnud teda vist varem üldse näinud.

Etendus oli väga nauditav, aga mõni asi tekitas natuke hämmeldust. Näiteks miks osa etendust vene, osa inglise keeles on, selle vajalikkusest ma päris täpselt ei saanud aru. Ka oli minu jaoks ebavajalik kaamerate kasutamine. Kõige ehedamad ja paremad hetked olid ikka need, kus laval oli näitleja koos oma ahviga. Või ka ilma. Ja kui näitlejad tantsid, väänlesid, piinlesid, laulsid, mõtlesid. Selles etenduses eriti palju ei toimunud, ei olnud pöördelisi sündmusi,keerulisi žüžeekäike või keerulist filosoofiat. See tegevus oli selline mikrotasand, igapäevaelu ja igapäevasuhtlus sõltuvusahvikesega.

Natuke lauldakse, natuke luuletatakse, natuke tantsitakse. Muusika on etenduses olulisel kohal ja mu arvates väga hea ja mõjus. Mõne koha peal meenutas filmi “Requiem for a Dream”. Ka selline psühhedeelia.

Saade Batareja räägib ja näitab etendust ja tema tegijaid. alates 19:10. Etenduse autor ütleb, et ta on olnud sellises haiglas, nii et tegu on kergelt autobiograafiaga.

See suure peaga on arst.

Minge vaatama! Mängitakse paar korda kuus. Ja ärge neid videosid vaadake seal kodulehel, need näitavad ainult kisamise ja püherdamise hetki või neid tobedavõitu intervjuusid ahvidega. Etendus ise on oluliselt parem. Päris koledalt kisendamist oli vaid ühe korra.

Wednesday, March 14, 2012

Praekartul

Lubage mul rõõmustada nii lihtsa asja üle nagu praekartul : ) Masterchef Professionali vaadates olen aru saanud, et ilma võita suuremat osa sööki teha pole võimalik. Niisiis õppides udupeene nimega asjast potato fondant, teen ma nüüdsest praekartuleid ohtra võiga. Lõikan üsna paksud viilud, praen mõlemalt poolt pruuniks, lisan küüslauku-rosmariini ja vett ja hautan kaane all. 

DSC_4986

Vaadake, kuidas Gordon Ramsey fondant potatot teeb.  Ta muidugi kasutab puljongit ja küpsetab neid ahjus.

Sunday, March 11, 2012

Salatid

Panen kirja kaks salatiretsepti, mis ei olegi retseptid – panin lihtsalt ettejuhtuvad asjad kokku. Kõiki asju panin juhuslikus vahekorras ja maitse sai päris mõnus

1. Keedetud ja riivitud punapeet, peeneks hakitud sibul, paprika, tomat, hapukoor, majonees.

2. Salvesti kõrvitsasalat, tomat, paprika, hiina kapsas, basiilik, kana, avokaado.

Salatitest pilti pole, sõin kohe ära :)