tag:blogger.com,1999:blog-74147876193165902062024-02-24T22:46:27.754-08:00headest hetkedestUnknownnoreply@blogger.comBlogger221125tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-26550775952334802732014-08-13T13:49:00.002-07:002014-08-13T13:56:45.609-07:00Aju jaht - Linnateater<div style="text-align: justify;">
Muretsen pisut, kui mõtlen sellele, millised etendused mulle viimasel ajal kõige rohkem muljet on avaldanud. Räägib see midagi mu kohta, kui mind teeb õnnelikuks ja ajab elevile, kui mind teatris hirmutatakse ja õudu tekitatakse, tooli külge klammerduma pannakse, kui mulle meeldivad etendused, mille kohta pärast kriitikud zanrimääratlusena ütlevad ajukepp? Kui kütkestavad psühhopaadid või vähemalt väga omapärase reaalsustaju ja käitumisnormidega tegelased? Kui meeldib, et piirid hulluse ja normaalsuse vahel hägustuvad? Kui mängitakse mänge, millest päriselt aru ei saa? </div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Aju jaht ehk <i>Mindgame</i> oli just selline. Sellised olid ka mu suured lemmikud <a href="http://heahetk.blogspot.com/2013/04/von-krahl-bloody-mary.html" target="_blank">Bloody Mary</a> ja <a href="http://heahetk.blogspot.com/2012/03/virginia-woolf.html" target="_blank">Kes kardab Virginia Woolfi</a> (eriti NO-teatri versioon). Nende järgi samasse ritta läheb ka Aju jaht, mille tegevuspaik vaimuhaigla, kuhu peategelane Indrek Ojari etenduse alguses saabub, pakub hulgaliselt võimalusi segadusteks, õudusteks ja veidraks käitumiseks. Tekst on nauditav, dialoogid arenevad mõnusalt ja ei ole üleliia tavalised, aga ei mõju ka kuidagi kunstlikult või peenutsevalt. Seda etendust kannabki ennekõike tekst, mis väga meisterlikelt näitlejatelt ka emotsiooni külge saab. Esimese vaatluse lõpus oli natuke kahju, et mõistatus, mis selles peitus nii lihtne oli ja et selle teksti pikitud vihjete abil nii kiiresti ära lahendasin. Tekkis kahtlus, kas teisest vaatusest ikka head nahka saab tulla. Õnneks eksisin. Teisest vaatusest tuli nii hea nahk kui ka veel sisulisi üllatusi. </div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Muuhulgas sai etenduse lõpuks andeks ka Allan Noormets selle eest, et tema hulluarsti rollist koomik läbi kumas. Mängulisus ja koomika ei pea igas etenduses ju kohal olema - tundus, et äkki on see kogemata, et äkki ta ei oska teisiti. Olete te Noormetsa kunagi päris päris tõsises ja näites traagilises rollis näinud? Nii, et koomik läbi ei kuma? Piret Kaldaga on üsna sama lugu - tema valu või hirmu on natuke raske tõsiselt ja pärisemotsioonidena võtta. Ei tunne eriti kaasa, no ei tunne. Teate ju küll, kuidas Armastus kolme apelsini vastu tegelased justnagu
tõsiseid asju ajavad sellisel viisil, et ei saa kaasa elada ega seda kõike väga tõsiselt
võtta. Nende nutt ja ebaõnnestumised ei lähe hinge, ei aja nutma, ei hakka valus - mitte et peaks tingimata.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgL4MX9qYpzEW12-VZcM7UASRSLdyFuNmcgqLkzvAWuk5Vh6UxV5SmnQP2G9mSwBXzhmULPJ4ALbVe0-IA1LoIA4mgWaptXPIbaZQ8ayQrb8yB1zQXADCr9H6DgA2lGURgzTkjdxwbihDo/s1600/ajujaht1.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgL4MX9qYpzEW12-VZcM7UASRSLdyFuNmcgqLkzvAWuk5Vh6UxV5SmnQP2G9mSwBXzhmULPJ4ALbVe0-IA1LoIA4mgWaptXPIbaZQ8ayQrb8yB1zQXADCr9H6DgA2lGURgzTkjdxwbihDo/s1600/ajujaht1.jpg" /></a> </div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Samas võiks ju küsida, et kas ja miks on lavastus ajuti koomilises võtmes
lavastatud ja kas see on kõige parem valik. On see selleks, et vaatajal liiga jube ei hakkaks ja vahepeal hinge saaks tõmmata? Samamoodi olid ju ka Virginia Woolf ja Bloody Mary ka suures osas naljakad ja mängulised. Eks pisut raske on ette
kujutada, kuidas see kõik oleks mõjunud, kui Noormetsa ja ka Piret Kalda
tegelased oleks olnud ilma koomiku-elemendita või kas see üldse võimalik oleks olnud. Selle etenduse puhul tundus see ikkagi teadlik valik, sest päris etenduse lõpus muutusid mõlemad ühtäkki hoopis tõsiseltvõetavamaks. Täitsa nagu päris inimesed. Oskavad küll. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Huumorivõtit rõhutas ka vahepeal kõlanud karnevalimuusika. Samas algus-ja lõpumuusika eest saab keegi (Veiko Tubin) kümme punkti, eriti Midsomeri Mõrvade austajatelt. Kõlas väga hästi. See muusika ilmselgelt oligi loodud selliselt, et kõigile jääks meelde, et selle etenduse autori Anthony Horowitzi portfooliosse kuulub ka Midsomeri sari. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<iframe frameborder="no" height="166" scrolling="no" src="https://w.soundcloud.com/player/?url=https%3A//api.soundcloud.com/tracks/136163552&color=ff5500&auto_play=false&hide_related=false&show_comments=true&show_user=true&show_reposts=false" width="100%"></iframe>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgeH9FeGruyQ_TqSC-RuuW5jiQDy-XliXnh7t8JkAtan1cifPSW_9vxR5YmVstbzGI5MBmImnCrUj6fNp_YDSIJLjHn4Z9_arF8KRBfX3JhKjqvoxtjqDLFEyIrvQgfJxP1Uqj6ZTA4GgI/s1600/ajujaht2.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><br /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Indrek Ojari saab teised kümme punkti. Kuigi ma tean, et ta oskab ka koomiline olla, on ta selles etenduses teisest ooperist - mängis kohmetut ja toredat, alguses päris siiralt mõjuvat kirjanikuhärrat, kellele lihtsalt meeldib sarimõrvaritest kirjutada. Ta püüab neid mõista, neid õiglaselt kirjeldada ja ühtlasi nende abil bestsellereid toota. Nüüd paelub teda üks just selle haigla elanikke. Vähemalt sedasi ta alguses oma missiooni rõõmsalt ja särasilmselt kirjeldab. Ojari on hea. Juba päris mitmes Linnateatri etenduses minu jaoks kõige parema rolli teinud (nt Hecuba pärast).<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgh-31uBIPdNJ7lGAvNWIS2a6ZFqCmDMTG3Pr55RubD0QwOxA2SjS0oeHid7LaJVKvtH5tz5Fk6jjKdnIrSCrjC6T8K1v8m-zP44QGxRLoAi3uxTiVoXH0vKQ-yBV1BN3DIyKWzj9B83oM/s1600/ajujaht2.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgh-31uBIPdNJ7lGAvNWIS2a6ZFqCmDMTG3Pr55RubD0QwOxA2SjS0oeHid7LaJVKvtH5tz5Fk6jjKdnIrSCrjC6T8K1v8m-zP44QGxRLoAi3uxTiVoXH0vKQ-yBV1BN3DIyKWzj9B83oM/s1600/ajujaht2.jpg" /></a></div>
</div>
<div style="text-align: justify;">
<br />
Jah, mulle meeldib, kui minuga mängitakse ja mulle tünga tehakse teatris. Hästi tehtud! Hinne 5</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
P.S. jälgige mööblit ja telefoni</div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-9174312331890087682014-03-15T14:07:00.002-07:002014-03-15T14:08:22.769-07:00Kadunud sõbra juhtum - NO99<br />
On aeg teatrisoon roostest puhastada ja teatrijutublogi
unarusest välja urgitseda. Selle hooaja alguslugu oli NO-teatri
sõprade-lugu, mida käisin - nagu ikka - vaatamas ilma eeltööd tegemata.
Kohvikus etenduse eel maitsvat räimerooga süües tabas paraku meid
ootamatult etendust tutvustav etteaste. Keegi rääkis kusagil ruumi
teises otsas mikrofoni etendusest. Mul õnnestus end peaaeagu välja
lülitada - mulle ei meeldi, kui keegi mind eelhäälestab. Etendus rääkigu
ise. Sellest jutust jäi kõrvade vahele siiski püsima üks juhis-märksõna
etenduse mõistmiseks - unenägu. Pean tunnistama, et küllap ilma see
etteantud märksõna on oluline, et etendusest üldse aru saada. <br />
<br />
Tegu
ei ole sirgjoonelise ja lihtsa süžeega etendusega, kus keegi on
lihtsalt sõprusest ilma jäänud. Millega tegu ON, on palju keerulisem
öelda. Tiheda teksti ja erinevatest mittelineaarseest katketest kokku
pandud etendusi olen näinud ennegi, kuid seekord läks see kõik minust
oodatust palju suurema kaarega mööda, mind kuigi palju puudutamata.
Sõpruse teema võiks ja peaks ju ometigi igaühele oluline olema, aga ehk
lihtsalt ei jõudnud kohale - pausi nuppu oleks tahtnud teinekord
vajutada, et teksti üle mõtiskleda, seda korralikult veel lugeda. Siin <a href="http://pseudodiip.blogspot.com/2014/02/no99-kadunud-sobra-juhtum.html" target="_blank">blogis</a>
kirjutatakse, et näitlejad veetsid suure osa prooviperioodist teksti
lahti hammustades. Novat, ehk oleks vaatajale ka seda prooviperioodi
vaja. Käivad koos ja proovivad, kuidas on olla selle etenduse vaataja.
Harjutavad vaatamist. <br />
<br />
Vaatamata mittetäielikule
mõistmisele, oli etendus huvitav. Alguses näidatakse pikalt filmi, mida
võiks küll kiita. Ärge ainult esimestesse ridadesse istuge, eriti kui
külmad kevadtuuled kaelale-turjale liiga teinud on. Kõveraks võib jääda
seda vaadates, aga õnneks on piisavalt huvitav, nii et väga ei häiri.
Kui Mirtel Pohla võtab kaevandusse sisenedes välja kaamera, tekib
naljakas sarnasus Blair Witch Projectiga. Ka etenduse lõpupoole toimunud
intervjuu näitleja Mirtel Pohla kaevuri Lauri Laglega oli hea film -
see toimus reaalajas No-teatri tagaruumis ja näidati saalis seinale.
Lauri Lagle jutustus oma igapäevaelust kaevurina oli erakordselt elutruu
ja laheda kõnepruugiga. Eesti filmid võiks olla ka nii head filmid, kui
eesti teatri filmid on.<br />
<br />
Samas, tundub mulle, et nad
armastavad kaameraid juba natuke liialt palju. Preili Mirteli
üleelusuuruses nägu teatrilava seinal on küll imekaunis, aga kas seda on
ikka vaja nii palju nii suurelt vaadata? Samamoodi jätkub NO-teatri
veendumus, et tegelikult tuleb publik nende püksata meesperet vaatama.
Seekordne püksata-stseen oli küll üle keskmise vaimukas, vähepaljastav
ja polnudki ehk eriti kontekstiväline. <br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://www.no99.ee/web_event_image/1400__MG_8848.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://www.no99.ee/web_event_image/1400__MG_8848.jpg" height="266" width="400" /></a></div>
<br />
<br />
NO-teatri
näitlejad meeldivad mulle jätkuvalt. Seekord olid minu silmis staarid
erikelmika naeratuse ja pilguga Kert Raudsepp, keda seni olin vähe
näinud, ja Rasmus Kaljujärv, kellele oli ilmselt dramaatilisuse
lisamiseks ette manatud süsimust habe, mis vähendas aga kogu tegelaskuju
tõsiseltvõetavust. Samas oli ta südamevalu ahastuse väljendamine, mis
muuseas toimus luulevormis ja ääretult valjuhäälselt, huvitav ja pigem
koomiline kui kurb.<br />
<br />
Unenäo-maailmas toimuv oli üldse
teatraalne, mis võib olla samuti põhjuseks, miks etendus ehk päriselt ei
puudutanud. Ei olnud melahnoolne, ei olnud moraliseeriv, ei olnud
labaselt elu põhiväärtustele rõhuv - vähemalt ei suutnud seda
kihilisuste vahelt üles leida, kui see ka seal oli. Tore oli, et ta seda
kõike polnud. Leidus muidugi hetki, mis olid justnagu päris inimeste
hetked, kus päris emotsioonid ja nukrus läbi kumasid. Eriti meeldis
Lauri Lagle, kes (kohe pärast seda, kui sain aru, et tegu polegi Vaiko
Eplikuga), oli lahedalt siiras oma kummalises kaevuri
kohmakuses-kohmetuses. Mirtel Pohla mõjus ka ausalt - kui ta just
parasjagu suukorviga urisev koer polnud. Ei, selles etenduses polnud
unenäod reaalsemad kui reaalsus.<br />
<br />
Jään tekstiraamatut ootama. Ehk olekski pidanud Eelmaa hoopis raamatu kirjutama. <br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-6228447357953573942013-05-02T13:32:00.000-07:002013-05-03T01:33:15.168-07:00Linnateater (ja NO99) – Kes kardab Virginia Woolfi<p align="justify">Linnateatri Virginia Woolf oli minu repertuaaris järjekorras teine ja ma arvan, et seetõttu polnud tal algusest peale lootustki mu südant võita. <a href="http://heahetk.blogspot.com/2012/03/virginia-woolf.html">NO teatri Virginia Woolf,</a> mis tuli välja Linnateatri omaga üsna samal ajal, on lihtsalt üks mu lemmiketendusi läbi aja. Usun, et kui oleksin näinud ainult Linnateatri versiooni, oleks mu hinnang oluliselt kiitvam ja positiivsem. Uskumatu kui erinevas võtmes võib ühte ja sama teksti lavastada, arvestades veel seda, et teksti autor on teksti sisse kirjutanud väga suure osa emotsioonidest, ja tonaalsusest, kuidas ühte või teist fraasi öelda. Lugesin nimelt hiljem pärast Von Krahli etenduse Bloody Mary nägemist veel Woolfi näidendi tekstina ka üle, sest need kaks lavastust on mind teatris kõige tugevamalt raputanud ja mõjutanud. Ja neis on palju ühist. Seega – isegi kui vahel võib tunduda, et kõik, mis on laval, on nii orgaaniline ja lihtne, et mis see lavastaja roll ikka niiväga on, siis tegelikult on ju võimaluste, nüansside, tonaalsuste, rõhuasetuste, intensiivsuse, pauside, pilkude, helitugevuste hulk pea piiritu. </p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-D4x5GCpoJ3U/UYAu9r1Ir5I/AAAAAAAAYWI/hNh-qFNk6_E/s1600-h/4295637697_906b3573be_b%25255B3%25255D.jpg"><img title="4295637697_906b3573be_b" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="4295637697_906b3573be_b" src="http://lh3.ggpht.com/-iSExo6N2UHs/UYAu_xofajI/AAAAAAAAYWQ/K5GIw-bSdBE/4295637697_906b3573be_b_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="516" height="772"></a></p> <p align="justify"><a href="http://www.flickr.com/photos/linnateater/sets/72157623263713600/">Fotod: Siim Vahur</a></p> <p align="justify">Linnateatri Virginia Woolf oli lugu keskealisest abielupaarist, kes üksteisest ja oma elust pisut tüdinuna külaliste ees kemplesid ja alkoholikoguse tõustes oma frustratsiooni ka külaliste peal välja elama hakkas. Üsna tavapärane lugu sellest, kuidas austus üksteise on kadunud, naine näägutab, mees toriseb, õiendavad ja suskavad. Ja joovad ja joovad. Intelligentsed inimesed iseenesest, töötavad ülikoolis ja puha, aga maailma kõige tähtsamat ehk karjääriredelil tippu ronimist pole saavutatud ja naine ei suuda seda pettumust alla neelata. Toimus ka “mängude mängimist” – mängime “kotime peremeest” ja “kargame perenaist” ja peedistame külalisi või midagi sellist. Mindi üle piiri, oldi ebaviisakas, põlastati, vihati ja aeg-ajalt ei saanud aru, kas räägitakse tõtt või valetatakse. Ja mis lugu selle pojaga küll on, mingit hägu aetakse sellega seoses ja mees-naine vaidlevad pojaga seotud faktide üle pidevalt. Jah, pisut segane. AGA see kõik jääb siiski argielu ja normaalsuse piiridesse. 20 aastat abielu, mis muud!</p> <p align="justify">Linnateatri Andrus Vaariku tegelaskuju oli Epp Eespäeva mängitud abikaasale tasavägisem partner kui Hendrik Toompere Marika Vaarikule NO lavastuses. NO lavastuses tümitas Marika Vaarik oma kaasa ikka pihuks ja põrmuks, Andrus Vaariku ahastus ja armetus jäi sellele alla. Marika Vaariku viha alla sattuda ei tahaks – ta põlastav pilk võib olla nii intensiivne. Epp Eespäev oli leebem, lihtsamini loetav ja tavapärasem proua. Vaarikus oli mingi salakavalus, julmus, ettearvamatus ja mõistatus. Ka tema kostüümid lisasid talle hullumeelsus, mida Eespäevas polnud.</p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-IHpADIJTuPo/UYAvBjEby6I/AAAAAAAAYWY/vVXRhwj3bZU/s1600-h/4296391472_e224c17529_b%25255B3%25255D.jpg"><img title="4296391472_e224c17529_b" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="4296391472_e224c17529_b" src="http://lh3.ggpht.com/-uAmWAP6OFTM/UYAvDMZWRyI/AAAAAAAAYWg/IQtfPaM-gdg/4296391472_e224c17529_b_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="516" height="772"></a> </p> <p align="justify">Noorem paar oli mõlemas lavastuses sümpaatne ja armas. Kristiina-Hortensia Port oli kenake ja naiivne, kuid NO teatri Mirtel Pohla meeldis mulle ka väga. Eriti imponeerisid mulle ta katkikukutud sukapüksid. Linnateatri lavastuses oli puudu miskipärast ka üks selle tegelase ehk olulisemaid stseene, kus tema lapsesaamise soov ja ahastus eriti kisendavalt välja tulid. Argo Aadli mängis purjust meest paremini kui Sergo Vares, aga head olid nad mõlemad. Linnateatri etendus oli muidugi äärmiselt huvitavas saalis lavastatud. Publik oli toodud otse kellegi elutuppa seina äärde istuma. Päris mööbel, päris raamatud, päris seinad ja uksed ja lauad. See oli väga hubane ja mõnus, kuigi osa tegevust toimus aeg-ajalt osa publiku jaoks kusagil nurga taga. See oli ka leidlikult lahendatud – peeglitega. </p> <p align="justify"> <a href="http://lh4.ggpht.com/-YppvIEh3MQE/UYAvEXsa0YI/AAAAAAAAYWo/eFzvPKt0qgk/s1600-h/4296386374_6212dbb94a_b%25255B3%25255D.jpg"><img title="4296386374_6212dbb94a_b" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="4296386374_6212dbb94a_b" src="http://lh4.ggpht.com/-NZU8Xksun0k/UYAvFxIcQ3I/AAAAAAAAYWw/wrIvXJO4A-E/4296386374_6212dbb94a_b_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="430"></a> </p> <p align="justify">Mis toimus aga NO teatris, oli midagi õõvastavat – tegelased manipuleerisid, mängisid üksteise emotsioonidega, võimumängud ja varjatud valusatele kohtadele vajutamised. See kõik oli nii pingeline, salapärane ja valus. Seda emotsiooni ja <em>mind fucki</em>, mis oli NO teatri etenduses, Linnateatris polnud. Mis on päris, mis on mäng? See küsimus tuli NOs tugevamalt esile. NO lavastuses nägin ma lõpus Marika Vaariku haavatavust, õrnust ja armastust. Selle lapse kaotusvalu, keda kunagi ei ole olnudki. </p> <p align="justify"> </p> <p align="justify"> <a href="http://lh6.ggpht.com/-0X51DQsDZqk/UYAvHXC8L0I/AAAAAAAAYW4/FpkOoy45MEQ/s1600-h/4296382518_00c8b357da_b%25255B3%25255D.jpg"><img title="4296382518_00c8b357da_b" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="4296382518_00c8b357da_b" src="http://lh6.ggpht.com/-OxWTq4nbFRY/UYAvJRUMuaI/AAAAAAAAYXA/cb9-_F6-ukM/4296382518_00c8b357da_b_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="430"></a></p> <p align="justify">Aga jah, raske on vaadata lavastust teist korda – teades juba ette, mis toimub, mis sünnib. Ja olles juba näinud pea täiuslikku lavastust. Näidendit lugedes nägin ma vaimusilmas ka just NO teatri tegelasi. Novot, läkski nii nagu ma arvasin – Linnateatri etenduse asemel kirjutasin NO teatri etendusest. </p> <p align="justify">Huvilistele <a href="http://etv.err.ee/index.php?05593367&video=1144#.UYAsLbWeOAY">video saatest</a> OP ka.</p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-89459594912227072222013-04-30T12:56:00.001-07:002013-04-30T12:56:38.869-07:00Vanemuine - Paplid Tuules<p align="justify">Elu näitab, et ma ei suuda kõigi etenduste kohta kirjutada sellist pikka läbimõeldud tiraadi nagu ma tegelikult tahaks. Nii et tuleb hakata läbimõtlemata ja ebakorrektseid lühivorme viljelema. Uue žanri nimi on “nagu torust tuleb”. Eriti lühikesed arvustused, muuseas, on siin <a href="http://heahetk.blogspot.com/p/teatripaevik.html">teatripäevikus</a>, kuhu olen lihtsalt hinde pannud etendustele. </p> <p align="justify">Paplilugu saab minu käest hindeks kolme. Korralik lugu, korralikud näitlejatööd, korralik lavastajatöö. Aga minu jaoks jäi kõige väheseks – väheseks jäi lugu ja mõtet, väheseks jäi näitlejatöö meisterlikkus, väheseks jäi ehk ka lavastuslikku pingutust. Ausalt tekkis küsimus, miks üks noor ja andekas mees võtab kätte ja lavastab sellise tüki. Mis oli tal mõttes? Mis oli selles sellist, mis kutsus lavastama? Kuidas haakub see tema ülejäänud loominguga, mis minu jaoks siiani on väga ühte sammu astunud ja sama lugu või mõttemaailma aina jutustanud? Uku Uusbergist on jutt muidugi – tema nimi kavalehel oli ka põhjus, miks mina, va paadunud Vanemuise-skeptik seda etendust üldse vaatama läksin. See, mis mulle tundub Vanemuisele omane lavastuste, lavastamise ja mängimise viis, ei ole see, mis mind teatrisse tõmbaks.</p> <p align="justify"> <a href="http://lh6.ggpht.com/-rvgnB95ELXM/UYAh14hi0lI/AAAAAAAAYVQ/_QfnJjxUk3I/s1600-h/paplid1%25255B3%25255D.jpg"><img title="paplid1" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="paplid1" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEge2MRU5KlmR1c-8RxxXatCWR09XNRVvgdDLe8sSRPlmExNJ8Yo_GYl1bT6GGKxukibYbqnbkkYCNcGK94KuDApB1y2WZEXiOGRDolU5mB57UKTkKPf9HnaRxpQjckPG2-grvB_pk0ypHA/?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">Lavastuses oli hetki, mõtteid ja sõnamänge, mis olid toredad või lõbusad, aga üldjoontes venis ja emotsioonid ei olnud minu jaoks piisavalt kõnetavad või päris. See papliteihalus, vabaduseihalus ja “mis meid siingi” ootab teema jäi kõik kuidagi pinnapealseks, ebausutavaks. Ma nagu päriselt ei uskunud, et need vanakoduseinte vahele oma elupäevi veetma saadetud mehed tegelikult ja kirglikult oleks tahtnud minna. Loos oli kolm sõjaveterani – Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas – kes olid vanadekodus. Igaühel oma tervisehädad. Istuvad ja arutavad elu ja maailma asju. Üks armub lähedalasuva tüdrukutekooli õpetajannasse. Käib seal oma igapäevasel tiirul, kepi najal longates. On selline helge maailmavaatega mees. Teine kuulab muusikat, õõtsub, tantsib, kirjutab käigu pealt luuletuse, kui tarvis, kiindub kivist koerakujusse. Kolmas mees peamiselt minestab - suur kogus metalli peas teeb seda. Vahel tundub talle, et kivist koer liigutab; vahel kardab, et ollakse ta elu kallale tükkimas. </p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-9wU7GVZ8Ufw/UYAh42AClOI/AAAAAAAAYVg/jdGzDZziZDk/s1600-h/paplid2%25255B3%25255D.jpg"><img title="paplid2" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="paplid2" src="http://lh6.ggpht.com/-AFNv85avLaY/UYAh6NxRzwI/AAAAAAAAYVo/pifgZFTleRM/paplid2_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a> </p> <p align="justify">Alguses olid kõik väetid ja väsinud. Üsnaväga usutavalt tunduvalt vanemad kui nad tegelikult olid. Käisid vaevaliselt, rääkisid hädiselt. See mulle meeldis. Aga mida aeg edasi, seda rohkem läks neil meelest, et nad on tegelikult vanad ja väetid. Kui ikka elevus või muu emotsioon sisse tuli, siis käidi päris kabedalt. </p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-DPlfYJWVyMY/UYAh7xp-BUI/AAAAAAAAYVw/PW6Koxuy8Y8/s1600-h/paplid%25255B3%25255D.jpg"><img title="paplid" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="paplid" src="http://lh6.ggpht.com/-zXN97oHf_4s/UYAh9DH9vyI/AAAAAAAAYV4/Hpmqe_5FZ7s/paplid_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">Kartsin, et lavastus on vaatamata lavastajale tramburai, kätega vehkimine ja kisendamine. Ei olnud. Vaid paar stseeni olid, kus Kaljujärv nilbitses nagu ta ikka nilbitseb ja kus Tommingas rahmeldas ja kisas. Aga üldiselt oli etenduses ja mängus väljapeetust küll. Natuke liigagi uimane oli, kuigi mis seal vanadekodus ikka kiirustada. Aga mingit kirge ja sügavust oleks võinud rohkem olla. Sõnumit ja mõtet ka. Tõesti, olid paplid, mis kaugel kaugel tuule käes õõtsusid ja mille juurde hing kutsus. Oli soovimatust leppida sellega, et see vanadekodu ongi kõik – tahaks veel seiklusi, elevust ja vabadust. Oli sõprust ja hoolimist, pahandamist ja mõistmist. Naljalt kedagi üksi ja hätta ei jäetud. Aga vaatamata sellele jäin ma pisut nõutuks teatrist väljudes – milleks kirjutada selline tükk? Milleks lavastada? Milleks vaadata? Kõike nagu oli aga nagu polnud ka. Ei puudutanud, ei liigutanud, ei pannud mõtlema. Aega veetis ja igav ei hakanud, halb ei olnud. Võibolla olen ma liiga noor, et sõjaveteranide vanadekodus mõeldud mõtetest midagi leida. Samas Uusberg ju leidis?</p> Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-36454075283401685912013-04-11T06:29:00.000-07:002013-04-11T08:19:25.573-07:00NO teater – iga eht südamelöök<p align="justify">Esimesed umbes 20 minutit sellest etendusest möödus nii, et kui ka ülejäänud etendus oleks selline olnud, oleks ma tundnud, et olen rämedalt petta saanud ja oleks tahtnud raha tagasi küsida. Jah, ka selle, mis ma neile läbi Hooandja toetuseks andsin. Näitlejad seisid etenduse alguses laval ja deklameerisid Juhan Liivi luulet. Deklameerisid sellisel viisil, et minul oli raske kuulata, tähele panna ja aru saada. Oli monotoonne ja igav, mõte läks mujale. Risto Kübarat ja Marika Vaarikut veel suutsin kuidagi jälgida, teisi mitte. Kaaslaste muljetest sain hiljem aru, et igal näitlejal oli mingi teema, mis luuletustes läbiv. Samad teemad olid hiljem näidatud reisifilmis, mis just ka üleliia sisukana ei mõjunud. </p> <p align="justify">Õnneks läks pärast seda ka päris teatriks ja selles oli palju sellist, mis võttis ära soovi raha tagasi küsida. No teatri näitlejatrupp on lihtsalt mulle väga armas. Etüüdid olid lõbusad, kohati sisukad, kohati jaburad. Eriti jabur oli see, kui mehed tulid lavale, nina alla kleebitud vormitud suured vatitupsuvuntsid. Mörisesid ja jörisesid, vuntsid lendasid. Ka omletiküpsetamise stseen oli pisut veider. Jamie Oliveri videosse väga tähelepanelikult süüvides tegid kolm meest omletti. Samm sammult ette kirjutatud ja nämmutatud samme järgides. Mis see siis nüüd oli? Etenduse nimi on iga eht südamelöök. Selline söögitegemine, selline lihtsa asja tegemine instruktsioonide, mitte sisetunde järgi ei ole ehtne ega südamest. Nii võiks tõlgendada? Muud pidepunkti peale pealkirja mul etenduse mõistmiseks pole. </p> <p align="justify">Trupp laulis ka <em>Where is the panda</em> laulu. Niimoodi ninnunännutades õpiti koos inglise keelt. Laste ja lapsemeelsuse teema käis etendusest veelgi läbi – trafaretina võiks ju öeldagi siin, et lapsed ongi ju ehtsamad. Tore oli kuidas magamaminekuprotseduuride vastu protestiv Risto Kübar ohjeldamatult röökis või kuidas Eva Klemets mitmeidkümneid kordi oma väsinud isalt õiget vastust oodates oma lapseliku õhinaga, tekk pähe tõmmatult küsis “kes ma olen”. Kes ta siis lõpus oligi? Hatifnat?</p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-HWRgqEMHZs8/UWWv3EaveBI/AAAAAAAAYUI/hYnDn4Mcg6A/s1600-h/s%2525C3%2525BCdamel%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6k%25255B3%25255D.jpg"><img title="südamelöök" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="südamelöök" src="http://lh6.ggpht.com/-bbLcb2B2iZs/UWWv4TI7ZcI/AAAAAAAAYUM/-s-GFDo2YvQ/s%2525C3%2525BCdamel%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6k_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">Fotod: <a href="http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=77">Ene-Liis Semper</a></p> <p align="justify">OP-is ja ka ühes artiklis tuuakse eriliselt esile seda, kuidas Marika Vaariku jaoks laval pidu korraldati, lauda kaeti, kõnesid peeti (saalisolijaid küll nende sisusse ei pühendatud), õnne sooviti ja Marika liigutatult nuttis. Poisid kiskusid riided seljast ja tegid Marikale tantsu, mis ilmselt strippar Markole silmad ette teeb. Pidu! Pidu! Seda seostati auhinnaga, mis Marika presidendilt sai. Oli siis nüüd see just see, mida lavastuses tähistati, aga palju õnne, Marikale ikka!</p> <p align="justify">Kummalise meeleolu lõid saalist näitlejatele hõigatud küsimused, mis olid üsna tavalised küsimused ja natuke vähem tavalised küsimused. “Mis värvi on su ema silmad?” Millegi pärast ajasid küsimused näitlejad segadusse, tekitasid tõelist ebamugavust ja kohmetust. Jäi mulje nagu oleks mingisugune hetk või olukord ära lõhutud ja näitleja tundis ennast järsku paljastatuna. Ehtsana? </p> <p align="justify"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEia1uC08Udi2WZP3yb7Pr5y7OlH8XlC1hajostL6i_VsquuXdfx0nWRsJJnT6XmlA8TAgwFCtHOJ6sYUrOz20XByDIAITd_v5JY8lR4bQBwvcrR4Ag1QvzJvkxqW4CPTlE7YVW386bnzGI/s1600-h/s%2525C3%2525BCdamel%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6k1%25255B3%25255D.jpg"><img title="südamelöök1" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="südamelöök1" src="http://lh3.ggpht.com/-bQBhe7ufCjw/UWWv7i-PWJI/AAAAAAAAYUg/yxh4mGPy8wM/s%2525C3%2525BCdamel%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6k1_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">Väga ilus oli Mirtel Pohla ja Risto Kübara sünergiline tantsuline liikumine. Justnagu nii kuulati, märgati üksteist, tunnetati – nad olid ühes voogamises, kuidagi nii haavatavad. Natuke aega enne oli Risto nende ühisesse koju toonud teise tüdruku. Mirtel oli äkitselt üleliigne. Ei aidanud palved, ei aidanud rääkimiskatsed. Need nõutust, jahmumist ja lõpuks valu täis hetked lõid sellele tantsulisele stseenile valusa fooni. Risto justnagu hellitas Mirtelit, kes iga ta liigutusele vastas justnagu täielikus harmoonias ja mõistmises. Aga Risto käes oli nuga, mis tegelikult seda liikumist juhtis. Oli vist valus. Need hetked olid eriti ehedad. Nagu ka kõik tantsulised soolohetked.</p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-QyB8_1ZAQTM/UWWv8_ByvgI/AAAAAAAAYUk/PfWEAcZMlrI/s1600-h/1207_Every%252520True%252520Heartbeat-14%25255B4%25255D.jpg"><img title="1207_Every True Heartbeat-14" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="1207_Every True Heartbeat-14" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgCa6IuigxFsXXLwZhMYNmvz1YZuhMnkrdq_B-dny4wY-ZxhpzsZumj9l2_wveUKJ3me5QyMpYYTRD8mOD3YA2oc6i6PkT74QEviJyRuLthgy1Mjh4OKWZvHuufZ5O209FaW7D99Tj0Y0I/?imgmax=800" width="516" height="772"></a></p> <p align="justify"><a href="http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=136968">Saates OP</a> näeb etendust lähemalt. Seal lavastaja ütleb, et rahvas ootab traagilist eluloolist etendust. Oiei, mina küll ei oodanud. Mis iganes minu jaoks omavahel seostamatud, aga see-eest kõnekad ja head ja emotsioonidest tulvil hetked sobivad hästi. Õnneks ei näe ma ka enam traagikat selles, kui ma ei saa mõistusega etendustest või ka filmidest aru. Meeles mõlgub David Lynchi öeldu – tema filmidest ei ole ju võimalik mõistusega aru saada. Ja ta ütles, et inimesed ei peakski üritama mõistusega selgitama, mõistma vaid lihtsalt tunnetama. Me ju tunnetame seda maailma, mille ta meie jaoks loonud on. See tunnetus on alati kohal, ka siis kui mõistmist pole. </p> <p align="justify">Kokkuvõttes, tabav on hinnang, mida üks mu sõpradest ütles – see etendus oli kuidagi tühja kummiga tehtud, traagelniidid olid näha. Mul läks ka jalgratta kumm sügisel puruks. Pole viga, lumi sulab ära, lähme kõik parandusse ja vurame siis jälle juuste lehvides täie tinnaga.</p> Unknownnoreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-77094167424285111202013-04-09T07:50:00.001-07:002013-04-10T10:21:01.153-07:00Von Krahl – Bloody Mary<p align="justify">Ahsaraisk, kus oli teatrielamus! Olen paar viimast aastat üsna aktiivne teatrikülastaja ja midagi sellist ei ole ma veel teatrilaudadel näinud. See etendus pani üheaegselt põnevusest südame põksuma, õudusest silmi kavalehe taha peitma, kõva häälega naerma, hingevärina ja äratundmisrõõmuga elufilosoofiasse süüvima ja suure naudinguga näitlejamängu jälgima. Kõik, absoluutselt kõik polnud mitte ainult hästi ja paigas, vaid suisa suurepärane. Olgu, saan aru ka nendest üksikutest häältest, kes ainsa reservatsioonina leiavad, et filosoofiliste ja maailmamuret edastavate monoloogidega oleks saanud tiba rohkem tööd teha, et sõnum oleks veelgi selgem, veel rohkem puuga pähelajatav, kontsentreeritum. Aga no see on tõesti peaaegu et norimine norimise pärast. Tavaliselt on etendus kas põnev ja täis ootamatusi või naljakas või väga sügav, aga seda kõike korraga? Üliharva.</p> <p align="justify">Üritan nüüd emotsioone tagasi hoides alustada algusest, autorist ja lavastajast. Etenduse väärtust ja üllatust suurendab minu jaoks see, et lavastajaks ja autoriks on noor(!) eestlane(!) Kertu Moppel. Säh, teile, va stereotüübikuulutajad, kes ütlevad, et naised oskavad olla vaid õrnad ja tundelised ja pehmed ja mida kõike! See noor eestlanna tegi jõulisemast jõulisema etenduse, mis muuhulgas sisaldas endas vägivalda ja verd! Lavastuse tekst oli väga hea - etendus oli üheaegselt hea nii dialoogide kui monoloogide sisukuse ja sõnaosavuse poolest kui ka üldise suure pildi ja loo poolest. Mõnikord on dialoogid head, aga lugu ei kanna, või idee hea, aga tekst hõre. Seekord olid mõlemad paigas. Vimkasid ja üllatusi täis tekst ja lugu, täpselt nii nagu mulle sobib. Ka lavastajana oli kõik nii hästi läinud. Kertu Moppel on nimi, mida edaspidi kindlasti meeles pean. Ta lavastas ka Rakvere teatris etendunud <a href="http://heahetk.blogspot.com/2012/10/lilled-algernonile.html">Lilled Algernonile</a>, mis mulle väga meeldis. Jeei, teine uus noor näitekirjanik-lavastaja kombo Uku Uusbergi kõrval! Olen põnevil, mis siit edasi tulema hakkab. Võluvat Kertut ja juppe etendusest näeb <a href="http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=137547">saates OP</a>.</p> <p align="justify"> <a href="http://lh6.ggpht.com/-B12gov7smnQ/UWQqaef0FYI/AAAAAAAAYRg/qwe4HQgjgH8/s1600-h/mary1%25255B3%25255D.jpg"><img title="mary1" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="mary1" src="http://lh6.ggpht.com/-gF25SviZZks/UWQqbU3gZ-I/AAAAAAAAYRo/1GjUiEsKdO0/mary1_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a> </p> <p align="justify">Fotod: <a href="https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151486089276052.1073741825.60424741051&type=3">Alan Proosa</a></p> <p align="justify">Kuna selgus, et vaatamata ähvardustele mängitakse etendust sügisel võibolla siiski veel, siis mu plaan spoilerirohke ümberjutustus kirjutada läks luhta. Mulle ei meeldi spoilida. Tuleb siis lihtsalt mõistujutu ja muljekildudega piirduda, kuigi seda on kuradi raske teha. </p> <p align="justify">Niisiis sai alguse kõik sellest, et 17 aastat abielus olnud paarile, kes oli just internetist uue diivani ostnud, astus koju sisse üks võõras mees. Naeratav ja meeldiv mees. Vähemalt esmapilgul. Ajab imelikku juttu ja ära ei lähe, aru ei saa, mis ta tahab. “Kes te olete?”-“Sõber.” -“Kelle sõber?” -“Paljude sõber”-“Mis te tahate?”-“Ei, küsimus ei ole selles, mida MINA tahan” -“Aga milles on probleem?” - “ei MINUL ei ole probleemi.” -“no minge siis ära” - “oi, mu arust olete te nüüd ebaviisakad, ise kutsusite mind sisse. Tehke mulle parem üks drink. joon ära, siis lähengi”. “helistan sõbrale, ta lubas mulle järgi tulla”. Naeratab, küsib küsimusi, tunneb huvi diivani vastu, joob <em>bloody mary</em>t, tunneb veel huvi diivani vastu. Kõik nagu oleks normaalne, kui poleks tõsiasja, et tegu on võõra inimesega, kelle motivatsioonidest midagi aru ei saa. See muudab suhtluse imelikuks, pererahva närviliseks ja olukorra pingeliseks. </p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-S0SDpe4beC0/UWQqcFOhccI/AAAAAAAAYRw/vB96iG0Ggs0/s1600-h/mary10%25255B3%25255D.jpg"><img title="mary10" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="mary10" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMHfSf5oMNmq5cVJEge1gpCAAlwbRBFQ0McQs74i0ex2t_XI0XrTg4kYVq6DU3POSIrpUSYMbgDedO4VVW0Ow-VWUDGjCaIQFga2YLIvev93iu2wCtG9vdgAqq2LmjXOw9OKD0N3u4WEU/?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">See on nii huvitav, kuidas inimesed satuvad segadusse, kui keegi käitub ebakonventsionaalselt. Ei tea ju, pole isegi telekast näinud, kuidas käituda võõrastega, kes imbuvad järsku su privaatsfääri, käituvad nagu vanad sõbrad, on pealtnäha rõõmsameelsed ja helged. Või kas on ikka päriselt? Ta ei peaks olema ju siin. Oleks tuttav inimene samamoodi käitunud, oleks kõik normaalne tundunud. Aga nüüd rollid ei klapi. Kas nad on ehk kuidagi vaimselt ebastabiilsed? Sotsiaalselt ebapädevad? Igatahes etteennustamatud. Ohumärk! Ongi segadus. On segadust, on pinget, on joomingut, on löömingut. On pisaraid, on naeru. Õhtu kisub peoks. Kuigi aegajalt tundub, et ehk ikka verevalamiseks. Mõni kohaneb uue olukorraga paremini, teine halvemini. Hirmu on laval päris korralikult, aga minu joaks täiesti talutavas mahus. Sama vägivallaga. Pinge püsis, aga vastik ei olnud. </p> <p align="justify"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHMLQizfFB5zYQpDP6UcZf3E6XXUiodZ4O9GCjAaSKR6K690hyphenhyphenIl-enKt5xccXhpkHye9bAMBsxo4UyaLUyCD67fAzi2wY74tXPx1KQlyrvXk_fN0NFa2let4KuiLg5YzSuUvd-pRXWqo/s1600-h/mary3%25255B3%25255D.jpg"><img title="mary3" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="mary3" src="http://lh5.ggpht.com/-qiamzxKQVkA/UWQqfNVwv_I/AAAAAAAAYSI/0tDbXMD6I5I/mary3_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">See ootamatu külaline oli Tõnis Niinemets. Tema on minu jaoks uus näitleja. Nägin teda esmakordselt detsembris ta sooloetenduses <a href="http://heahetk.blogspot.com/2012/12/tonis-niinemetsulg.html">Ulg</a>, mis oli üks omapärane üritus, aga jättis siiski mingi jälje hinge ja küsimused mõtetesse. Bloody Mary ideestik haakis ennast täpselt selle eelmise etenduse külge ja moodustus üsna kummaline tervik. Ma vaatasin seda Tõnise kehastatud tegelast kui sedasama tegelast, kes Ulus oli – Ulg oli lihtsalt kõik see, mis juhtus enne kui ta toast välja tuli ja suvaliste inimeste juurde sisse sadas, et vehkida püssiga, nõuda autentsust ja rääkida elu ehtsusest. Tõnis Niinemets oli selle etenduse staar ja vaatamata oma ettearvamatusele, hetkega muutuvatele emotsioonidele ja ohtlikkusele, oli ta minu silmis sümpaatne ja positiivne tegelane. Säravvalged hambad kaunistasid ta laia naeratust, kui ta rääkis, et tahab olla sõber, tahab, et neil oleks kõigil koos hea olla ja tore, kui ta tahtis tantsida ja otsis välja värvilised torbikmütsid. Miks siiski teda kardeti? Sest tema motivatsioon polnud selge? Sest ta ei mahtunud normaalse käitumise mustritesse, Sest ta oli arusaamatu. No püss oli tal muidugi ka. </p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-X-D1BazHrvE/UWQqf7OGEPI/AAAAAAAAYSQ/LpuMjp0zDZI/s1600-h/Mary7%25255B3%25255D.jpg"><img title="Mary7" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="Mary7" src="http://lh3.ggpht.com/-7_gQyClWLWg/UWQqg7bX-zI/AAAAAAAAYSY/hifp-2wc8Us/Mary7_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">Tema põhimure oli autentsus, mida ta kõigi vahenditega, mis tal on, taga ajas. “Olge loomulikud!” Ei ole vaja rääkida lauseid, mis te telekast kuulnud olete! Need laused on kasutud! Hullem on aga see, et võimalus olla autentne meilt on ära võetud. Oleme sadu korda telekast näinud, kuidas armastust avaldatakse – kui ma ise seda tegema hakkan, on see vaid hale paroodia sellest, mida ma näinud olen. Ja ma pean valima, millise olemasolevatest variantidest ma valin. Ja kes ongi üldse see mina? Milline inimene ma olen? Inimesed ütlevad, et “ta on selline inimene” ja ma võtan selle omaks ja olengi selline inimene. Iga otsust tehes tekib küsimus – mida ma tegelikult tahan? Kas see, mida ma arvan, et ma tahan, on ikka see, mida ma päriselt mõtlen ja tahan või on see mulle ühiskonna poolt pähe pandud. “Ma ei usu, et on olemas selline asi nagu inimese essents või olemus. Pigem see tuleb ikkagi teiste kaudu. Igasuguse identiteedi sa ju korjad teistelt.” Nii ütleb Kertu Moppel kavaleheintervjuus. </p> <p align="justify"><a href="http://lh4.ggpht.com/-wPQwCE_z3Wk/UWQqhjEpWSI/AAAAAAAAYSg/HmqAMY9DKY0/s1600-h/Mary6%25255B3%25255D.jpg"><img title="Mary6" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="Mary6" src="http://lh5.ggpht.com/-zZow5SoRGYo/UWQqilFmTUI/AAAAAAAAYSo/vOG2xCxcyNA/Mary6_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">Tõnis Niinemetsa sõber oli ka imelik vend. Ott Kartau kehastas meest, kes kardab vormi. Iseenda vormi. Kavalehel on kirjas: “mul on elu jooksul välja arenenud eriline tundlikkus vormi suhtes ja mulle teeb tõelist hirmu, et mu käel on viis sõrme. Miks mitte 3209542570346534?” See hirm vormi ees, nii imelik hirm kui see ka pole, ja küsimus sõrmede arvu üle on tegelikult etenduses võtmetähtsusega. Sellest saab alguse kogu sündmustik. Sündmustik, mis pool etendust tundub ebaloogiline ja arusaamatu, saab selle sõrmeteema valguses lõpuks päris loogiliseks. Ja suur osa tegevusest oli aga justnagu mäng. Tehakse ettepanekuid mängida imelikke mänge. Näiteks “joodame aiapäkapiku täis” (vt allolev pilt) või “mis on puudu?”. </p> <p align="justify"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiCmcQn0gypsd4NdTfbS2REkh_LTJJtTqnlzOI7tyj62-rLSI4vSjNHKGRMyhDU1zKfDXAQF3nmYUNtPil6HaEg2WkAkGbPT8CVAIMRjjHKvAvVSvfd7BQqzVhaiNI-PTAOBYof8nN-BHE/s1600-h/mary4%25255B3%25255D.jpg"><img title="mary4" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="mary4" src="http://lh3.ggpht.com/-CFZP4H9kh4s/UWQqkmh4JYI/AAAAAAAAYS4/tz0gOEL-XOE/mary4_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">Need mängud, mida külalised pererahvaga mängivad ja sellest tulenev õõvastav õhustik meenutas mulle väga NO teatri <a href="http://heahetk.blogspot.com/2012/03/virginia-woolf.html">Kes kardab Virginia Woolfi</a>. Õudutoov mäng vaheldub naeratuste ja hea tujuga, mistõttu justnagu polegi õudne. Me ju kõigest mängime. Või kas ikka mängime? Mis on päris, mis on mäng? Hiljem lugesin veebist, et etenduse vaatajatele soovitatigi terve rea filmidele lisaks ka just Kes kardab Virginia Woolfi. Kuid meeldis NO teatri (ja sealjuures mitte Linnateatri) Woolf, meeldib ilmselt ka Bloody Mary. </p> <p align="justify">Tiina Tauraite on üks mu lemmiknäitlejaid. Selles etenduses ei olnudki ta tehtud koledaks ripprindadega vanamutiks – just sellise rolli eest sai ta ju 2012 aastal teatriauhinna. Seekord oli ta kena ja võluv abikaasa ja raamatukogutöötaja, kes lastele muinasjutte loeb. “Mul on väga hea naine!” kordas Erki Laur lavalaudadel. Küllap ka päris elus. Aga Tauraite tegi tõesti jälle väga hea rolli. Eriti tore oli ta kõige lõbusama stseeni ajal kui ta purju jäi ja ka aiapäkapikku täis jootma hakkas. Keraamiline päkapikk, kes kogu elu on veetnud nende wc-s s…poti kõrval. Vaene päkapikk! Vaeva oli, aga jäi purju, kus ta pääses! Selle protsessi käigus pääsesid välja ka nii mõnedki luukered, mis paistsid olevat tabuteemad, mis tavaliselt alla surutud. Eksole, olgem autentsed! Surume mured ja soovid maha, eksole! </p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-qMO8VcXqgVQ/UWQqlZNg_dI/AAAAAAAAYTA/XJAVzPk2ldY/s1600-h/mary9%25255B3%25255D.jpg"><img title="mary9" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="mary9" src="http://lh6.ggpht.com/-TD_YJUN8uIc/UWQqmBihvOI/AAAAAAAAYTI/dg0cPfBZ9OQ/mary9_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a> </p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-SyDCIO2EgIc/UWQqn6zW16I/AAAAAAAAYTQ/ZG43nhGRc3s/s1600-h/mary8%25255B3%25255D.jpg"><img title="mary8" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="mary8" src="http://lh6.ggpht.com/-V33GqiXIV3g/UWQqo-eO87I/AAAAAAAAYTY/3rhZmsfyAhg/mary8_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">Autentsel kujul, täiesti ebamoraalsel viisil jutustas Tiina Tauraite purjus peaga ka kolme Karukese muinasjuttu - nii nagu ta seda endale enda peas salaja ete kujutab. Algus oli nagu ikka, aga lõpus kiskus natuke kurjaks ja inetuks. See oli see hetk, kui ma taipasin, et selle õrna ja viksi naisterahva nimi Mary ei ole sellise pealkirjaga etendusse juhuslikult valitud. Oioi, mis meis kõigis tegelikult peidus on?! Aga viisakad inimesed varjavad seda. Ega nad mingid SELLISED inimesed ei ole! Ei saa olla autentne ja päris, me mõtted võivad olla nii hirmsad, et ümbritsevad inimesed vaatavad, et me oleme mingid SELLISED. Kuigi nad võibolla ise nägid just öösel unes, et on oma naise ära tapnud kirvega ja vaip on verd täis. </p> <p align="justify">Erki Laur tegi oma rolli ka hästi. Kui Tiina lõpuks võõrastega harjus ja ennast vabamalt tundma hakkas, nende mängudega kaasa läks, siis Erki oli pigem valmis kangelassurma surema (telekast nähtud õilis käitumisviis, mis muud) ennem kui teeb nagu sissetungijad nõuavad. Tema vastupanu ei murdunud. Nina osas ma nii kindel ei oleks. </p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-9_JWe8R22AM/UWQqpp3k35I/AAAAAAAAYTg/4AZeHJy9GjE/s1600-h/mary5%25255B3%25255D.jpg"><img title="mary5" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="mary5" src="http://lh3.ggpht.com/-lo7V_vjSOdk/UWQqqb5tKDI/AAAAAAAAYTo/NdccUoKZqzU/mary5_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p> <p align="justify">Saan aru, et filmigurmaanidele ei oleks see etendus päris nii erakordne ja üllatuslik kui mulle, kes ma pole näinud neid filme, millele etendusest rääkides viidatakse ja millest siia vististi ka inspiratsiooni on saadud. Kuuldavasti vägivallafilmid ja kellegi ellu sisse <em>crashimise</em> filmid on suisa omaette kategooriad viimase aja filmimaailmas. Ma ei oska kommenteerida uudsuse astet või inspiratsiooniallikate kasutamise ulatuslikkust – pole ka takkajärgi julgenud neid hirmsaid filme vaadata. Aga no olgu peale. Igal juhul on suur oskus ka mingil juba räägitud-tehtud teemal niivõrd terviklik ja töötav uus asi kirjutada ja lavastada, kuigi ma keeldun uskumast, et bloody mary polnud enamat. Ka on teater mind lähedamalt puudutav kui film. Filmis jäävad lahmav veri ja julmad mängud kaugemaks (ääh, filmitrikid!) kui siinsamas paari meetri kaugusel reaalajas päris inimestega toimuv. Ma näen nende higi ja hingetõmbeid. Väikesed teatrisaalid meeldivad mulle väga. </p> <p align="justify">Autor ja lavastaja ütleb, et lugu sai alguse sellest, et ta tahaks, et laval oleks väga ilusas ülikonnas mees – mida tähendab ülikond ja ülikonna kandmine kui selline. Mis sõnumit see edastab? “Miks tahab mõni inimene olla <em>cool</em> selle asemel, et olla lihtsalt selline, nagu ta on. See on minu jaoks päris tähtis probleem”, ütleb Kertu Moppel. </p> <p align="justify">Jah, minu jaoks ka. </p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-peAXFm555s4/UWQqrUPpJrI/AAAAAAAAYTw/Qci56P5uQ5s/s1600-h/mary2%25255B3%25255D.jpg"><img title="mary2" style="border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-bottom-width: 0px; margin: 0px; display: inline; border-top-width: 0px" border="0" alt="mary2" src="http://lh5.ggpht.com/-F94_NsS9VA4/UWQqsC50zRI/AAAAAAAAYT4/0FOTii2IdzQ/mary2_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="644" height="431"></a></p>P.S. Plaanisin siia veel kirjutada, et see on Von Krahli poolt üks rumalamaid otsuseid üldse mängida niivõrd head ja tugevat tükki mingid loetud väike arv kordi. Kui kahju, et selline väärt asi kaob lihtsalt vaikselt minevikku. Plaanisin paluda, et mõelge ometi ümber! Muidu peavad kõik mu sõbrad ja tuttavad niisama taluma mu elevust ja jutuvada ilma et neil tekiks endil võimalus seda näha. Plaanisin veel paluda, et filmige etendus ikka üles ka! Ja tekst andke ka palun raamatuna välja! Aga õnneks ei pea ma seda kõike paluma, sest et vaatamata ähvardustele asi kavast maha võtta, on antud ka vaikne lubadus, et sügisel näeb <em>Bloody Mary’t</em> jälle. Aga kaks viimast palvet on ikka jõus. <p>P.P.S. Kertu Moppel, palun kirjuta ja lavasta varsti veel! </p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-44706225980797219042013-03-31T09:00:00.001-07:002013-03-31T09:00:00.589-07:00Rakvere–Tuulte pöörises<p align="justify">Väga tore on, et Rakvere teater on Tartus üsna sage külaline. Olen selle teatri lavastusi nii harva näinud, et Tuulte pöörist vaatama minnes oli ainsateks tuttavateks nimedeks Toomas Suuman ja lavastaja Andres Noormets. Tüki autor August Kitzberg ka, kuid ega ma tema loominguga kuigi tuttav pole ja selle teksti sisu oli ka teadmata. Tore, sai tühja lehena vaatama minna. Ainus, mida ma teadsin oli see, et ma tahan rohkem Rakvere teatri näitlejatest-tegemistest teada ja et kogenud teatrigurmaan ja -arvustaja <a href="http://danzumees.blogspot.com/2010/11/tuulte-poorises-rakvere-teater.html" target="_blank">Danzumees</a> andis etendusele hindeks 4+ ning pidas seda 2010. aasta parimaks Rakvere tükiks. </p> <p align="justify">Wikipedia andmetel on “Tuulte pöörises” <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/August_Kitzberg">August Kitzbergi</a> esimene väljapaistev draama, millest sai ka <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/1906">1906</a>. aastal vanemuise kutselise teatri esietendus. Vaatamata sellele, et tegu on minu tavapärase teatrirepertuaariga võrreldes igivana tekstiga, mõjus see tänapäevase ja asjakohasena. Mulle tundub, et vähe on teemasid, mis võiks kõnetada minu põlvkonna inimesi (teiste põlvkondade nimel ei julge rääkida) rohkem kui arulage ületöötamine, liigne tööle pühendumine kogu ülejäänud elu arvel. Selles mõttes läks lugu ootuspärast rada pidi. Noor idealistlik mees ajas korraga mitut projekti, tormas ringi, arendas ja edendas, muretses ja pühendus, samal ajal kui ülejäänud elu näppude vahelt välja voolas. Kaua sa ikka ootad seda elu, kaua sa ikka lükkad edasi oma õnne? Muidugi katkeb kannatus. No on jopskid need inimesed ikka! Ei jõua ära imestada. Mille nimel küll rabeleda? </p> <p align="justify"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifKPtQDFFYXv4IR2_1qSdorYf29KlGZLlapsfdhSOMDflEI-KCIf13o9LxPjP59VnL28EN_FMQWGnR-_HYAJtQOfB5DbHkvyb9_sDR8Po-6z0K2mHk6bbZJX5Sye6vbdBo9LAIMoOc26w/s1600-h/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises6%25255B18%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="tuulte pöörises6" border="0" alt="tuulte pöörises6" src="http://lh3.ggpht.com/-WpPlJWsdZvQ/UVhdVgZsvEI/AAAAAAAAYQA/gFnmEwCgZ4Y/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises6_thumb%25255B4%25255D.jpg?imgmax=800" width="588" height="435"></a></p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-XZUq2r-lUd4/UVhdWa6tXWI/AAAAAAAAYQI/x5klyl4jmNQ/s1600-h/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises2%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="tuulte pöörises2" border="0" alt="tuulte pöörises2" src="http://lh6.ggpht.com/-xwR6anHFVPg/UVhdXCZBnHI/AAAAAAAAYQQ/4VMnwvhkVMM/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises2_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="580" height="435"></a></p> <p align="justify">Eks muidugi andis ka vana aeg endast märku oma piimaühistute, lüpsimasinate ja moraali küsimustega. Eriti kole oli aga see ajastu õud ja ebaõiglus, mis tegelikult selle loo lõpuks traagiliseks muutsid. Mida teeb ühe inimesega süsteemist ja võimuvahekordadest tingitud ebaõiglus, mis võtab inimestelt nende kodu, muudab ühed alamaks, teised ülemaks, ühed teenima härrasid, teised talupermeestena head elu nautima. Päris hirmuäratav on näha kinnisideid ja kättemaksuhimu, mis inimese elu eesmärgi ja sisu kujundavad ja ta tegevust suunavad. Näha vimma ja raevu, mis sedasi inimesesse koguneb ja hingelt hea ja ilusa inimese segi pööravad. Ma ei taha detailidesse laskuda, rikun ehk kellegi teatrielamuse ära. Meeleolu ja ebaõigluse ja lootusetuse tunde poolest, mida etendus endas kandis, meenutas see mulle Tammsaare “Ma armastasin sakslast” ja samuti Rakvere esituses nähtud <a href="http://heahetk.blogspot.com/2011/04/leenanei-kaunitar.html" target="_blank">Leenane’i Kaunitari</a>. Oh ja siis see uhkus ja kangekaelsus, mis paneb inimesi imelikke otsuseid tegema! Kuidas ma tahaks inimesi teinekord raputada, et jätke nüüd ometi see jonn, tulge mõistusele! </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-5IMMXhew3WI/UVhdYJck5-I/AAAAAAAAYQY/EEqIMwocTUE/s1600-h/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises4%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="tuulte pöörises4" border="0" alt="tuulte pöörises4" src="http://lh4.ggpht.com/-VfRGT8solYs/UVhdY8QUZVI/AAAAAAAAYQg/ewr5csEs5Bw/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises4_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="601" height="435"></a></p> <p align="justify">Aga olgu, aitab mõistujutust ja ebamäärastest emotsioonidest, minge vaadake etendust ise, ma ei taha lugu ümber jutustada. Aga vaadata tasub, sest see oli Rakvere meeskonna poolt tõesti hästi lavastatud ja mängitud. Lavastus ise oli üsna klassikaline, lavakujundus minimalislik – paar vaipa ja tooli, ämber ja silmapesukauss. Samas oli pisikesi ja leidlikke lahendusi. Miks aeg-ajalt inimeste jutt kajama pandi, selle tähenduse võiks aga keegi mulle ära seletada. Mind kippus häirima. </p> <p align="justify">Anneli Rakhema, kes mängis peretütar Leenat, jättis näitlejana mulle väga hea mulje. Esimesest reast oli hea jälgida seda, kuidas emotsioonid ta näol vaheldusid. Eriti meeldis mulle kelmikas ja koketeeriv Leena, kuid ka sensuaalne Leena. Lavastuses oli hetki ja stseene, mis pani publiku tarduma ja hinge kinni hoidma – seda sai aru, kui stseeni lõppedes järsku see vaikus köhatuste ja nihelemistega jälle murti. Need hetked olid nii erilised, et ma kardan, et püüdes oma kirjelduses nende vääriline olla, muutun läägelt magusaks ja kukun klišeesid loopima. Emotsioonidest, külgetõmbest ja ihast laetud hetkede kirjelduseks on ju klišeesid hulgim välja mõeldud. Huvitaval kombel ei ole üheskis etenduses tehtud fotos seda emotsiooni, mis minu jaoks selles etenduses kõige kõlavamaks jäid. Kus on Soosaare Lille kelmikus ja sulase Jaani võrgutav helk silmis? Jah, etenduses palju oli häda, vaeva, ängi, aga mängulisust ja üksteise hinge puudutamist oli ka. Nendes hetkedes olid inimesed minu silmis nemad ise, ülejäänu oli pigem rollitäitmine, kellegi ootustele vastamine, “õigesti” käitumine. </p> <p align="justify"><a href="http://lh4.ggpht.com/-xDZ3MZXZBW0/UVhdaF77xnI/AAAAAAAAYQo/M_t6gUkHGGs/s1600-h/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises3%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="tuulte pöörises3" border="0" alt="tuulte pöörises3" src="http://lh6.ggpht.com/-ypAYSFZX-1I/UVhdbudXPkI/AAAAAAAAYQw/gZkLxBPnP3Q/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises3_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="434"></a></p> <p align="justify">Peretütar Leena lapsepõlvesõber sulane Jaan, keda kehastas Peeter Rästas, ladus etenduse jooksul oma hinge nii täielikult Leena ette, et selle siiruse, avatuse ja julgusega end nii haavatavaks teha, võitis Jaan minu täieliku poolehoiu ja sümpaatia. Ma ei uskunud Leenat kordagi ega hetkekski, kui ta ütles, et ta Jaani ei armasta. No ei usu. Hetked, mil nad kahekesi laval olid, rääkisid muud keelt. Ja selleks ei tehtud sageli ei suuri sõnu ega näidatud füüsilist lähedust. Üks seisis lava ühes servas, teine teises, kuid pilgud ja kujutluspildid, mis meie ette maaliti, olid nii õrnad, täis lähedust ja hellust, ajuti erootilisedki. Leena peig, idealistlik töönarkomaan oli muidugi Leena jaoks mõneti turvalisem valik – taluperemees, töökas, mõtleb tulevikule, jalad maa peal, kaalutlev, üldse mitte arutult kirglik. Kõik olid lapsest saati neid paarina näinud. Ütleb, et armastab, aga ei, see jääb laval vaid sõnaks. See ei paista ei sõnades, ei tegudes. Vaene Leena oli seda juba oma isa pealt näinud, kuidas elu otsa rabatakse tööd teha ja kui tuleb aeg puhata ja oma töö vilju nautida – enam ei oska. Ärge te nii tehke, see ei too head. Seda teadis juba Kitzberg :) </p> <p align="justify"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZSB5odOKlLAHEeMH3xM9XyAsDkLWe-wmBJ1dBOrIvQdC513ILXOUbdrRrOk7Uy_nM4ijf98aS6PC6oy7LsRTW2h0XWEdYrL-XWUZheShD2FPv6qjM5xtHTzErIkYMiyO5DHk_8Dwaa30/s1600-h/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises5%25255B10%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="tuulte pöörises5" border="0" alt="tuulte pöörises5" src="http://lh4.ggpht.com/-R-LnLajhYTE/UVhddxEcQKI/AAAAAAAAYRA/8VUTjwRdgIc/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises5_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="427"></a><a href="http://lh6.ggpht.com/-gT7ryEYyuhA/UVhde7iuxCI/AAAAAAAAYRI/sD5yzXVx1So/s1600-h/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises1%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="tuulte pöörises1" border="0" alt="tuulte pöörises1" src="http://lh3.ggpht.com/-u1xkLNgo8F0/UVhdfwizPuI/AAAAAAAAYRQ/VEdxF26n89Q/tuulte%252520p%2525C3%2525B6%2525C3%2525B6rises1_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="434"></a></p> <p align="justify"> </p> <p align="justify">P.S. Kindlasti ei üllata ma ei teda ega kedagi teist, kes Annelid laval näinud on, kui ütlen, et ta on mõne nurga alt täpselt Kadri Adamsoni nägu. </p> <p>P.P.S. Sama etendust saab kuulata ka <a href="http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/tuulte_poeoerises" target="_blank">raadioteatris</a>, siis oli aasta 1986 ja näitlejateks Heino Mandri, Helle Pihlak-Meri, Tõnu Mikiver, Martin Veinmann. </p> Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-90516952098983095332013-03-03T09:43:00.001-08:002013-03-03T09:43:55.634-08:00UNISTA!TUD<p>Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias õpitakse ka näitlejaks. <a href="http://www.ugala.ee/index.php/repertuaar/lavastused/unistatud" target="_blank">UNISTA!TUD</a> oli 9. lennu diplomilavastus. </p> <p align="justify">See on üks sellistest etendustest, mis ei anna aimu ainult noorte näitlejate näitlejaoskustest vaid ka neist endist, sest etüüdide autoriteks on noored ise. Nad rääkisid iseenda unistustest. Ei tea, kas selline iseenda mängimine on ka kergem kui võõraste mõtete ja karakterite etendamine. Või hoopis raskem? Igatahes selline iseenda jaoks oluliste teemade läbiarutamine, mängimine ja lavastamine paistab olevat õppeprotsessi oluline osa – ka hiljuti NO-teatris lavastunud <a href="http://heahetk.blogspot.com/2012/12/pedagoogiline-poeem-ja-detox.html" target="_blank">Pedagoogiline Poeem</a> oli samal moel ülesehitatud tudengietendus. </p> <p align="justify"><a href="http://lh4.ggpht.com/-52ixtjRkpfY/UTOLxRdnFZI/AAAAAAAAYPA/_gSv1UAgHvU/s1600-h/unistus3%25255B10%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="unistus3" border="0" alt="unistus3" src="http://lh4.ggpht.com/-_QJ1ruk8puw/UTOLyfwnAgI/AAAAAAAAYPI/c1yP-XnArD8/unistus3_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Fotod: <a href="http://www.ugala.ee/index.php/repertuaar/fotogalerii/category/103-U%20N%20I%20S%20T%20A%20!%20T%20U%20D%209.%20lennu%20diplomilavastus" target="_blank">Jaanus Laagriküll</a></p> <p align="justify">Kui NO-s oli teemadering laiem ja üldisem ja viis väga erinevatesse kohtadesse ja olukordadesse, siis Viljandi tudengite lavastus rääkis kitsal teemal – unistustest ja ega midagi üllatuslikku eriti ei kuulnud. Noorte unistused olid nagu ikka – ühed tahtsid hästi palju sõpru, teised tahtsid aga päästa maailma. Universaalsed ja lihtsad unistused, mis ilma sügavama mõtiskluseta igati loogilised ja õiged tunduvad. Mis mulle etenduses aga meeldis oli see, et neisse unistustesse ei suhtutud liiga tõsiselt ja lähemal vaatlusesl läks mõni neist päris absurdselt ebameeldivaks kätte. </p> <p align="justify">Üks mu lemmikteemasid, mis etenduses läbivalt kordus, oli soov, et kõik maailma inimesed oleksid mu parimad sõbrad. Oi vaene tüdruk, kus tal oli kogu aeg sünnipäevapidu, kus võõrad näod kogu aeg täpselt ühesuguseid asju ütlesid ja tegid ja kinkisid. Alguses oli tore kogu see tähelepanu, aga lõpuks viskas ikka üle küll, kui mingi võõraste inimeste sagin ümberringi ja igaüks arvab, et võib kallistada ja musitada. Igaühel on õigus sulle. Novot, mõtle ikka järele, mida sa endale soovid! Ja ehk polegi nii halb, kui suurem osa inimesi võõraks jäävadki.</p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-3xKNGqTGo1U/UTOLzX1YSnI/AAAAAAAAYPQ/nWSI1Td9DLA/s1600-h/unistus%25255B2%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="unistus" border="0" alt="unistus" src="http://lh3.ggpht.com/-ERDx8q6R3xo/UTOL0Yu-UsI/AAAAAAAAYPY/fbbvQiIPI-M/unistus_thumb.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Ka maailmaparanduslikud ideed kippusid käest – kes oled sina, et sa tuled meile ütlema, kuidas maailm olema peab?! Mis õigusega see parandatud maailm just sinu äranägemise järgi parandatud peab saama</p> <p align="justify">Väga meeldis mulle etenduse muusika ja tantsulised vahepalad. Ka see on vist tudengietenduste ühisosa, et etüüdide vahele tuleb teha sellised jupid, kus kõik saavad kaasa lüüa ja ilmselt ka meeskonnatööd ja grupiliikumist õppida. Unistuse etenduse puhul meeldis mulle liikumine täitsa hästi - see oligi selline unistuslik kulgemine, ilus ja stiilne. Seebimullitamine oli ka visuaalselt ilus, kuigi mitte just üleliia innovaatiline element. Aga mulle meeldib ka kui lihtsalt ilus on. </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-UapZ-6lInEQ/UTOL1T3QNuI/AAAAAAAAYPg/FurlmKJVMUo/s1600-h/unistus2%25255B13%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="unistus2" border="0" alt="unistus2" src="http://lh6.ggpht.com/-AhqqvEE4euw/UTOL2tjUyZI/AAAAAAAAYPo/DwsfQE6Ld-s/unistus2_thumb%25255B3%25255D.jpg?imgmax=800" width="588" height="435"></a></p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-20362726299182396942013-01-20T14:03:00.001-08:002013-01-20T14:03:40.119-08:00Üsna maailma lõpus–Linnateater<p align="justify">Uku Uusbergi loomingu kirgliku austajana ei saanud vaatamata jätta ka tema lavastatud ja Jean-Luc Lagarce kirjutatud lavastust. Ka näitlejate nimekiri kõlas kutsuvalt – Anu Lamp, Priit Võigemast, Indrek Ojari, Külli Teetamm ja Sandra Uusberg. </p> <p align="justify">Teater ütleb tutvustuseks nii: “Louis on kolmekümne nelja aastane. Ta on elanud aastaid suurlinnas, kus tema tegevused, huvid, mõtted ja valikud on omanud vaid ähmast seost perekonnaga, kes kunagi koju maha jäi. Side kodustega toimib vaid läbi nappide sõnumite, üksikute postkaartide. Ühel päeval otsustab ta aga sinna sõita, et neid kõiki uuesti näha. Tal on neile midagi väga tähtsat öelda.”</p> <p align="justify"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8MCxA_rqzEFUNrRIuvy7DXzncK0gZg9o8_IrfsEcBjvH9Ct-N1dvglrkiyUBJo3QjtLSRm_45Emjr6-Ib83irOjSmY2Zjixvg0oLwj15b8P2Lwti2Qis8qXybGoLJONf1Nav_72D-nSI/s1600-h/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus3%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="üsna maailma lõpus3" border="0" alt="üsna maailma lõpus3" src="http://lh3.ggpht.com/-YvKVDn0xao8/UPxpQe7hyYI/AAAAAAAAYLY/VOsV10RiNX0/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus3_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify"><a href="http://www.flickr.com/photos/linnateater/sets/72157624977616398/with/4999776900/" target="_blank">Fotod: Siim Vahur</a></p> <p align="justify">Lavastus tekitas minus kahetisi emotsioone – ühelt poolt tunnen, et tegu on hea etendusega ja see meeldis mulle, teisalt tekitas see minusse nii ebameeldiva tunde, et väga raske on öelda, et see mulle meeldis, et mul oleks olnud meeldiv seda vaadata. Selgitan kohe pikemalt. </p> <p align="justify">Ennekõike meeldisid head ja sümpaatsed rollitäitmised ja lavakujundus oli ka väga sümpaatne. Anu Lambi roll oli huvitav – närviline eakas proua, kes ärevalt poega koju ootab, rabedalt ja nurgeliselt rahmeldades lauda katab ja õiget laudlina valib, ebamugavustunnet detailirohkete ebaoluliste mälestuste heietamisega püüab summutada. Anu Lambi repertuaar, nii vähe kui ma ka seda tean, on ikka üsna mitmekesine – alates Karlsonist, tugevatest prouadest kuni närviliste ja murelike pereemadeni. </p> <table border="0" cellspacing="0" cellpadding="2" width="400"> <tbody> <tr> <td valign="top" width="200"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqzT9PWdXQwxt9KSCU7_XVrlTLa2hb_Zv0Tu3IdVcz_b12G-nhUPkYcvbzjr6HeB1KiDlWeAh1aMvj8ie-jy1mYd8LImRP0WHN38Lx_SLm-F9j8TPsdqfinPM4niiTTqD41yPmnno2_0U/s1600-h/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus2%25255B10%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="üsna maailma lõpus2" border="0" alt="üsna maailma lõpus2" src="http://lh4.ggpht.com/-UajWKe3ZI2s/UPxpT4DIFDI/AAAAAAAAYLo/exqZUEws0Jk/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus2_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="296" height="435"></a></td> <td valign="top" width="200"><a href="http://lh6.ggpht.com/-WzBTWx0O5tw/UPxpVXx0xnI/AAAAAAAAYLw/JeG8SHe9lk0/s1600-h/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus4%25255B18%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="üsna maailma lõpus4" border="0" alt="üsna maailma lõpus4" src="http://lh4.ggpht.com/-QDoo4VRTi6c/UPxpW2n8BzI/AAAAAAAAYL4/n1tM8f_7hcI/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus4_thumb%25255B4%25255D.jpg?imgmax=800" width="296" height="435"></a></td></tr></tbody></table> <p align="justify">Külli Teetamm jättis ka väga hea mulje oma naiivsevõitu, kuid siira ja seetõttu armsana mõjutava vennanaise rollis. Ta vaeseke oli kõigil hambus oma sädistamise tõttu – teistel oli miskipärast teistsugune arusaam sellest, kuidas tuleb ühte kadunud poega vastu võtta, mida talle rääkida, kuidas suhelda. Vennanaise jutte lastest pidas ta abikaasa ebaolulisteks ja tüütuteks. Patroniseeriv vend ja tema hiirekesest naine, kellest siiski ajuti tugevus ja sihikindlus välja paistis. </p> <p align="justify">Patroniseeriva ja ägestuva noorema venna rollis oli Indrek Ojar. Hea roll, üsna ebameeldiv tegelaskuju. Ta ei käitunud inimestega just kuigi ilusti, kuigi ega ka temasse pole perekond läbi aegade kuigi hästi suhtunud – vähemalt paistab see nii tema haavunud olekust, mis agressiivsuse ja vastiku suhtumisena väljendub. Ta on vihane, ta on frustreerunud, ta on õnnetu. Aga mul on temast ajuti ikka päris kahju – tundub, et olud ja teadmatus või hoolimatus on lihtsalt temaga nii teinud. </p> <table border="0" cellspacing="0" cellpadding="2" width="400"> <tbody> <tr> <td valign="top" width="200"><a href="http://lh3.ggpht.com/-HWtXq7-EcMs/UPxpagZ4PaI/AAAAAAAAYMA/W09pk9pG4zc/s1600-h/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus7%25255B10%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="üsna maailma lõpus7" border="0" alt="üsna maailma lõpus7" src="http://lh3.ggpht.com/-o2Y97bMvDQM/UPxpcCgKJlI/AAAAAAAAYMI/nuYJkSpJchQ/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus7_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="296" height="435"></a></td> <td valign="top" width="200"><a href="http://lh3.ggpht.com/-FQyFwCEbTIA/UPxpeh4QM6I/AAAAAAAAYMQ/Lt_RXkqClsk/s1600-h/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus1%25255B10%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="üsna maailma lõpus1" border="0" alt="üsna maailma lõpus1" src="http://lh4.ggpht.com/--G8Fdob9wuY/UPxphU1GDyI/AAAAAAAAYMY/ZPbG0w3T3Ow/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus1_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="296" height="435"></a></td></tr></tbody></table> <p align="justify">Noorem õde Sandra Uusberg oli tõeliselt plikalik ja noor – tema isegi ei mäletanud õieti oma venda. Mõneti oli tal seetõttu kõige vähem mälestustetaaka, kuid samas oli temas piisavalt solvumist. Rollina oli see minu jaoks selle etenduse kõige igavam roll ja Sandra Uusbergi repertuaaris (nii palju kui mina seda tean) on see ka üks kõige vähem märkimist väärivam roll. Kuigi ka Võigemast polnud minu jaoks teab mis hiilgav. </p> <p align="justify">Peategelase Priit Võigemasti roll oli etenduses kõige kummalisem. Aga nüüd sõnastada see, mis mind etenduse juures hirmsasti häiris ja mis tegelikult paistab välja juba eelmiste rollitäitmiste kirjelduses – kõik need kaks tundi ja 30 minutit olid nii õudselt ebamugavad vaadata. Umbes nii nagu ma ei suuda vaadata Bridget Jonesi või Mister Beani sarnaseid filme, kuna lihtsalt nii kohutavalt ebamugav ja piinlik on nende tegelaste pärast. </p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-5V0ivZZWvOI/UPxpj_W_vlI/AAAAAAAAYMg/utLQwplBrPI/s1600-h/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus6%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="üsna maailma lõpus6" border="0" alt="üsna maailma lõpus6" src="http://lh3.ggpht.com/-5RTFucrGEl4/UPxpmKJ6nRI/AAAAAAAAYMo/hP6udscZTIw/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus6_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Võigemast oli tulnud pärast pikki aastaid eemalolekut koju ja tal on perekonnale tegelikult midagi olulist öelda. Kuna ta on aga nii kaua ära olnud, siis keegi ei oska käituda ega olla. Inimene, kes tuli, oli justangu ju oma, aga ikkagi nagu täiesti võõras ja uus. Kui alguses valitses kohmetus ja vaikust tühja ja igapäevase jutuga täideti, siis peagi selgus, et igaühel olid koju naasnud pojale pretentsioonid, etteheited, nooruspõlve valusad mälestused ja pahameel. Igaüks leidis võimaluse talle kõik ette laduda. Ilustamata. Võigemast oli aga lihtsalt vait. Lihtsalt istus ja kuulas. Sageli muigas. Mõnikord ohkas, mõnikord justnagu oleks tahtnud midagi öelda, kuid siiski ei öelnud. Sisemonolooge pidas. Uskumatu! Ma oleks tahtnud talle kätega kallale minna, raputada ja röökida: “ÜTLE OMETI MIDAGI!!”. Miks sa lased neil kõigil piinelda oma mure käes?! Miks sa ei vabanda? Miks sa ei selgita? Miks sa ei esita vastuväiteid või enda vaatenurka? Kas sa ei arva, et see aitaks neid saada rahu hinge? Kas sa ise ei tunneks end paremini? Kas nad sulle mitte liiga ei tee? Kas ei oleks kõigile parem, kui nad sind mõistaksid ja teaksid, kuidas oli, miks oli? </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-CnZztJ8RLfw/UPxpohIe3uI/AAAAAAAAYMw/UE2n3B_Zg14/s1600-h/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus8%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="üsna maailma lõpus8" border="0" alt="üsna maailma lõpus8" src="http://lh4.ggpht.com/-xhIdadOkpaM/UPxprJETxNI/AAAAAAAAYM4/GvrW6dcmgdA/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus8_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Ja ülejäänud seltskond – miks te tema vastu huvi ei tunne? Miks te ei küsi? Miks nii isekad? Miks nii nõudlikud? Kass teil temast ei hakka juba kahju seda kohutavad süüdistuslaulu esitades? Kas ainult teie valu ja häda loevad? Ja samas, miks te lasete tal vait olla? Miks te ei nõua tungivamalt, et ta suu lahti teeks? Miks te ei otsi kontakti? Päris kontakti?</p> <p align="justify">Nad kõik, absoluutselt kõik selles etenduses käisid mulle närvidele. Selles etenduses ei olnud mitte kedagi, kes oleks nö positiivne kangelane, teistest targem, kes oleks kõigile mõistuse pähe pannud ja nad “õigele” teele juhtinud. Ei olnud kedagi, kes oleks loo moraali sõnastanud. Nad kõik olid alguses oma väikeste vaeste egode ja minevikutaakade küüsis ja jäid sinna kuni etenduse lõpuni. Kõik jägi lahendamata, selgeks rääkimata. Kripeldama.</p> <p align="justify">Samal ajal näitas etendus kuidagi eriti selgelt näpuga ja lajatas eriti julmalt lagipähe selle äratundmisega, kuidas märkamatult võibki juhtuda nii, et igaüks surgib omaenda nabas, mässab omaenda muremõtetega ja maadleb oam vajaduste käes, nii et tegelik kontakt teiste inimestega jääb ühesuunaliseks monoloogiks. Suheldakse küll ja räägitakse justnagu kellegagi ja kellelegi, aga kas vastuvõtja ikka töötab? Kontrollisite? Selles etenduses ei saanud selles sugugi kindel olla ja keegi ei konrtollinud ka. Ju siis polnud vajagi. Ju polnud tegelikku kontakti tarviski. Õudne mõelda, tõesti. Ma loodan, et minust sellist ühesuunalist masinat ei saa, kes ei vaevugi ootama ja kuulama, kas teiselpool saatjat kuuldakse ja keegi ütleb “Roger”. Vastasel juhul võiks ju rääkida seinaga.</p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-tpFs_8fc4v0/UPxpsrIfWvI/AAAAAAAAYNA/MRuUgXRMchM/s1600-h/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus5%25255B2%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; margin: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="üsna maailma lõpus5" border="0" alt="üsna maailma lõpus5" src="http://lh5.ggpht.com/-C92azlngx4E/UPxpuYwjX3I/AAAAAAAAYNI/0Vut4mXD8Ok/%2525C3%2525BCsna%252520maailma%252520l%2525C3%2525B5pus5_thumb.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> Unknownnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-56564320183767179792013-01-16T04:37:00.001-08:002013-01-16T04:40:10.057-08:00Theatrum–Onu Vanja<p align="justify">Harva on teatris piinavalt ebamugav ja igav. Theatrumi <a href="http://www.theatrum.ee/lavonuvanja.htm">Onu Vanjat</a> vaadates mul oli. Tahaks üldiselt ikka hästi öelda teiste vaeva ja töö kohta, aga ma arvan, et see etendus saab minult kahjuks 2012 aastal nähtud etendustest igavaima etenduse tiitli. </p> <p align="justify">Tekst ja lugu on ise üldiselt juba üsna lihtsad, kuid lavastus oli minu jaoks veniv ja kiretu. Näitlejatööd suhteliselt kahvatud, kõige erksam oli ehk Maria Peterson, kelle lavaletulekuga sai läks etendus ka elama. Ka Aleksander Eelmaa osatäitmine oli päris hea. Mõni üksik hetk oli, mis pani mind kaasa elama ja ennast unustama. Mu kõrval üks härra suisa tukastas. </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-fs3o2HXAjhY/UPae0E7SWcI/AAAAAAAAYEE/pDAJLQixlDQ/s1600-h/Vanja3%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="Vanja3" border="0" alt="Vanja3" src="http://lh5.ggpht.com/-bEh8BN33Pk4/UPae3XklaFI/AAAAAAAAYEM/gMfNVRUyeEA/Vanja3_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Fotod: Ülar Mändmets</p> <p align="justify">Kõige piinavamad olid aga need hetked, kui lava ümber kujundati – pöördlava ju polnud. Pikalt ja kaua tassiti kotte ühest kohast teise ja seda saatis mingi tuim ja närvidele käiv toksimine. Kas see pidi tähistama puude lõhkumist, ma ei tea, igatahes tekkis tahtmine kedagi kägistada. Pingid olid ju ka ebamugavad, nii et ajuti oleks tõesti tahtnud ära kõndida. </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-Ppy6r-54CpU/UPae6xYbpOI/AAAAAAAAYEU/A2uQSZ3p5SU/s1600-h/vanja1%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="vanja1" border="0" alt="vanja1" src="http://lh5.ggpht.com/-i0tDQPU5G6A/UPae-E7yN3I/AAAAAAAAYEc/Kf7Gp9Z4XcA/vanja1_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Lavakujundus seevastu oli väga hubane ja mõnus ja kostüümid väga ilusad. Lava oli ehitatud paljudest vanadest ja väga ilusatest ustest. Mängupaik ise oli ka huvitav – Katariina kirik. </p> <p align="justify"><a href="http://lh4.ggpht.com/-DYWRErQMKxM/UPafBb2M-UI/AAAAAAAAYEk/ga4pVXmyUQQ/s1600-h/vanja4%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="vanja4" border="0" alt="vanja4" src="http://lh6.ggpht.com/-m52D_H6B214/UPafHZniorI/AAAAAAAAYEs/gLvkDHEpD38/vanja4_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Ei tahagi nagu rohkem midagi öelda. Pole minu maitse. Vaadake, mis <a href="http://danzumees.blogspot.com/2012/10/onu-vanja-theatrum.html">Danzumees</a> etendusest arvab – tal on oluliselt rohkem öelda ja on ka head öelda. </p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-38110988982100500782012-12-21T12:25:00.000-08:002012-12-21T15:24:59.503-08:00Tõnis Niinemets–Ulg<p align="justify">Von Krahli näitleja Tõnis Niinemetsa sooloetendus Ulg oli üks kummaline üritus. Zanrimääratlusegagi keeruline. Läksin seda vaatama teadmisega, et see on tantsuetendus. Ega ma oodanud balletti või kankaani vaid aimasin, et tegu on ikka moodsa kunstiga, aga siiski ootuspäraseks ma seda etendust ei nimeta. Aga mida mina ka tean tantsust – ühe käe sõrmigi on paljuvõitu nähtud tantsuetenduste loetlemiseks, ma kahtlustan. Meenuvad praegu vaid üsna klassikaline tangolavastus Riias, moderntantsu tudengite lõpuetüüdid kusagil Hollandis, kus esitati muuhulgas etüüde ka teemal majanduskriis, šokolaad ja tarbimismaania (õnneks olid tutvustavad tekstid kaasas) ja siis hiljuti külastatud ballett Modigliani. Nii et sellise väga väikese (käsi)pagasiga tantsuetendusekülastaja vaatenurgast nähtuna oli etendus imelik ja kui mulle poleks keegi kusagil öelnud, et see on tantsuetendus, siis ma selliselt seda ise määratlenud poleks. Vabandage ignorantsust. </p> <p align="justify">Etenduse tutvustavas tekstis öeldakse ilusti ära, millest jutt: </p> <p align="justify">"Nagu paljud teised, olen ka mina muutunud ennast ümbritsevate asjade sõltlaseks.<br>Lappan katalooge, mõeldes milline söögilaud mu isiksust kõige paremini esile tõstaks.<br>Mul oli kõik olemas. Isegi klaasnõud väikeste õhumullide ja muhkudega, mis tõestasid, et nad olid valminud hoolika käsitööna... kus iganes.<br>Kunagi lugesid inimesed naudingu saamiseks pornograafiat, nüüd piisab vaid mööblist.<br>Reklaami tõttu ajame taga autosid, riideid, ostame kasutut paska. Asju, mida me ei vaja. Oleme eesmärgita ja koduta põlvkond."</p> <p align="justify">(Kardan, et järgnev tekst sisaldab spoilereid ja võib rikkuda etenduse vaatamiskogemust, nii et lugemine omal riisikol.)</p> <p align="justify">Etenduse alguses oli hoopis tekst, ei olnud tants. Oli närviline tegelane, kes diktofoni oma mõtteid luges. Kodusisustuse loetlemine – brändid, disainerid, värvid ja mustrid ja materjalid. Kõik perfektselt kokkusobiv. Kõik paigas. Mõni element veel puudu, selleks et oleks täiuslik. Selleks, et saaks olla täiuslik. See kõik ajas vaese mehe üsna ärevile ja pingesse. See jutt hakkas korduma, linti loetud jutukatked hakkasid tagasi tulema, korduma ja korduma. Üsna tuttav olukord, ka minul tekivad vahel sundmõtted erinevatest korraldamata asjadest ja ikka ja jälle käian peas mõtteid, et kas kõik on ikka paigas ja korras. Iseasi, muidugi, kas see nüüd sisekujundust ja asju tingimata puudutab, kuid sellist meelemaru tuleb ette. Tiksub ja loob tausta, mis justnagu on muusika ja rütm, mille saatel muud asjad toimuvad. </p> <p align="justify"><a href="http://lh4.ggpht.com/-MXIO5_5wlFA/UNIkqZeYtAI/AAAAAAAAX7I/5kOs7GBBy_s/s1600-h/t6nis-ulg-oh%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="t6nis-ulg-oh" border="0" alt="t6nis-ulg-oh" src="http://lh4.ggpht.com/-r28VkwmPt_4/UNIksrVXm7I/AAAAAAAAX7Q/PekUC3zkqbM/t6nis-ulg-oh_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Tal küll väga palju mingeid muid asju ei toimunud. Järgmisena läks ta trenni. Ilmselgelt ei olnud ma treilerit vaadanud, sest jooksutrenažööri suur ja kauakestev roll selles etenduses hämmastas mind. Võibolla see oligi mõeldud mõttepausina, kus etenduse alguses esitatud tarbimisprobleemide ja asjade külluse probleemide üle iseseisvalt mõelda. Ma igatahes jõudsin selle jooksmise ajal otsusele, et mul on elutoas üks laud üle ja et see tuleb kusagile ära komandeerida (kuigi samas valmis kohe uus plaan tühjaks jäänud põrandapinna jaoks - vaja klaver soetada). Ka näitleja treenituse üle jõudsin mõtteid mõlgutada. Lõpuks siiski hakkas higi laubal pärlendama. </p> <blockquote><iframe height="281" src="http://player.vimeo.com/video/52993309?badge=0" frameborder="0" width="500" webkitallowfullscreen mozallowfullscreen allowfullscreen></iframe> <p><a href="http://vimeo.com/52993309">Tõnis Niinemets "ULG"</a> from <a href="http://vimeo.com/kanutigildisaal">Kanuti Gildi SAAL</a> on <a href="http://vimeo.com">Vimeo</a>.</p></blockquote> <p align="justify">Edasi järgnes akrobaatika. Meenutas pisut ammust Von Krahli Hamleteid, kus noor Ulfsak ka suure osa etenduse ajast akrobaatilisi harjutusi tegi, kasutades selleks metallkonstruktsioone, mille otsas rippuda. Jõu ja ilu numbrid, missugused. Eiei, ärge saage valesti aru. Hamletid oli väga hea etendus, kirjutasin tollal arvustuseks ühe lause: “Harukordne kogemus - poolteist tundi, aru ei saa suurt halligi, aga igav pole hetkekski.” Seekord, Uluga oli pisut teisiti – sõnum oli <em>loud and clear</em> ja hakkas ikka igav küll ajuti. </p> <p align="justify">Akrobaatikale järgnes tore helendav diskovalgus, mille abil sai uudistada valgeid (tolmu?)ebemeid oma kampsunis, imestada kui pimestavalt helgib helkur koti küljes ja vaadata, kuidas naabrinna hambad helendavad kui ta pimeduses naeratab. Niinemets samal ajal tegeles oma ostunimekirjaga, mida oli terve sein täis. Tõmbas mõne asja maha, mõne lisas juurde. </p> <p align="justify">Muud vist väga ei toimunudki. Järgnes ka vestlus näitlejaga, aga seda kahjuks ei kuulnud. Oleks pidanud ilmselt jääma, siis ma poleks nii rumalat muljet endast jätnud seda postitust kirjutades. </p> <p align="justify">Ja aru ma ei taipa, miks ühtegi fotot netist ma ei leia. Ometi oli kohal kaameraga neidis, kes palju pilte tegi. </p> Unknownnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-89104818887851465602012-12-19T11:56:00.001-08:002012-12-19T22:42:48.304-08:00R.A.A.A.M- Kuningas sureb<p align="justify">Olen sel aastal nii aktiivselt teatris käinud, et selle pidev dokumenteerimine on üle jõu käinud. Mõned mõtted ja emotsioonid, mis selle väga ammu nähtud etenduse kohta on jäänud minu hõreda mälusõela peale ega pole sellest läbi vupsanud, saavad nüüd kirja.</p> <p align="justify">Ma julgen öelda, et k<a href="http://www.raaam.ee/Kuningas-sureb2">uningas sureb</a> oli väga huvitav ja paeluv etendus. Ootused olid muidugi erakordselt madalad ja ettevaatlikud, sest R.A.A.A.M oli mu jaoks siiani suhteliselt võõras ja silmapaistmatu olnud. Asjaolu, et lavastaja oli Iraanist ja tal nimeks Homayun Ghanizadeh, tekitas üheaegselt huvi ja põnevust, teisalt skeptitsismi ja kahtlusi. Ei tea ju, mida oodata. Aga näitlejaterivi oli muljetavaldav, etenduse tutvustuses kasutati sõna “absurditeater” ja tegevuse kirjeldus parajalt jabur, mis tõotas jällegi head. </p> <p align="justify">Lavastuse ametlik tutvustus kõlab selline: “Vastavalt Kuninga käsule kõnnivad lossielanikud katkematult mööda nelinurga kujulist trajektoori ja järgivad kõiki juhiseid ja seadusi, mis Tema on pidanud oluliseks aja jooksul kehtestada. Nad on unustanud kõik oma head mälestused. Ja kui neile midagi minevikust meenubki, siis ei leidu selle kohta ometi ühtegi kindlat tõestust ega dokumenti ning keegi lossielanikest ei tea, miks nad peavad käima nelinurga kujulist trajektoori.”</p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-zY92xbdJmts/UNIbxEfDb1I/AAAAAAAAX6A/W87NFdVboJs/s1600-h/kuningas_sureb-oh-02%25255B4%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="kuningas_sureb-oh-02" border="0" alt="kuningas_sureb-oh-02" src="http://lh4.ggpht.com/-X2uquWtE-Pc/UNIbyjG_9dI/AAAAAAAAX6I/445E6pRFcD8/kuningas_sureb-oh-02_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Omapärane nii sisult kui vormilt ja näitlejad – ennekõike Raivo E. Tamm, Egon Nuter ja Elina Reinold – tegid meeldejäävalt head tööd. Eriti tore oli muidugi Raivo E. Tammele antud ootuspärane totter narri roll – ta nimelt lömitas suure valge massina põrandal, sõi varte kaupa varssellerit ja kobises niisama, kiitis Kuninga juttu takka. Tal nimelt ei olnud veel jalad kasvama hakanud, sellepärast lömitas. Teistel jalad juba olid, aga käed polnud kasvanud. Samas Egon Nuteril olid ka juba käed kasvanud – tema oli kõige arenenum ja seega juht, Kuningas. Kõik peale narri liiguvad mingeid kummalisi kujundeid pidi mööda sirgjooni, pidevalt nagu mingeid käsklusi järgides. loopisid mingeid numbrikombinatsioone nagu “seitse kakskümmendviis” ja siis liikusid vastavalt mööda jooni. Kõik liikusid ja kogu aeg ja see tundus oluline, eriti Kuningale. Ja saateks oli tiksumine, selline rütmiline. Et seega üsna psühhedeelne ja närviline õhkkond. Vahepeal karjuti ka, arutati asju. Õhku kerkisid küsimused. </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-lbAJiaSEiso/UNIb1HP6lcI/AAAAAAAAX6Q/3X-Bh1hsp0c/s1600-h/kuningas1%25255B7%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="kuningas1" border="0" alt="kuningas1" src="http://lh3.ggpht.com/-ScUgBBV8YGs/UNIb2ljG1VI/AAAAAAAAX6Y/XThUndCIXg8/kuningas1_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Kõik mittekandilised asjad olid hävitatud, nagu näiteks CD plaadid. Mõnikord meenub armumine, meenub kohtumine, meenuvad muusikapalad, mis olid ümaratel plaatidel. Aga neist rääkimine katkestatakse, summutatakse. Selline kängitsemise ja joontmööda käimise lugu ja moraal. Samas oli midagi kogu aeg valesti – arstid ei osanud enam arstida, valitseda ei osatud, kusehais käis üle pea. Paljud normid ja tavad on ju sellised, et keegi kunagi on (võibolla praktilistel kaalutlustel) midagi otsustanud, kehtestanud või lihtsalt rakendanud ja uued põlvkonnad õpivad ja jätkavad samas vaimus, mõtlemata ja teadmata, kust ja milleks sellised reeglid üldse kehtestatud on. Meenub kusagilt kuuldud lugu sellest, kuidas keegi enne praadimist alati pikkadel vorstidel otsad maha lõikas, teadmata miks. Ema oli alati nii teinud. Aga ema oli teinud seda seepärast, et tal oli pann liiga väike. Sel inimesel endal oli suurem pann, aga ikka lõikas. </p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-pQ_Y0z4Pfzw/UNIb5WpaFuI/AAAAAAAAX6g/gFX1td_RREM/s1600-h/kuningas_sureb-oh-03%25255B7%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="kuningas_sureb-oh-03" border="0" alt="kuningas_sureb-oh-03" src="http://lh4.ggpht.com/-bgXAe7u0eKc/UNIb7GjdHEI/AAAAAAAAX6o/BE8O9mYOEm0/kuningas_sureb-oh-03_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="434" height="640"></a></p> <p align="justify">Ma ei tea, kas seda etendust veel mängitakse, vist mitte. Aga kangesti tahaks spoileri siia sisse kirjutada. </p> <p align="justify">ETTEVAATUST SPOILER! </p> <p align="justify">EHK räägin puändi ära!</p> <p align="justify">Puänt tuli pärast seda, kui terve etenduse vältel kõik oma tähtsat asja ajasid ja päris ühiskonna ja selle osakese moodi olid, kuigi kummalise ühiskonna osa. Oli onju nagu tärkav mässualge selle reeglipärasuse vastu ja vana korra ja mahasalatud (erinevaid vorme sisaldanud) elu poolt. Kõik nagu hakkas looma, hakkasin uskuma seda ühiskonda ja sellele kaasa elama… ja siis tuli hullumaja töötaja ja kutsus kõik oma patsiendid korrale. Polnudki seda kõike, tüübid olid vaid hullud : ) Igati loogiline ju tegelikult, kui vaadata, mis neil seljas on ja mis iba nad suust välja ajasid, eksole. </p> <p align="justify">Tegelikult üks omapärasemaid etendusi 2012. aasta teatriaastal. </p> <p><a href="http://mpulver.offline.ee/wordpress/?p=949">Siin blogis</a> on targemaid mõtteid etendusest ja selle tagamaadest. Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-67911688830003627442012-12-17T12:58:00.001-08:002012-12-17T12:59:06.774-08:00Pedagoogiline poeem ja Detox<p>EHK LAVAKA 26. LEND</p> <p align="justify">Täna oli lavaka III kursuse tudengite etenduse <a href="http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=76">Detox</a> esietendus. Et olin noori juba neid eelmiises etenduses, Pedagoogilises poeemis näinud, võtsin tantsuetenduse ka plaani – sest need noored lihtsalt meeldivad mulle. Mõlema etenduse puhul oligi ennekõike hästi huvitav näha noori andeid ja uurida, kelles tundub olema rohkem potentsiaali; fantaseerida, mis tüüpi näitljead neist võiks tulla. </p> <p align="justify"><a href="http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=74">Pedagoogiline poeem</a>, mida muuseas veel NO teatris mängitakse, oli noorte etüüdidel põhinev etendus, mida juhtis Maarika Vaarik. Mis mul Vaariku kohta öelda, peaks mu püsilugejad teadma – suurepärane! Juhtis vägesid väga võluvalt ja karmi käega, samas asja ise ilmselgelt nautides. Noorte hulgas oli ka mitmeid, kes kohe eriti silma jäid. Mu suureks lemmikuks oli <a href="http://www.lavakas.ee/index.x?sisu=0&mida=319">Rea Lest</a>, kes, võitis ka Panso-nimelise preemia, mis on mõeldud andekate lavakunstiüliõpilaste esiletõstmiseks. </p> <p align="justify">See on Rea Lest</p> <p align="justify"><a href="http://lh4.ggpht.com/-boR4PbOe1GM/UM-G6J2U9_I/AAAAAAAAX34/IP6u27k8X4I/s1600-h/Rea%252520Lest%25255B10%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; margin: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="Rea Lest" border="0" alt="Rea Lest" src="http://lh5.ggpht.com/-gfRHkN6yI_U/UM-G8Q9s2xI/AAAAAAAAX4A/G3e0omgaUDM/Rea%252520Lest_thumb%25255B3%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Fotod: <a href="http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=74">Tiit Ojasoo</a></p> <p align="justify">Üks tema etüüde liigutas nii mind kui ka tema meespartnerit, kelle käte vahel ja selili klaveril ta oma sünget monoloogi esitas. Noormehe palgeil voolasid pisarad – päris pirsarad, tundus. Pisaraid oli selles etenduses veelgi. Kas tõesti suudavad noored nii oma rolli sisse elada, et nad päris pisaraid valavad? Mulle tundus, et nägin pisaraid ka Helena Pruuli silmis, kui teda sunniti vastu võtma telefonikõnet, milles olid halvad uudised ja veel halvemad uudised. </p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-CbfF7tORdTA/UM-G_JxWgyI/AAAAAAAAX4I/VotrtJabjXY/s1600-h/lavakas3%25255B15%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; margin: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lavakas3" border="0" alt="lavakas3" src="http://lh4.ggpht.com/-s9YGRaV8UWA/UM-HEFc0MtI/AAAAAAAAX4Q/HS9yYdqpE-0/lavakas3_thumb%25255B3%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Jörgen Liik ja Kärt Tammjärv</p> <p align="justify">Millest etendus oli? Ei tea :) Oligi pedagoogiline üritus, kus oli ühelt poolt näha, milliste etüüdideni noored oma teatrilaagris tulid ja kus nad erinevaid näitljejaülesandeid täitsid – neid ülesandeid jagas Vaarik, ajuti ka tagasisidet andes, rahulolematust väljendades (Ma ei usu sind! Ütle nii, et ma sind usuks!). See kõik oli nagu mingi mäng – põrandapesumäng või üksteise solvamise mäng või ma-tean-kõige-rohkem-roppe-sõnu mäng. Ja üks mängu põhiteemaks oli kindlasti seks. Seda pulbitses ikka igalt poolt üle ääre. Eriti pedagoogilises poeemis, aga lipsas sisse mõne tegelase kaudu ka Detoxi. See on noorte jaoks ilmselt eriti oluline teema, mida laval uurida ja väljendada. Ehk on see ka mingi avanemise teema noorel näitlejal, et piiridest ja tabudest üle saada. Olid osad näitlejannad ju laval alastigi. Vat ei tea seda näitlejaks kasvamist.</p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-KQ4KYHLPHmI/UM-HG-4fIeI/AAAAAAAAX4Y/iTyeS_k94sY/s1600-h/lavakas4%25255B7%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lavakas4" border="0" alt="lavakas4" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhCzl9Y9PIqfaZlyTceuBWdqg_ZNz7IiDX1SbajlBbscbwuyBpfURJ-rDVHGab9iQYRujWUw-I_DThGzBiIdGReNcvPe3fhNV_J6sK1zfVOD_ocfdFLX5x_BNehQeZjGH-w6NbqgJfZI5s/?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Tore oli stseen, kus samuti väga hea mulje jätnud Jaanika Arum ja üks noormeestest (oh, ei tea enam, kes) olid kohtingul, mis oli nii kohmetu nii kohmetu ja läks väga imelikuks ja füüsiliseks kätte – aga selle kõige juures kuulsime me nende mõtteid (oih, ta puudutas mind, kus ma nüüd käe panen. appi). Toredat ja humoorikat teksti oli samuti, kuigi rahvast tundusid kohati eriliselt naerutavat ikka roppused. Kui midagi ette heita siis kohati ajatäitena mõjuvat sahmimist, tantsimist ja mingit kullimängu. Üks grupiviisiline laulmine oleks võinud ka olemata olla. Aga samas küllap oli tarvis midagi pildikeste vahele, mida nad järjest maalisid. </p> <p align="justify"><a href="http://lh4.ggpht.com/-qHeoGO18fKw/UM-HJ_nRX_I/AAAAAAAAX4o/6mLQS37CVx8/s1600-h/lavakas11%25255B7%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; margin: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lavakas11" border="0" alt="lavakas11" src="http://lh4.ggpht.com/-7MYKrR-Xp8I/UM-HMd_PadI/AAAAAAAAX4w/hEPMJBeSTgs/lavakas11_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Selles seltskonnas on mingi asi ämbritega. Plekkämbritega. Mõlemas etenduses olid need laval pea ainsate rekvisiitidena. Mõlemas etenduses mängiti ka veega, topiti juukseid ämbrisse. Mõlemas etenduses võeti riideid seljast ja kanti lõpuks kombineesid ja trussikuid. Mõlemas etenduses olid kõik noored lõpuks räpased, sakris ja sassis. Mõlemas etenduses oli füüsilisust ja arutut tõmblemist. Mõlemas etenduses olid need lihtsalt juhuslikul viisil tantsimised üsna tüütud jälgida – nagu oleks mind kutsutud peole, aga mind tantsima ei kutsuta. Lihtsalt istu ja vaata, kuidas teistel on lõbus ja kuidas nad riideid seljast kisuvad. Aga selle püüame ära unustada. Siis pole viga midagi. </p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-CbRaFBHnm-0/UM-HO9gA--I/AAAAAAAAX44/FXV-gTGfjNw/s1600-h/lavakas10%25255B7%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lavakas10" border="0" alt="lavakas10" src="http://lh5.ggpht.com/-5-F1PJWQ_xA/UM-HRpWPAhI/AAAAAAAAX5A/GDXmHln0MVg/lavakas10_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Sellise tantsuetenduse puhul, kus laval on massid, häirib mind see, et tegevust on liiga palju – see pole ju laulupidu, kus inimesed pole olulised vaid neist koosnevad mustrid ja kujundid. Sellised etendused koosnevad indiviididest, kes end väljendavad. Igaüks jutustab oma lugu, elab oma emotsioone läbi ja ma tahaks neid kõiki näha ja jälgida. Aga see on nüüd minu personaalne probleem. </p> <p align="justify">Etenduse kohta kirjutatakse NO99 lehel: “Et vabaneda, tuleb teha üks korralik mürkidest puhastus, üks detox.” Tõesti, see võib olla vabastav – selliselt tantsida, liikuda, teha kõige kummalisemaid liigutusi jälle ja jälle ja jälle. Õhus oli juba higihaisu, hingeldamist. Vat see on väärt trenn, mõtelsin! Nii mõnigi oli minu arvates võrreldes pedagoogilise poeemiga paremas vormis ja kilosid kaotanud. Nad peaks ehk korraldama vabastava detox tantsu sessioone ja kursuseid. Täiesti ilma irooniata – ma tahaks ka end selliselt välja elada. Publikut ja piletimüüki ei ole muidugi mul selleks tingimata tarvis, ega ka valgeks võõbatud ning väga zenina ringi hõljuvat noort Dvinjaninovit. </p> <p align="justify"><a href="http://lh6.ggpht.com/-oZ3yQnGcbZQ/UM-HTI2u8JI/AAAAAAAAX5I/AF-P7u8XuUY/s1600-h/lavakas8%25255B10%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lavakas8" border="0" alt="lavakas8" src="http://lh5.ggpht.com/-o4hY73m7L2k/UM-HVXDYLTI/AAAAAAAAX5Q/nYcXWkkulNo/lavakas8_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Tantsuetenduse kohta kuulsin ka kedagi ütlemas, et see oli igav, et kõik oli juba nähtud, ei midagi uut. Mina ei ole õnneks palju tantsuetendusi näinud ja mul igav ei olnud. Ja ma arvan, et seda etendust tulebki vaadata teisiti – mitte niivõrd oodata revolutsioonilist teatrikunsti või valgustuslikku sõnumit, vaid vaadata selle pilguga, et mida küll noored teevad ja oskavad. Samas, ega ma ei kujuta ka ette, et sellise etenduse teeksid juba näitlejana nime teinud näitlejad või et nad teeksid seda sellisel viisil. Ja sellisel juhul jääks me sellisel viisil natuke hulludest etendustest ilma. See noor energia ja bravuur on ikkagi vaatamisväärt ja ma ootan väga suure huviga nende järgmist etendust. </p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-LcExi4bCaBk/UM-HW8N0bmI/AAAAAAAAX5Y/IufgEfjgRgY/s1600-h/lavakas1%25255B8%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lavakas1" border="0" alt="lavakas1" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjUcM_v6E6c0Dz5D3tzksqZOcdyouxVB1JxwPbT8C8rF7gMXDVxeAwp-sV_Phi3pkAs5-xFKDq99Udll6w5fG3OIN344u8WV_otmHZhW4aisCt-ShbYmTFRYhh2lJBbFpxppAxIvnichNE/?imgmax=800" width="720" height="486"></a></p> <p align="justify">Tudengite nimekiri:</p> <p> Arum, Jaanika<br> Dvinjaninov, Markus<br> Heinat, Marian<br> Kolde, Linda<br> Lest, Rea<br> Liik, Jörgen<br> Maksimuk, Roman<br> Porkanen, Veiko<br> Pruuli, Helena<br> Reha, Jarmo<br> Sagor, Reimo<br> Sundja, Simeoni<br> Tammjärv, Kärt<br> Uustal, Ragnar<br> Vaher, Linda <p>Lugege ka, mis <a href="http://muurileht.ee/29-10-2012/energiakiirte-kommunikatsioon/">Kivirähk Pedagoogilise poeemi etendusest arvas</a> ja vaadake videot, kus seesama seltskond ringi hõljub :) <p> <iframe height="281" src="http://player.vimeo.com/video/29445450?badge=0" frameborder="0" width="500" allowfullscreen mozallowfullscreen webkitallowfullscreen></iframe> <p><a href="http://vimeo.com/29445450">Viis rütmi</a> from <a href="http://vimeo.com/user4899766">Doris Tääker</a> on <a href="http://vimeo.com">Vimeo</a>. </p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-60472083050238190882012-12-15T08:10:00.001-08:002012-12-15T08:11:13.951-08:00Päev kõhu heaks<p align="justify">Täna on olnud selline imeline päev, kus mu kadunud ja ammu tagasi igatsetud kulinaariakihk on jälle endast märki andmas. Lisaks hooajalisele hapukapsas-verivorst menüüle panin ahju ja tunnikese pärast võtsin ahjust röstitud peedi. Retsept minu lemmikblogist – Ragne <a href="http://kokkama.blogspot.com/2008/10/rstitud-peedid.html">kokkama.blogspot.com</a>. Ei mäleta, et oleks kunagi tundnud, et olen ämbrisse astunud, kui tema katsetatud retsepte ja õpetusi järgin. Nii maitses ka rosmariini, pipra, soola, õli ja palsamiäädikaga maitestatud peedid väga mõnusalt. Sellised kergelt magusad. Sobib hästi prae kõrvale</p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-qmnsP5rnbvA/UMygpsJAd5I/AAAAAAAAX2k/28QFVstjSxQ/s1600-h/peet%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="peet" border="0" alt="peet" src="http://lh4.ggpht.com/-IzQSpqhLw4Q/UMygsfHGCMI/AAAAAAAAX2s/ZN3fWNNkB0k/peet_thumb.jpg?imgmax=800" width="640" height="390"></a></p> <p align="justify">Peedi kõrvale pannile jäi natuke ruumi – sinna sokutasin kaks paprikat röstuma. Selleks, et saaks teha röstitud paprika ja tšilli tarretist. Ma ei tea, kas ja kuna sellest tarretis saab, aga praegu soojana pliidilt võetuna on tegu küll päris vürtsika ja mõnusa möksiga. Kui paprika röstitud, saab see möks väga kiiresti valmis ja kõige keerulisem selle juures on tšillipipra ohutu käsitlemine. Mul näpud siiani kergelt tulised. Retsept pärineb ajakirjast <a href="http://www.ajakirikook.ee/retseptid/rostitud-paprika-ja-tsilli-tarretis">Köök</a>. Lisaks paprikale ja tšillile käib siia küüslauk, sibul, vesi, valge veini äädikas, sool ja suhkur. Liha kõrvale kindlasti suurepärane. </p> <p><a href="http://lh5.ggpht.com/-7CRLW8qmPgE/UMyguYyr8jI/AAAAAAAAX20/cD-tqlOkwyg/s1600-h/DSC_6675%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_6675" border="0" alt="DSC_6675" src="http://lh6.ggpht.com/-8S3sFIE0oZY/UMygvxTSe1I/AAAAAAAAX28/tnzGmpuSL7A/DSC_6675_thumb.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a></p> <p align="justify">Külmkapis seisab aga selline kauss. Homme lähevad need rummis ligunevad marjad kõik <a href="http://kokkama.blogspot.com/2009/12/joulukeeks-rohkete-puuviljadega.html">keeksi</a> sisse. See on selline tore keeks, mida tuleb ilusti hoida ja rummiga kasta ja siis jõulu ajal või aastavahetusel saab alles süüa. </p> <p><a href="http://lh6.ggpht.com/-QxRptOzfuCI/UMygxhr7gEI/AAAAAAAAX3E/hxiej3Q-xU4/s1600-h/DSC_6672%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_6672" border="0" alt="DSC_6672" src="http://lh5.ggpht.com/-1_frER1Ymbw/UMyg0PP08zI/AAAAAAAAX3M/gHO7_Fy3MMs/DSC_6672_thumb.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a></p> <p><a href="http://lh5.ggpht.com/-p1KrdUHuBEQ/UMyg3Mx89wI/AAAAAAAAX3U/IeG3aI5YY-Y/s1600-h/DSC_6674%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_6674" border="0" alt="DSC_6674" src="http://lh4.ggpht.com/-4oJ2S5asgac/UMyg4wtIBnI/AAAAAAAAX3c/pjYcDJQVehs/DSC_6674_thumb.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a></p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-21318031275075408592012-11-10T10:38:00.001-08:002012-11-10T10:41:28.530-08:00Vanemuine - Karjäär<p align="justify">Uku Uusbergile tahaks teinekord pai teha selle võrratu tunde eest, mis teatris tema etendusi vaadates tekib. Peavahetust käisin kaks korda teatris vaatamas, Vahepeatus jõudis minuni teleka vahendusel – mõlema jaoks on mul vaid head sõnad ja mälestused varuks. <a href="http://www.vanemuine.ee/uku-uusbergi-autorilavastus">Karjäär</a>, mis lavastatud Vanemuises, on samuti minu selle aasta <a href="http://heahetk.blogspot.com/p/teatripaevik.html">teatrielamuste</a> üks eredaim pärl. Uku Uusberg kirjutas ja lavastas selle. See on üks nendest etendustest, mille jooksul mul püsib näol pidev rahulolunaeratus – tekst on hea, näitlejad on head, lavakujundus meeldib, muusika meeldib, kõik kokku kõnetab, jutustab ja loob mõnusa õhkkonna. </p> <p align="justify">Mulle hirmsasti meeldib see, kuidas Uusberg sõnade ja mõtetega mängib, mitmetimõistetavusi loob. Tekstid on nii rikkad ja tihedad. Ta armastab sõnu ja keelt, seda on tunda. Mõnus. Ma väga loodan, et saan varsti osta tema etenduste tekstide kogutud teosed. </p> <p align="justify">Vaatasin seda päris jupp aega tagasi, jäin kirjutamisega hiljaks ja detailidesse mälu kahjuks laskuda ei lase. Kahju. Mainin vaid paari üksikasja ja näitan pilte. Paljud on etendusest nagunii kirjutanud,</p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-FCUGKLnCfEY/UJ6e4s1qSaI/AAAAAAAAXcE/6rpRNWdrR0g/s1600-h/karjaar-6%25255B9%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="karjaar-6" border="0" alt="karjaar-6" src="http://lh4.ggpht.com/-djbnm774_Jc/UJ6e8kRHT6I/AAAAAAAAXcM/apsYY8dlkfE/karjaar-6_thumb%25255B3%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="949"></a></p> <p align="justify">kõik fotod Madis Katz</p> <p align="justify">Robert Annuse naiivne ja südamlik osatäitmine oli geniaalne. Sellest etendusest vist pärineb minu jaoks ka kõige armsam ja erilisem tärkava armastuse stseen, kus mängib <a href="http://www.youtube.com/watch?v=HTi50cFBs-4">Airi lugu Love</a> ja see kummaline ja teatraalne Robert Annus suurte silmadega tütarlapsele loo laulmist imiteerides ja puhast õnnelikkust immitsedes armastust avaldab. Selles laulus on vaid üks sõna: “Love”. Kananaha ajab ihule. See lugu on minu jaoks nüüd hoopis teine. Killuke sellest stseenist on ka saate <a href="http://etv.err.ee/index.php?05593367&video=4067">OP lõigus</a>. </p> <p align="justify">Uusberg ütleb intervjuus, et püüab anda näitelejatele midagi sellist nende rollides, mis näitaks neid natuke uues valguses. Minu jaoks tegi ta seda Aivar Tommingaga, keda ma nii heas rollis nagu Evadl Liiv varem näinud pole. Selline päris ja sügav roll. Pole ammu küll seda Tartu teatrit külastanud, aga varasemast on mulle tundunud, et talle on antud selliseid pisut kerglaseid või rumala inimese rolle. </p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-9hvHQNos9ng/UJ6e_zlR4XI/AAAAAAAAXcU/qBRISj6rNKU/s1600-h/karjaar-4%25255B11%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="karjaar-4" border="0" alt="karjaar-4" src="http://lh3.ggpht.com/-AXXv3v39c94/UJ6fGsP2_NI/AAAAAAAAXcc/lJfo6sgUULA/karjaar-4_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Veel mängisid Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik ja Maarja Mitt ja tegid seda kõik hästi.</p> <p align="justify">Millest see etendus on? Mina ei tea. Saates OP ütleb Robert Annus, et see on sellest, et inimesel ei ole vaja midagi muud peale tema enda. Aivar Tommingas leiab, et inimeste möödaelamisest. Sõna “karjäär” on tore. Millest me siis räägime – liivakarjäärist või tööalase karjääri tegemisest? Mõlemast?</p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-lga45srnFSM/UJ6fI6ClZZI/AAAAAAAAXck/QCazRdlwUBs/s1600-h/karjaar-13%25255B11%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="karjaar-13" border="0" alt="karjaar-13" src="http://lh3.ggpht.com/-dJQgFVxdoMI/UJ6fL8395rI/AAAAAAAAXcs/5C8Q4rV1g_4/karjaar-13_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p>uudistelõik <a href="http://uudised.err.ee/index.php?06250582">AKs</a></p> <p>Tartlased, kasutage juhust, et Vanemuises on ometi kord niiii hea etendus! Soovitan väga! </p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-4198021233328872752012-10-28T11:22:00.001-07:002012-10-28T11:22:34.437-07:00Modigliani–neetud kunstnik<p align="justify">Kui mu mälu mind ei peta, käisin Balletti viimati vaatamas siis, kui mind keegi Bambit vaatama viis. Teisisõnu ei ole ma oma teadlikku elu jooksul balletti varem näinud. See žanr on nii teistmoodi ja harjumatu, pole nagu söandanud minna. Eks nüüdki ajas esialgu hirmsasti itsitama kui lavastuse ajal tulid lavale tõsised tugevad politseinikud korda majja lööma ja ajasid siis varbad sirgu ja kukkusid kepsutama. </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-KE74doe5SMo/UI12UaxOgyI/AAAAAAAAXNQ/T0cgb0PhVUg/s1600-h/Modi_kunstnikud%25255B11%25255D.png"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="Modi_kunstnikud" border="0" alt="Modi_kunstnikud" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe48mTSukQ6ZzIOo3_N1zjOnUNlPSb1Lj6AHPLbY9WH-RJJm6XaxQCVMvjuSPyXLPmmXfK__66qSugaV6eR5HI_5zmTtdISPYNm1yWbVFgX1DcEY2J6RnCN3yD7JcJzWRCUvkPvIMvthE/?imgmax=800" width="640" height="425"></a></p> <p align="justify"><a href="http://www.opera.ee/esileht/blog/esietenduse-eelohtu/">Fotod: Liina Viru,</a> <a href="http://www.opera.ee">www.opera.ee</a> lehelt</p> <p align="justify">Kokkuvõtvalt oli etenduses minu jaoks kahesuguseid stseene – esimeses mõjus tants mulle veidralt, teistes mitte. Esimeste hulka kuulusid need politseisseenid ja massistseenid, kus kujutati linnamelu või kõrtsielu. Laval palju inimesi, käivad täiesti tavaliselt tänaval või müüvad lilli või arutavad ilmselt mingeid maailma asju ja siis käivad kordamööda üksi või paaridena lava keskel tantsimas või tantsivad muu tegevuse käigus. See tundus kunstlik, tants ei tundnud nende stseenide jaoks parim väljendusviis – nagu muusikaline film, kus keset mõistlikku tegevust järsku hakatakse vihmas tantsima ja laulma. See on mulle alati kummastav tundunud. Või nagu tummfilm, kus paar põhilist mõtet või põhiintriigi või –tegevust muusika saatel kehakeelt ja miimikat kasutades vaja selgeks teha. Pealegi oli minu jaoks neis stseenides liiga palju tegevust ja tegelasi. Pilk eksles, kedagi ei saanud korralikult näha ja jälgida, kuid võibolla polnudki vajalik. Mulle lihtsalt meeldib teatris, aga ka muusikas, kui on vähe inimesi või instrumente, mida korraga jälgida.</p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-rwE7B3PotkA/UI1279-M7qI/AAAAAAAAXNg/VMbjyJTP3JM/s1600-h/modigliani5%25255B12%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="modigliani5" border="0" alt="modigliani5" src="http://lh3.ggpht.com/-osRJcmvO67c/UI13C3TeZvI/AAAAAAAAXNo/aTsHyz4Ebl8/modigliani5_thumb%25255B3%25255D.jpg?imgmax=800" width="490" height="727"></a></p> <p align="justify">Ja siis olid teised stseenid, mis olid etenduses õnneks valdavad, ja millesse sobis tants isegi minu arvates väga hästi, võibolla isegi paremini kui mis iganes teine väljendusviis. Need olid kunstniku loomevaevad, armastusstseenid, aga ka tema kauni kaasa hingevalu stseenid. Tundus, et emotsioonid saavad tõesti suurema ja tugevama mõõtme, kui seda ei väljenda vaid sõna vaid kogu keha. Ka unenäod ja fantaasiad sobivad tantsulisena imehästi. Mu lemmikstseeniks oligi üks Modigliani unelemine või fantaasia, kus ta vaeseke naisenergia-erootika-ihulisuseiha poolt vaevatuna nägi, et ta suured naisfiguure kujutavad maalid aknast sisse tungivad, ringi hõljuvad, kaunist koreograafiat arendavad. Peagi poeb iga maali tagant välja ka kaunis naine, näliselt ihualasti. Sensuaalsust ja seksuaalenergiat kogu lava täis. Väga dünaamiline ja unenäoline värve, valgust, tossu ja tantsu täis stseen. Naistel, muuseas, olid tegelikult ikka riided seljas, need olid lihtsalt ihukarva. Samas Modigliani ise ajas küll mingi hetk püksid jalast. Isegi balletis on tänapäeval vaja tagumikku näidata, nagu näha.</p> <p align="justify"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-ktgWduERIx738SN-WWm9SHL5DyxPke2acf53xP0Ol5OYTfSlnI9NREhKprOtJ7HuzwNtD9ueom39CWLmvJXvcYvS2QxOIH0MM86MEVIx6aZCoTfF9Epds2quIt1vVykMwWVeGIfHIq4/s1600-h/modigliani3%25255B11%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="modigliani3" border="0" alt="modigliani3" src="http://lh3.ggpht.com/-Jf9f8Da_J4E/UI13QCtJgyI/AAAAAAAAXN4/WQshwhUqZAs/modigliani3_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Üks mure sedalaadi väljenduskunstiga on ikka olnud see mul, et äkki ei saa muffigi aru. Sai küll aru, seda muret selle etendusega polnud sugugi. Isegi kava ei olnud vaja lugeda. Modigliani tegelaskuju oli äratuntav kiiresti, ilma, et keegi ta peale eraldi näpuga oleks näidanud. Kunstniku kallima tegelaskuju oli sümpaatne ja nende omavaheline armastusloo kujunemine oli ka midagi sellist, mida tants ainult kaunistas ja nii mõnusasti väljendas. Aga ega muidugi see asi ainult roosiline polnud – ei tasu ikka kunstnikku armuda ja end sellega siduda. Hingevalu jagus. Aga neil hetkedel tundus mulle, et mulle meeldiks moderntants või midagi sellist jõulisemat rohkem kui ballett, mis on justnagu liiga graatsiline mõne emotsiooni või ka näiteks purjus mehe tegevuse jaoks. Või mis ma ka tean tantsudest ja nende stiilidest, aga mu võhikusilmale tundub balletivõtete valik päris reglementeeritud ja piiratud. </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-VYhgCD_s5ts/UI13WUnKniI/AAAAAAAAXOA/6nUGAw3kGsY/s1600-h/modigliani6%25255B2%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="modigliani6" border="0" alt="modigliani6" src="http://lh4.ggpht.com/-hlIH8dKmTHQ/UI13cNwefLI/AAAAAAAAXOI/5VSbX4U-rOM/modigliani6_thumb.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p align="justify">Üldse mõtlesin sellele, kui kummaline on valida välja üks väljendusviis ja sellega püüda kõike väljendada. Kas poleks huvitavam valida tekst, valida mõte ja sõnum ja siis kombineerida sõna, tantsu ja laulu, nii nagu see tekst või sõnum või idee edasi andmiseks sobib. Ja ma ei pea siin silmas operetti. Pigem tõesti midagi sellist mida näiteks Von Krahl oma lillede keeles või NO ikka aegajalt etendustes teeb. Suurepärane näide oli ka Nukuteatri Ajuloputus, kus tants ja sõna olid äärmiselt orgaaniliselt ühte seotud. Aga ju siis on erinevad asjad ikkagi, mida hinnataksse – mulle meeldib, kui midagi huvitavat etendusega öeldakse või midagi põnevat jutustatakse. </p> <p align="justify"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvK54bttFjH5FyEChscCPr9Mutgaory3L_yaFnIv7GZbYIfGSrT3WeGbuU5zL81S07ErAf5JQnl0SzXeYYf118a8P2TDDR4t7g_jlCwgKY5cDcSpy_TdHN1mlA-iUZDr7WN38jKUeA7tM/s1600-h/modigliani8%25255B7%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="modigliani8" border="0" alt="modigliani8" src="http://lh3.ggpht.com/-gfM0f8Dn4Bw/UI131bMYy6I/AAAAAAAAXOY/_LbRpfOzVnk/modigliani8_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="490" height="727"></a></p> <p align="justify">Kuigi ega ma päris kindel ka pole, kas ma oleks tahtnud, et Modigliani oma kunstist oleks lähemalt rääkinud või külastajad näitusel suu lahti teinud. Mõneti oli see balleti meeleolu ja emotsioon selline, et sõna oleks selle ehk katki teinud. Lihtsalt natuke kahju on sellest, et see lugu ja sõnum, mida saab tantsiskledes kõigile edasi anda, ei saa ju olla intellektuaalselt nii väljakutsuv või keerukas kui sõnalavastuses. Vähemalt mitte minusuguse vaataja jaoks. Selle balleti lugu oli ju ka väga lihtsakoeline. Võibolla annab sinna rohkemat sisse mõelda või välja lugeda, aga see ei ole kindlasti nii lihtsasti kommunikeeritav, kui oleks sõnade kaudu. </p> <p align="justify">Vaadake treilerit ka</p> <div style="padding-bottom: 0px; margin: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; float: none; padding-top: 0px" id="scid:5737277B-5D6D-4f48-ABFC-DD9C333F4C5D:2264f5ee-56b2-40c1-858f-2cfc3f204eb5" class="wlWriterEditableSmartContent"><div id="58e08fc0-a430-4c35-892a-d8eae40f9b84" style="margin: 0px; padding: 0px; display: inline;"><div><a href="http://www.youtube.com/watch?v=eQ8moXdygBo" target="_new"><img src="http://lh5.ggpht.com/-2JTf3n4fMKE/UI135QVqs3I/AAAAAAAAXOg/jkdGdgSbhX4/video99bbc9916a86%25255B31%25255D.jpg?imgmax=800" style="border-style: none" galleryimg="no" onload="var downlevelDiv = document.getElementById('58e08fc0-a430-4c35-892a-d8eae40f9b84'); downlevelDiv.innerHTML = "<div><object width=\"448\" height=\"252\"><param name=\"movie\" value=\"http://www.youtube.com/v/eQ8moXdygBo?hl=en&hd=1\"><\/param><embed src=\"http://www.youtube.com/v/eQ8moXdygBo?hl=en&hd=1\" type=\"application/x-shockwave-flash\" width=\"448\" height=\"252\"><\/embed><\/object><\/div>";" alt=""></a></div></div></div> <p align="justify">Selline algaja balletivaataja muljetamine siis täna. Arvan, et peaksin veel tantsuetendusi vaatama minema. Hirmsasti tahaks mingit head moderntantsu lavastust näha. Von Krahli Nibude osas olen aga pisut skeptiline. Või mis te arvate? Soovitab keegi?</p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-22737165097832542262012-10-25T10:33:00.001-07:002012-10-25T10:33:26.319-07:00NO99–Suur õgimine<p align="justify">Kõhklesin, kas <a href="http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=71">õgimist</a> üldse vaatama minna – kuulu järgi pidi olema üks suur toiduga plätserdamine ja mängimine. Tõsi, seda see oli – kaks meest ja kaks naist tegid süüa – peened road, garneeringud, lilled ja serveering. Vaaritasid, sõid, koristasid lauda, tegid süüa, sõid, koristasid, tegid süüa, vohmisid nagu loomad, õgisid nagu arutud, lahmisid, mäkerdasid, loopisid, plätserdasid, küünarnikini toidus, jalgupidi kraanikausis, üleni jahused. Seda kõike oli. Ja see kõik oli kõrvuti kombekuse, peenete kommete ja tseremooniatega. No selle kõigega, mida kasvatusega antakse ja veelgi enam, tegu oli siiski gurmeeroogadega. Iga uue söögikorra alguses oli õhus pidulikkust, erilisust. Vahepaladena oli õhus ka muret maailma pärast, vaadati kosmosesse ja tunti muret ja huvi tieste planeetide pärast ja vastu. Kes nad on? Kus nad on? Mis meie oleme? Suur instinktide ja primaarsete vajaduste rahuldamise ja kultuuri ja kõrgemate huvide ja vajaduste vastandumine vaatas mulle vastu. Aga üldiselt ikka kartulid, liha, sibulad, supp, porgandid, kartulid, veel liha, kalamarja…maitseks lilleõisigi? Ühel hetkel katkestab üks naistest selle ringi ja röögatab ahastades:”miks me sööme, kui meil isu ei ole!?”. Vastuseks on vaid vaikus ja kõik jätkavad peagi söömist. Kuni lõpuni. </p> <p align="justify"><a href="http://www.postimees.ee/854356/suua-on-halb-ogida-veel-halvem/">Postimehes</a> avaldatud Janar Ala arvustus ütleb, et üks elumõnudest on nende tegelaste jaoks pööratud painajaks. Nojah, sööme arutult jah. See sõnum ei ole ilmselt kõige elegantsem ja maailmamuutvaim, kuid mingid hoovused tunduvad olevat õhus ja see vormib siiski kummalise koosluse näiteks Toidupanga tegevuse ja plakatitega linnas. Kui palju toitu Eesti pered ära viskavadki? Oli see number umbes 82 tuhat tonni aastas? Samas osa inimesi nälgib. Hiljuti lugesin kusagilt ka kummalist nimekirja esimese maailma, ehk siis meiesuguste kummalistest muredest, mis siis teise maailma murede kõrval täiesti napakad tunduvad. Küllap sinna võiks kirjutada näiteks mure, et isver, safran on otsas! Appi, norilehes on auk, mu sushi on rikutud!</p> <p align="justify">Njaa, ka minu jaoks on söömine oluline, toit ja see atmosfäär ja tunne mis teine kord tekivad,kui katad ilusasti laua, tood lauale midagi erilist ja maitsvat, süütad küünla, avad veini, hingad sügavalt sisse, naeratad ja tunned end lihtsalt hästi. Teine kord, kui on olnud halb päev, võib tunduda maitsev toit päeva parima osana. Huvitav, kas ka mul on oht, et söök muutub selliseks painajaks, et söön ennast lõpuks surnuks? Plahvatan lõpuks suure pauguga. </p> <p align="justify"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="õgimine 2" border="0" alt="õgimine 2" src="http://lh3.ggpht.com/-qqe1sg38PhM/UIl3aU8IcFI/AAAAAAAAXMM/7pHQo0hpRIU/gimine-28.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></p> <p>Fotod: Tiit Ojasoo, NO99 koduleht</p> <p align="justify">Toit toiduks, aga kõige nauditavam oli etenduse juures minu jaoks aga hoopis näitljate mäng, nende omavaheline peamiselt sõnatu väike ja vaikne suhtlus, kehakeel, ilmed, pilgud. Seesama mainitud Postimehe arvustus ütleb: “minimalistlikud söömaajastseenid mängisid piiriga, mil vaatajal võiks igav hakata, kuid loodetavasti siiski ei hakanud ja see oli peen. Nood igavuse ja igavlemise piirid vaheldusid impulsiivsete monoloogide ning dialoogidega”. Eiei, kindlasti ei hakanud igav.</p> <p align="justify">Maarika Vaarik on minu lemmiknäitlejannade rivis jätkuvalt üks kõige silmapaistvamaid ja ägedamaid näitlejaid üldse. Ta on nii võluv, nii jõuline, samas nii veetlev ja sensuaalne ja õrn, nüansirikas. Kuidas parasjagu vaja on. Sensuaalsus oli selles etenduses jälle kohal. Mängud Võigemastiga, aga vist ka Margus Prangeliga olid võrratud, vähemalt esialgu. Nii nagu viisakas ja rafineeritud einestamine etenduse jooksul arenes arutuks ja absoluutselt labaseks vohmimiseks, enda surnuks õimiseks, nii arenes üsna vaoshoitud ja kombekas sensuaalsus seksuaalsuseks ja patjadel aelemiseks ning jõudis lõpuks puha pornograafiani välja. Üsna viisakal kujul, küll - riided jäid selga. Nägin hiljuti ühes teises etenduses Maarika Vaarikut kipsis käega – ei tea kas viskus meeste võrgutamise hoos põrandale laotatud padjavirnast mööda, kukkus ja murdis käe?</p> <p align="justify"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="suur õgimine1" border="0" alt="suur õgimine1" src="http://lh4.ggpht.com/-JjhXbqha09Y/UIl3gV89gvI/AAAAAAAAXMU/pgC1cgqQAUI/suur-gimine1%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></p> <p align="justify">Eva Klemetsa nägin esimest korda. Praeguseks on kohtumisi juba olnud kaks ja tundub, et see kummaline olevus võib tõusta sinna minu lemmiknäitlejannade ritta. Kuigi ta on tõesti kummaline. Päris elus, mulle tundub, kui ta vähegi meenutab neid tegelaskujusid, hirmutaks ta mu ära. Ma ei saaks ilmselt temast aru. Ta hõljub nagu mingis omamoodi kohas, on selline õbluke (kuidas ta küll nende kontsade peal suutis seal terve etenduse taielda?!), kuid nii kummaliselt intensiivne ja tugev. Mitte nii nagu Maarika Vaarik, kes on selline <em>my kind of gal</em>. Otsekohene, selge silmavaatega, lihtsasti loetav. Või need tema tegelaskujud. </p> <p align="justify"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJIIL5Gg3r743vkENRBOag_Pw5TEzQX88CTwGmmlMoCnfJt6Oy31y85kAg1ze8jM3AO5P6oYtwzxTQ5CY_UKYN4XPCm51-r4PPYD6c-tgWQjQaQdd0qVolZkQ962QBgErEx17cE8M3YBc/s1600-h/gimine-48%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="gimine-48" border="0" alt="gimine-48" src="http://lh3.ggpht.com/-LRM3DFHQonQ/UIl3sCz1urI/AAAAAAAAXMk/kXS4Q0up_6k/gimine-48_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="440" height="649"></a></p> <p align="justify">Võigemastist võigemat polnud. Juba ammu olen tahtnud teha mingit labast keelenalja Võigemasti nime üle, aga pole olnud juhust, sest ma olen teda ikka üsna kena ja viisaka noormehena igal pool näinud. Sel korral oli ta rõveda vuntsiga ja labasusele kalduv, sugutungki oli tal märkimisväärne. Aga siiski. kuidas siis oleks hea öleda? Võigemast võikam oli Võigemast? : ) see on ilmselge liialdus, kuid las olla. Kes teab, kuna jälle juhust tuleb, kus vaest meest võikaks võib nimetada. Õiglasem oleks öelda, et ta tegelaskuju oli rõve või nilbe ja kiimane. </p> <p align="justify"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="õgimine 3" border="0" alt="õgimine 3" src="http://lh6.ggpht.com/-C4wBS9IlqbM/UIl3yWTfw9I/AAAAAAAAXMs/ZVin-BSK5OY/gimine-38.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></p> <p align="justify">Margus Prangel mulle näitlejana meeldib – sain teda tundma ühes oma lemmiketenduses, milleks oli merelainetele lavastatud Kon Tiki. Aga kui ma umbes nädal pärast suure õgimise nägemist etenduse peale mõtlesin, ei suutnud ma esmalt üldse meenutada, kes oli Võigemasti kõrval teine meesnäitleja. Vaatasin järgi – Prangel. Aga ma ei mäleta peaaegu üldse, mida ta etenduses tegi. Kolm kaasnäitlejat olid lihtsalt nii eredad ja imelikud kujud, et vaese Marguse jaoks mul enam tähelepanu ei jagunud. Ta tegelaskuju oli vist liiga tavaline. Pardon, Margus.</p> <p align="justify">Nalja sai. Kummalist kiiksuga huumorit jagus kamaluga. Voolas suisa ojadena, nii nagu voolas vesi ennast kurguni täis söönud Võigemasti õlale asetatud väga suurest ja laiast voolikust põrandale. No olgu, huumorit voolas vähem, sest see teadagi mida sümboliseeriv vesi oli ikka lõputu. Hea, et esimeses reas ei istunud. Ei, tõesti imelikke asju tehti. Näiteks istuti kahekesi suures köögikraanikausis ja riiviti porgandit. Või kogu see mäng nõudega – küll tõsteti taldrikuid erinevatesse virnadesse, loobiti põrandale, tõsteti jälle ringi. Ja järjest tõusis toimingute kiirus, suurenes justnagu hädavajadus kohekohe saada süüa, kiiresti saada valmis söök, ka seksuaalkihud muutusid järjest suuremaks. Urgentsemaks, kui nüüd tobedat ja ebakorrektset anglitsismi kasutada. Taustal tiksus, järjest kiiremini ja kiiremini. Muusikaline kujundus oli üldse hea. Näiteks, Võigemast laulis ilusat laulu</p> <p align="justify"></p><iframe height="281" src="http://player.vimeo.com/video/41710905" frameborder="0" width="500" mozallowfullscreen webkitallowfullscreen allowfullscreen></iframe> <p><a href="http://vimeo.com/41710905">NO65 Suur Õgimine</a> from <a href="http://vimeo.com/no99">Teater NO99</a> on <a href="http://vimeo.com">Vimeo</a>.</p> <p align="justify">Rõvedusi ka jagus muidugi ka ja mitte vähe. Söödi sittagi (või oli see siiski pasteet?), aga ma ei taha sellele keskenduda. Mu arust sellest räägitakse rõvedustest liiga palju selle etendusega seoses. Etenduses oli nii palju ägedat ja toredat, sellest sitast ja muust rõvedusest huvitavamat. Mäletan küll, et mingi stseeni ajal pidin pea peitma, et mitte näha, aga ma ei mäleta, mis ilgus see oli. Muuseas, kas kellelegi veel tundus, et neil kõigil olid hambad koledaks tehtud? Hambavahed olid justnagu eriti suured ja mustad? </p> <p align="justify"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="suur õgimine" border="0" alt="suur õgimine" src="http://lh3.ggpht.com/-bE3OdVK3o_c/UIl34_D2i_I/AAAAAAAAXM0/HSxBKLhwvto/suur%252520%2525C3%2525B5gimine.jpg?imgmax=800" width="440" height="579"></p> <p align="justify">See etendus on üks vastuolulisemaid emotsioone tekitanud etendus üldse. Kuna see intrigeerib mind, siis olen uurinud, kuidas teised etendust näinud on. Osa leidis, et see on mõttetu jant ja toiduga mängimine, mõni pidas lihtsalt lõbusaks, kuid oli ka neid, kes pidasid seda geniaalseks. Etenduseks, mis nii hoopis teistmoodi kuju ja vahenditega oma sõnumit edastab, kui tavaline klassikaline teater. Lauri Lagle jaoks on "Suur õgimine" aga luuletus, vahendas "<a href="http://klassikaraadio.err.ee/kultuur?news=253008">Aktuaalne kaamera"</a>. Tema on etenduse lavastaja.</p> <p>Teksti kirjutades tekkis mul tahtmine etendust uuesti näha. </p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-58263841047633644452012-10-20T08:24:00.001-07:002012-10-20T08:24:14.731-07:00Lilled Algernonile<p align="justify">Usun järjest rohkem monoetendustesse, head teksti, head näitlejat ja head lavastajat on lihtsalt tarvis! </p> <p align="justify"><a href="http://www.rakvereteater.ee/teater/lavastus/lilled-algernonile/">Lilled Algernonile</a> on ulmeklassika, mille ammu aastaid tagasi, 50ndatel kirjutas Daniel Keyes. Vaimselt alaarenenud, aga väga kena sõbraliku iseloomu ja helge olemisega noormees Charlie Gordon, kes pealegi oli väga edasipüüdlik ja õpihimuline, osales teadusmeeste katses inimese intellekti tõsta. Tehti operatsioon, mis pidi ta kolm korda targemaks tegema. Samasuguse operatsiooni läbinud rott sai palju targemaks! Oli targem kui Charlie enne operatsiooni. </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-OGOaZDNcsPg/UIK_91w3ziI/AAAAAAAAXIg/yxdSmrzdojw/s1600-h/lilled%252520algernonile3%25255B4%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lilled algernonile3" border="0" alt="lilled algernonile3" src="http://lh5.ggpht.com/-q1-yPY_drNw/UILAbj6UxhI/AAAAAAAAXIo/bNJZBblqpSg/lilled%252520algernonile3_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="949"></a> </p> <p align="justify">Alguses tundus mulle, et inimene, kelle IQ on 68, võiks olla rumalam, tunduda napakam, olla kohatum, mõelda vähem. See alguspunkt tundus liiga tark esialgu, kuid ilmselt arvasin ma ise viltu, et milline võib üks selline mees olla. Hiljem oli tõesti nauditav vaadata, kuidas poiss õppis ja püüdis targaks saada, kuidas väikesed muutused ta maneerides, jutus, arusaamas ilmnesid. Järkjärgult tekkis abstraktne mõtlemine, kadus küsimus “aga millest ma peaksin mõtlema?”. Tahaks teada,kuidas see lugu tundub neile, kes inimese arengut tunnevad, kes teavad, mis täpselt on puudu nii madala IQ-ga inimestel, mis on see, mis IQ tõustes inimeste tajus ja võimetes tõuseb. Kuidas see kõik ikka on seotud sotsiaalse või emotsionaalse võimekusega, kasvõi võimega tunda ära irooniat ja lugeda ridade vahelt. </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-DnbPilvixZM/UILBISz1PZI/AAAAAAAAXIw/mDzPMfNUobg/s1600-h/lilled%252520algernonile%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lilled algernonile" border="0" alt="lilled algernonile" src="http://lh5.ggpht.com/-X91TMIlcXHo/UILBVqrkh6I/AAAAAAAAXI4/3UiZX1mOD6g/lilled%252520algernonile_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="434"></a></p> <p align="justify">Etendus meeldis mulle ilmselt peamiselt minu jaoks väga huvitava teema, väga huvitava teksti tõttu. Lavastuses endas oli nii mõndagi, mis ei olnud minu hinnangul kõige paremini lahendatud. Ennekõike olid ebavajalikud ja segavad helilindilt tulevad helid – teiste inimeste lava tagant tulevad hääled. Need rikkusid mu jaoks selle õhustiku ja loojutustuse voogamise, mis Charlie jutustades lõi. Lauri Kaldoja näitlejatöö mulle meeldis, eriti kui algsest võõristusest üle sain. No ta oli mu jaoks täiesti võõras. Samas muusikaline kujundus oli kohati imelik, mõjus pigem dissonantsina kui lugu toetavana.</p> <p align="justify">Üldmulje on siiski väga hea. Lisaks inimese arengule ja erinevatele võimetele jutustab ka laiemalt inimestevahelistest suhetest ja sellest, kuidas inimesed üksteisega käituvad, kuidas üksteist mõistavad või ei mõista. Ma ei saa peast fraasi laulust: “õndsad on need, kes ei näe.” Olen ennegi mõelnud, et ehk oleks lihtsam ja mugavam elada, kui ei saaks aru sellest, mis ümberringi toimub. </p> <p align="justify"><a href="http://lh5.ggpht.com/-OxmmGxC-RKE/UILB8GIWkrI/AAAAAAAAXJA/1CGGx1YB3Sk/s1600-h/lilled%252520algernonile2%25255B6%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lilled algernonile2" border="0" alt="lilled algernonile2" src="http://lh6.ggpht.com/-7b_TCdib-2A/UILCE61ADvI/AAAAAAAAXJI/HhaxHivSH-E/lilled%252520algernonile2_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="434"></a></p> <p align="justify">Minge vaadake, 26 novembril on Tallinnas, Vene Teatri väikeses saalis külalistendus. Mina plaanin lugeda seda lühijuttu, võibolla vaadata filmigi. </p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-78713171392039097632012-10-12T12:51:00.000-07:002012-10-12T12:51:00.123-07:00Selle suve rattaretked<p align="justify">See suvi oli eriline oma rattaretkerohkuse tõttu. Avastasime, et 80km sõita ei ole üldse mitte liiga palju. Avastasime seda suisa kaks korda, kusjuures ei ole võimatu see ka paaritunnise ööune ja sünnipäevapeo järel. </p> <p align="justify">Esimene tripp oli Lõuna-Eestis. Rongiga Koidula jaama, seal väikeseid teid pidi tiirutades, igas väikeses järves ujudes ja muidu ringi vahtides läbi Värska ja Räpina toredasse Leevaku külla saunatama. Ilm oli ilus ja soe, et mitte öelda palav, nii et need järvepeatused kulusid marjaks. Lõunapaus mõnusa hapukapsasupi, sõira ja morsiga samuti. Järgmisel päeval läksime jälle rongi peale ja koju. Teine tripp kulges mööda Põhja-Eestit. Rongiga kohale ja mere ääres tiirutades Lagedile. Jälle sauna, seekord tünnisauna. </p> <p align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/-z1L-mSmr0tc/UHCNM6CbuhI/AAAAAAAAXHI/XNIp11wtDIk/s1600-h/DSC_5617%25255B1%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5617" border="0" alt="DSC_5617" src="http://lh5.ggpht.com/-yiGQXpUbKsc/UHCNPmNanQI/AAAAAAAAXHQ/B98d92W07gc/DSC_5617_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh4.ggpht.com/-ZT4RV2-8Toc/UHCNTn1pEEI/AAAAAAAAXHY/LVHtZASUVzo/s1600-h/DSC_5619%25255B1%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5619" border="0" alt="DSC_5619" src="http://lh3.ggpht.com/-qyEKmkMtyI8/UHCNX2TveAI/AAAAAAAAXHg/1tPWHfwW9H8/DSC_5619_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh6.ggpht.com/-f5VTs2ahbDY/UHCNa4TW5cI/AAAAAAAAXHo/2NkeDamn7Xw/s1600-h/DSC_5613%25255B1%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5613" border="0" alt="DSC_5613" src="http://lh3.ggpht.com/-yHql78QpwYU/UHCNfFhK34I/AAAAAAAAXHw/x9VM9qIsg_s/DSC_5613_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh6.ggpht.com/-mlhhHCchI6M/UHCNiLmhOuI/AAAAAAAAXH4/8TVzQSo2p-o/s1600-h/DSC_5639%25255B1%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5639" border="0" alt="DSC_5639" src="http://lh4.ggpht.com/-Anmpy7tm3O8/UHCNkNbb0gI/AAAAAAAAXIA/-TEjCOLCw0U/DSC_5639_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="416"></a></p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-85324930672446638522012-10-11T12:42:00.000-07:002012-10-12T06:48:21.453-07:00Osmussaar ja ELF<p align="justify">Minu esimesed ELFi talgud Osmussaarel olid nii toredad, et kindlasti ei jää nad viimaseks. Sellisele kaugele saarele, kus elab vaid kaks peret, kari lambaid, mägiveised, tuul, kadakad ja heinamaa, ei oska ju muidu sattudagi. Nüüd veetsime mitu head päeva sealsete kadakate vastu võitlemas ja looduse ilu ja isepäisust tundmas. </p> <p align="justify">Ööbisime õues, sõime õues, töötasime õues, ootasime vihma lõppu õues, õnneks küll katuse all. Vaatasime majakat, tutvusime veis Bööga, ukerdasime libedal kivikaldal ujuma, kõndisime kuuvalgel öisel rannikul, leidsime kaks surnud lammast, kellest üks osutus hiljem elusaks. Mõtisklesime, kas pimedas läks sandaali ja varvaste vahele lambakaka või limukas, korjasime naistepuna ja nõmmliivateed, käisime laineid püüdmas, keetsime priimusega kohvi ja tegime maitsva pastaroa, käisime uuesti ujumas; imestasime, et ei rätid ega ujukad ei kuiva; püüdsime pääsukeste kakamisrajalt eemale hoida, lõikusime ja saagisime kadakaid nii et käed villis, põletasime neid nii et riided auklikud, pidasime kommipause, käisime uuesti ujumas, sõitsime paadiga tagasi kaldale – Dirhami sadamasse tirhamisut sööma. Pilti tegime ka </p> <p><a href="http://lh4.ggpht.com/-pBaBGUMZshQ/UHCJ8pV1-cI/AAAAAAAAXFI/WpjUnVjn49k/s1600-h/DSC_5648.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5648" border="0" alt="DSC_5648" src="http://lh4.ggpht.com/-B34cCHBEc5M/UHCJ_Mu7ShI/AAAAAAAAXFQ/x_BezopV_gI/DSC_5648_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh5.ggpht.com/-EeS5ndARz7Y/UHCKBanLdbI/AAAAAAAAXFY/v2FgmpqJYqA/s1600-h/DSC_5789%25255B1%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5789" border="0" alt="DSC_5789" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfx8ie7Xi3-le0crzrsTWZ70QVESP2pn4Z70MfYin4D7pc78jzQzkxKGlkFyzZBKqJ8SCsHRLVW7-LL4NwjrvMXsTJz5F6TKysqJamcQWqMwX2ysfuXHfuEpZ90-OcrFtzxJkrkAH3sds/?imgmax=800" width="640" height="417"></a><a href="http://lh3.ggpht.com/-mqfeIzTW5Z4/UHCKFdMFrxI/AAAAAAAAXFo/SlPnB-fKcNA/s1600-h/DSC_5693%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5693" border="0" alt="DSC_5693" src="http://lh5.ggpht.com/-7uiRqSXJRUc/UHCKHURTYjI/AAAAAAAAXFw/pyb-3ALFczM/DSC_5693_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3rV3VCNYArRQB5q2yL5dzpvzZ5VYeyjoNqHtGCaRfXAWat587NCPNqef6WUk1HE8-CBFFO2opNYd8MKEhkKVTQZQg-wI1Oh_829GLrDKk0H-RJCBHnpKgT9DkKp_sisRH3qzeWvc3zls/s1600-h/DSC_5820%25255B1%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5820" border="0" alt="DSC_5820" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhwgy1wY43ctqhyLg1FlnmMPACUXwoDrhxEf9ffI4fEneZVKYiGsSOWebr3pRca6xnSBMk7Ok61UJegkR2rPSRGtG4ZCg8xkdJC5YXuqhrGvZb_hLL_jjOIbnX7Eccjoucjh7nY26CUsOs/?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh6.ggpht.com/-pyjI-DQcd7Y/UHCKPLyZ-pI/AAAAAAAAXGI/kVlB1zlMaXU/s1600-h/DSC_5746%25255B1%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5746" border="0" alt="DSC_5746" src="http://lh4.ggpht.com/-sRw9Y68QYDU/UHCKRS9SRnI/AAAAAAAAXGQ/lLzhR1SDDpw/DSC_5746_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJQiTVr_YGmXBywtIb1VlAZWARLZuPCwD0Ttv0bl2ImiEn3jBf3Iaio7CktaJlAZI5GV1dhLuF9V6GlsFug-M4jWNS0ibTzBY9KIAnaOtdX67et_vGCzuTowE2YYdDYJ3WqSKKk_H2hu0/s1600-h/DSC_5749%25255B2%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5749" border="0" alt="DSC_5749" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6VTT7QUf_2hyUPg53UYo8_6FuCaKtzzXHOI5n3pm7t6V1CIUk2MQrodXsSIITmFam2-M1duxcS0TGBh0VUApDCPEmBgBCaA3KdJRyv27q6stFgg03yyP-kY7q0SppMRfg40Q-yU7fmDo/?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh6.ggpht.com/-Q8ntRMmUZyI/UHCKaLH5NDI/AAAAAAAAXGo/9lFR-GEW5LM/s1600-h/DSC_5895%25255B1%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5895" border="0" alt="DSC_5895" src="http://lh6.ggpht.com/-2IF79JHpPwg/UHCKdaC8xnI/AAAAAAAAXGw/S3nnXWjLvNs/DSC_5895_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI8HUYHc0vk5CB0uisq4VaBYSbtATAetXNyJB7jfi1Nrmi_UuhzjSG1cNcRmLyZ4OxlCihKk_uIwiFaO0jxHNpyjJMIgA-Bn_DIfxVQrtgAGIl7itFnHCRPc_Rs9_oi5Kv3v3d7029sZc/s1600-h/DSC_5815%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-right-width: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top-width: 0px; border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5815" border="0" alt="DSC_5815" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicumPZFxk-wOYLNhpkgJU4o6L0F8mr4msvBoUSW_HAOMVs0ECWADLeCx02huWb2gCyaylE6di-zK7uzDgdft9WgDXf7tHD0TNya9VvU0LQn2_wXjvM5RR_A466r9LiW1WwZgy3V3wcAA0/?imgmax=800" width="640" height="427"></a></p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-4457303939935115742012-10-08T12:29:00.000-07:002012-10-08T12:29:00.375-07:00Kaevandusmuuseum<p align="justify"><a href="https://www.facebook.com/kaevanduspark?ref=ts&fref=ts">Kohtla Kaevanduspark</a> on üks igavesti äge muuseum. Suletud kaevandus, kuhu pesuehtne kaevur inimesed vaatama viib. Giid Rein, vanust 77 aastat, oli muhe ja jutukas, endine kaevur. Täpsemalt ütleb <a href="https://www.facebook.com/photo.php?fbid=428301763879215&set=pb.321700297872696.-2207520000.1349551672&type=1&theater">Facebook,</a> et tema ametid olid: vahetusmeister, õppepunkti juhataja, mäemeister, pealmaa jaoskonna ülem, ohutustehnika-tuulutus osakonna ülema asetäitja, tsiviilkaitse staabi ülem, ohutustehnika-tuulutus osakonna ja lõhkematerjalide lao ülem.</p> <p align="justify">Tasub panna soojalt riidesse ja jalanõude valimisel arvestada, et maa all on pisut niiske. Päris masinad mürisevad ja kolisevad kui nad käima pannakse – saab natuke aimu sellest, kui jube ikka see töö on inimestel seal maa all, pimedas, niiskes, keset tolmu ja müra. Kontoris on ikka täielik luksus </p> <p><a href="http://lh6.ggpht.com/-lbm3pR9IHFg/UHCG3PRtDXI/AAAAAAAAXDI/gyMaYYeVTdA/s1600-h/DSC_5947.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5947" border="0" alt="DSC_5947" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggdILEK5KeUFtAV7KL8wG2SIrDBA7HwSyst_NDvMkK2WCP1gmWhQN3LHO2lkTU3duXSn9sol59-a-HDOqncHjANYJDpIuk_y8BxztkrRnBZxBIEKUp5jFXiBJvqN8KbzhGEfJWx8fIpuA/?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh5.ggpht.com/-XBoBu_gvq8o/UHCG8ot-r8I/AAAAAAAAXDY/5jg1G32Xxyk/s1600-h/DSC_5976.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5976" border="0" alt="DSC_5976" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgv-AGMvOdZ7XSCXXT-_m-9kDVBfLwbwdm9eqzQ3v3wmZpsCRPBniApCIENXjpEW2vhDxMzUcIKdozs-BDn8Tv_4x1SsUVofw-HmaFY_QIopZctpBe7VpsxOdYu0bRPXMUweHvSn9s5Adw/?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh4.ggpht.com/-U4wMNCCDHPs/UHCHCiAdqbI/AAAAAAAAXDo/8PRUiUJVJTc/s1600-h/DSC_5984.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5984" border="0" alt="DSC_5984" src="http://lh4.ggpht.com/-GPCZzMjp_vA/UHCHFsehmsI/AAAAAAAAXDw/KwgDhxTqJU4/DSC_5984_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh5.ggpht.com/-Io4tE1Dwwl0/UHCHIYU_PiI/AAAAAAAAXD4/ngZuXt_V7m4/s1600-h/DSC_5961.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5961" border="0" alt="DSC_5961" src="http://lh3.ggpht.com/-tgGTyKf6Ln0/UHCHK9HHjJI/AAAAAAAAXEA/JqfdbA7zG1M/DSC_5961_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh3.ggpht.com/-iAp21BXQbbY/UHCHO_eXBpI/AAAAAAAAXEI/wRGHjkAvPM4/s1600-h/DSC_5948.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5948" border="0" alt="DSC_5948" src="http://lh4.ggpht.com/-oLHmRXi6iDY/UHCHTlCp03I/AAAAAAAAXEQ/dMHZS9Gfnyc/DSC_5948_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh6.ggpht.com/-xGNovo6BYBo/UHCHWr2_aMI/AAAAAAAAXEY/Gr0gJLPXHfE/s1600-h/DSC_5953.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5953" border="0" alt="DSC_5953" src="http://lh5.ggpht.com/-YwNRHTGDnzE/UHCHZD9cjYI/AAAAAAAAXEg/S2UP6HGXo6s/DSC_5953_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="382" height="562"></a><a href="http://lh6.ggpht.com/-RfpWEoeoI_c/UHCHcTusBtI/AAAAAAAAXEo/cK583ac4nBA/s1600-h/DSC_5968.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5968" border="0" alt="DSC_5968" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiD_8UqjQpevgiqJYLavQXaA-GvWFVQ6-X8HuauI1fv0yub0QALd_yufY4N4SBNSl5kZD3CeyC3_br9DAgxn4hmRTJlaAS4r7xJ8YEdk5JH6pRxrdQPHDPQY0DEB-dTE4GxXaIUlWpV9po/?imgmax=800" width="640" height="435"></a><a href="http://lh5.ggpht.com/-6VqxCvidaf0/UHCHjwoNSnI/AAAAAAAAXE4/JRp0Sc_NQqw/s1600-h/DSC_5946.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5946" border="0" alt="DSC_5946" src="http://lh3.ggpht.com/-wqO6im0Dpqc/UHCHnC1WIeI/AAAAAAAAXFA/yCPSgn1cMKI/DSC_5946_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="456"></a></p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-79671804749149880512012-10-06T12:04:00.001-07:002012-10-06T12:16:00.265-07:00Von Krahli lillede keel<p align="justify">Nii palju kiidetud etendust ei saanud vaatamata jätta. Von Krahli etendusi pole ma palju näinud, kuid see üks, kus varem olin käinud pakkus nii psühhedeelset valgust ja müra, palju arusaamatuid hetki, paaniflöödiga tükisuhkru ninna tõmbamist kui ka laval situmist. Eks mõneti sarnases võtmes oli see lillede lugugi, mis teeb ta ka raskesti kirjeldatavaks, sellest mõeldavad mõtte raskesti arusaadavaks artikuleeritavaks. Seda enam, et suur osa emotsioonist tuli selle etenduse võrratult ilusast visuaalist.</p> <p align="justify">Lugu iseenesest oli väga lihtne õnnetu armastuse lugu. Tütarlaps Rosita ootab kaua oma armastatut, kes aga ilusaid kirju kirjutab, lubadusi lubab, aga ei tule ega tule ega tule ja tüdruk ootab ja närtsib, ootab ja närtsib, jääb vanaks. Võin vist julgelt seda öelda ilma, et kellegi teatrikogemust rikuks, sest selle etendusega on minu teada nüüd ühel pool. Pealegi polegi lugu ise ehk kõige olulisem, sest olulisemad olid pigem detailid, dialoogid, kostüümid, karakterid, maneerid ja ilmselt ka laulud ja valgus. See kõik vastas ilusasti mu ootustele ehk oli väga kummaline. Von Krahl ise ütleb teksti autori kohta, et Federico Garcia Lorca (1898-1936) loomingut nii luuletaja kui draamakirjanikuna iseloomustab pulbitsev sürrealism segatuna tumeda looduslüürikaga. Zanrina nimetavad nad erootilis-lüürilist draamat. </p> <p><a href="http://lh3.ggpht.com/-LCeqWeTYFEw/UHCAo7Z_L1I/AAAAAAAAXCc/va_v8AZamJg/s1600-h/lillede%252520keel%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lillede keel" border="0" alt="lillede keel" src="http://lh4.ggpht.com/-CVQpQSEHxAA/UHCAtXUug1I/AAAAAAAAXCk/hEgJk6CE5oA/lillede%252520keel_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="650" height="374"></a></p> <p><a href="http://www.draama.ee/index.php?id=61">foto: Von Krahl</a></p> <p>Ootajat mängis Mari Pokinen, kes selle eest saab andeks oma osatäitmise lastefilmis punapäise nõiana. Küll aga ei olnud ta sugugi säravaim tegelane ja õnneks oli ta suure osa ajast ka lava taga. Samas oli päris hale, kui ta lõpus väsinuna oma monoloogi pidas. Lava täitsid suure osa ajast aga imeline duo Liina Vahtrik ja Tiina Tauraite. Proua ja tema teenijanna, kes küll teenijale sobilikku joont ei hoidnud vaid kippus ikka oma koledat hambutut suud pruukima ja energiliselt ringi trampima, nabani ulatuvad “kivid sokis” rinnad kahes suunas kõlkumas. Loodetavasti antakse talle teinekord ka kaunitarirolle, kuigi labase ja otsekohese koristajamuti osa sobib talle väga hästi. Kostüümivalik oli küll vähe kummaline, kuid laia säärega saapad tasuvad end ära, kui raskel hetkel sealt suitsu ja napsi välja kookida saab. Ülejäänu ei tundnud kuigi praktiline. Aga vaadake ise <a href="http://etv.err.ee/index.php?05593367&video=3906">siit</a> (saate OP video).</p> <p><a href="http://lh3.ggpht.com/-eCOApgU3arQ/UHCAwkvwTBI/AAAAAAAAXCs/aS5Q8DFuwp4/s1600-h/lillede%252520keel2%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="lillede keel2" border="0" alt="lillede keel2" src="http://lh6.ggpht.com/-rUO3hkvObS4/UHCAz8jeQ5I/AAAAAAAAXC0/u3ZHFDWvzB4/lillede%252520keel2_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="433"></a></p> <p><a href="http://www.draama.ee/index.php?id=61">Foto: Von Krahl</a></p> <p>Liina Vahtrik musta pitsi uppuvas kostüümis kandis oma lese rolli hästi ka juba siis kui abikaasa elas. Tema oli nukra vanemateta ootajaneiu tädi, kes lapse üles kasvatas. Kole koristajamutt muidugi armastas neiut rohkem, see selgitati ka lavastuse jooksul selgeks. Ega ta muidu poleks ju kogu oma raha kulutanud kingi peale, mis neiut rõõmustama pidi – oli see vist paromeeter, kui ma ei eksi. Antiikne ja udupeen, lillepeenarde, ööbiku ja purskkaevuga, mis küll mulle rikutud hingele kangesti suurt fallost meenutas (ja mida ta üsna kindlasti tegelikult ka oli). Vahtrik ja Tauraite rääkisid suure osa ajast kui võrdne võrdsega, vaid ajuti saadeti ooperiaarialiku käsuga Tauraite koristama, kui Vahtrik tundis, et hakkab nende omavahelises jageluses alla jääma. Üldse harrastati etenduses palju laulmist, hästi kõvasti ja sageli ka valesti. Pokinen laulis päris laule ja ilusasti, Tauraite esitas väga veenvalt Psühoterrori lugu (ikka need ripprinnad hoogsalt muusikataktis vappumas). Seda kahjuks youtubes ei leidnud, küll aga üks teine lugu etendusest </p> <p><iframe height="360" src="http://www.youtube.com/embed/ZFhBiJU4Woo" frameborder="0" width="480" allowfullscreen></iframe></p> <p>Taavi Eelmaa oli pereisa, Vahtriku abikaasa ja väga kirglik lillede armastaja, endalegi oli tal üks õis nina otsa kasvanud. Lõigata ta lilli, oli kui lõigata talle näppu. Lubamatu! Valus! </p> <p>Sellised üksikud mõttekillud etendusest, aga ega seda ei ole tegelikult võimalik kirjeldada, seda kummalisust, mis erinevate kummalisuste koosluses nii kummalisena mõjus. Mõnusalt teatraalne, mõnusalt jabur, mõnusalt koomiline. Aga vaadake, siin näitab päris palju ja räägitakse tarka juttu juurde ka. </p> <p><iframe height="315" src="http://www.youtube.com/embed/tp-iVymNXIY" frameborder="0" width="560" allowfullscreen></iframe></p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-89859561962931842782012-09-29T06:05:00.001-07:002012-09-29T06:10:14.317-07:00Undiin<p>Suvised etendused on juba mälust kustumas, aga kriban üles need mälusoppides vastu pidanud mälestused ikka üles. Alustagem aga üldise tõdemusega suveetenduste kohta. Suveetendused on mu peas täiesti omaette kategooria moodustanud ja nad saavad andeks lapsusi, stiilivääratusi ja ootused neile on madalamad (umbes nii nagu Eesti filmide puhulgi). Mingid elemendid on justnagu kohustusliku suveteatri elementideks saanud. Ka on suveteatrile justnagu omane see, et isegi kui valitakse etenduseks midagi tõsist ja tegelikult kurba, siis muudetakse see kerglaseks ja mänguliseks, neis peavad olema koomilised tegelased, kes pole justkui etendusse koomilisena kirjutatud, kuid kes oma maneeride, kehakeele, hääletooni, kostüümide ja muude sedalaadi vahenditega end koomiliseks muudavad ja publikut naerutavad. Suveetendus peab ju ikka naerutama. Laadanalja peab saama! Eks muidugi peab ütlema, et üldistan väga väikese arvu suveetenduste pealt ja puhtalt kõhutundest. Empiirikat ja analüütilisust on neis väidetes vähem kui puhast emotsionaalset lahmimist. Aga selle taga on pisuke pahameel selle vastu, kui kõike naljaks püütakse pöörata. </p> <p>Undiin ei olnud siiski kõige kõige hullem näide sellest vallast. Lihtsalt Undiini ning selle suveteatri komponente kandvat Raivo E. Tamme vaadates sai see eriti selgeks, kuidas suveteater ei ole suveteater, kui keegi klonaadi ei tee, vaatemängule ei rõhu. </p> <p><a href="http://lh3.ggpht.com/-pUwYrEv3srk/UGbzJohWCII/AAAAAAAAW_I/dMghpIkuuQs/s1600-h/undiin2%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="undiin2" border="0" alt="undiin2" src="http://lh6.ggpht.com/-n2XfBAJ1ktI/UGbzMqi5wmI/AAAAAAAAW_Q/vYJfFMS_uo4/undiin2_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="370" height="548"></a></p> <p>Foto: <a href="http://www.suveteater.ee/index.php/galerii/category/8">Peeter Paasmäe</a></p> <p>Undiini lugu on iseenesest nukker – näkineid inimeste hulka eksinud, oma rahvaga seetõttu pahuksisse läinud, andunult armastanud ja armastusest hukatusse läinud. Melodramaatiline sõnastus, kuid antud juhul ehk asjakohane. Aga eriti sageli etenduse ajal kurb ei hakanud, sest vaatamata Sandra Üksküla-Uusbergi heale undiinimängule rikkus etenduse ilmet ja tõelisust eriti halvasti valitud meesosatäitja armastaja rolli. Kohati meenutas purjus Uuspõldu. Armastaja, eriti kui ta on rüütel, võiks ikka endas mingit kirglikkust ja rüütellikkust kanda, väljapeetust ja soliidsust. Minu jaoks oli see lahendus väga vales võtmes ja vähendas kogu etenduse hinge. </p> <p><a href="http://lh3.ggpht.com/-beJdauyrmi8/UGbyCTdrYCI/AAAAAAAAW-4/CyXDGNMSKCU/s1600-h/undiin1%25255B2%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="undiin1" border="0" alt="undiin1" src="http://lh6.ggpht.com/-ZI8UFRBJk30/UGbyFPxXSNI/AAAAAAAAW_A/tJHpRVR7av0/undiin1_thumb.jpg?imgmax=800" width="540" height="259"></a></p> <p><a href="http://www.postimees.ee/919956/undiin-laheb-jarjest-lobusamaks/">Allikas Postimees. Fotograaf: Peeter Paasmäe</a></p> <p>Undiini vanemad olid aga väga sümpaatsed. Egon Nutter ja Liina Tennossaar. Tore paar lihtsaid maainimesi, kes tütrest hoolisid, kuigi tema tormaka undiiniolemusega tõeliselt hädas olid. Lavakujundus oli just nende kodu kujutades kõige hubasem. Lihtsad laudseinad, laud, tool ja taldrik kartuliga. Muidugi lennutati ka lõhekala mööda lava, kui pirtsakas peig saabus. Pilte on etendusest aga häbemata vähe veebist leida. </p> <p>Kummaline oli stiilisegadus – etendus algas mingis murrakus kõnelevate inimestega tõelises vanas kalurikülas. Justnagu ajastukohane. Kuningalossis patseeris aga ringi mustas ülikonnas ja mobiiltelefoniga õukonnateener või keegi selline – Raivo E. Tamm. Ka kolistas kohale kolistas transistori, dresside ja tossudega mustkunstnik Taavi Eelmaa kehastuses. Justnagu väga kohatu. Kuningas ja tema õukondki kandsid ülikondi ja punase vaiba kleite. Punane vaipki oi kohal ja sinna saabuti muidugi läikiva autoga. Jah, auto oli ka laval. See kõik oli kergelt imelik. Raivo E. Tamm oli muidugi huvitav ja tore, kuid kogu kompott ajas minul igatahes pea segamini ja ühtset mõnusat etendust ja loojutustamist see stiilipuhtusetus ja suveteatrikomponentide küllus segas. </p> <p>Ei olnud otseselt halb, aga hea ka mitte. Ja eriti tahaks saata sõnumi selle suve suveetenduste pingiprovaider firmale – need rohelised seljatoetud pingid, mis nii tihedalt üksteise taha on pikitud, tekitavad isegi minusuguses lühikeses jupikeses klausrofoobia, kõverselguse ja jalasuremuse. Tõesti väga ebamugav on ja ma olen neid pinke vähemalt kolmel korral sel suvel kohanud. Lõpetagem palun see teatripublikumi kiusamine. Etendused peaks ikka ise ärkvel hoidma, mitte ebamugavad tingimused.</p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-14768970471823279642012-07-03T09:25:00.001-07:002012-07-03T09:25:30.409-07:00Viirastus vaksalis<p>R.A.A.A.Mi etendus Tapa raudteejaama hoones, mida on tabanud kurb saatus. See suur ja väsinud maja nimelt ei vasta euroopa liidu nõuetele ja asub seal, kus ta asuda ei tohi – kahe raudtee vahel. </p> <p><a href="http://lh3.ggpht.com/-m2YV7euP0RQ/T_McszfA2qI/AAAAAAAAWcA/CR7HlBxHFh0/s1600-h/DSC_5467%25255B8%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5467" border="0" alt="DSC_5467" src="http://lh3.ggpht.com/-54dR3b_53fs/T_McukCJLmI/AAAAAAAAWcI/Ay1rIcDMNBU/DSC_5467_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="660" height="448"></a></p> <p>Eeldused heaks etenduseks on kõik olemas – mängukoht põnev, teostajaks R.A.A.A.M, mille eelmine etendus oli huvitav ja hästi tehtud. Näitlejad ka üsna sümpaatsed või vähemalt pooled neist. Mängisid Elina Reinold ja Helena Merzin. </p> <p><a href="http://lh4.ggpht.com/-L1EVmpLPU3E/T_McwKK4QII/AAAAAAAAWcQ/bVCOFyrpLvY/s1600-h/viirastus%252520kaks%25255B3%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="viirastus kaks" border="0" alt="viirastus kaks" src="http://lh5.ggpht.com/-uiT4IAcBpDk/T_McxdfYanI/AAAAAAAAWcY/YDfTt0N8Gvs/viirastus%252520kaks_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="660" height="379"></a></p> <p>Foto: <a href="http://uudised.err.ee/index.php?06255803">ERR</a></p> <p>Algus polnud sugugi paha – see Tapa jaam on üsna nukras seisus, aga just see sobis etenduse tegevuskohaga, milleks oli vana vaksaliteater, mis oli maha jäetud ja kaks viimast naisviirastust oli sinna veel elama jäänud. Alguse valgus ja helid ja mäng ja kogu esteetika olid päris toredad. Kaks natuke napakat naist jagasid omavahel maid, ajasid imelikke jutte ja sortisid vanu arhiivimaterjale. Selline sümpaatne ja väljapeetud mäng, eriti Elina Reinoldi poolt. </p> <p><a href="http://lh6.ggpht.com/-8Fv_UgCQfl0/T_MczIOmREI/AAAAAAAAWcg/TjXLVcryh1Y/s1600-h/kummitused%252520tapal%25255B11%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="kummitused tapal" border="0" alt="kummitused tapal" src="http://lh5.ggpht.com/-U4FmR-U8qmE/T_Mc1P8hNmI/AAAAAAAAWco/ubLKhHhnBR4/kummitused%252520tapal_thumb%25255B3%25255D.jpg?imgmax=800" width="560" height="831"></a></p> <p>Foto: <a href="http://www.postimees.ee/891170/kummitused-tapal/">Mats Õun, Postimees</a></p> <p>Aga siis läks asi käest – mingil arusaamatul põhjusel toimus kostüümivahetus ja neidised hakkasid etendama mingit tramburaid, kus oli vaja olla väga purjus, vehkida koordineerimatult kätega, püüda mahakukkunud ülipeent pitsilist kübarat kummardades pähe tagasi saada. Näovigurid ja diktsioonihäired veel pealekauba. Ja ikka kohe pikalt. Ei tea, kas ilma selleta ei ole siis suveetendused ette kujutatavad. Rahvas tõesti naeris.</p> <p>Teises vaatuses ei olnud midagi, mis mind köitnud oleks. Oleks nagu veel omakorda kolmas etendus peale hakanud, mäng käis veel mingis kolmandas võtmes. Neidistest olid saanud sõjardid. Oh, ei taha nii palju halba kirja pannagi. Võtan parem kohe kokku ja ütlen, et selle etenduse lavastaja eesmärkidest ja visioonist ma tõesti aru ei saanud. Arvan, et see oli peamiselt lavastaja, keda ma ei mõistnud. </p> <p>Majast on küll kahju. Samas kas oli vaja etendusse see kahe rööpa vahel asumine ja kurb saatus nii sõnasõnaliselt sisse tuua? Tundus pisut liiast. </p> <p>Allpool paar mu enda pilti, aga vaksalihoone pilte näeb ka <a href="https://www.facebook.com/media/set/?set=a.404537249593176.84381.251671348213101&type=1">Tapa Muusemi FB lehelt</a>.</p> <p><a href="http://lh4.ggpht.com/-X-9eL6F-g-I/T_Mc3eEXYnI/AAAAAAAAWcw/NqWzJMyP4tM/s1600-h/DSC_5463%25255B4%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5463" border="0" alt="DSC_5463" src="http://lh4.ggpht.com/-Qwr_M_vWS0o/T_Mc486RHDI/AAAAAAAAWc4/SH9lYLGKdVA/DSC_5463_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="660" height="448"></a><a href="http://lh6.ggpht.com/-eFQgYBy5c-E/T_Mc8F2q9kI/AAAAAAAAWdA/RjmwOhz290o/s1600-h/DSC_5471%25255B8%25255D.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="DSC_5471" border="0" alt="DSC_5471" src="http://lh5.ggpht.com/-gJ_eMbgK87Q/T_Mc956OqUI/AAAAAAAAWdI/jmX9Mv-dtr0/DSC_5471_thumb%25255B2%25255D.jpg?imgmax=800" width="660" height="448"></a></p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7414787619316590206.post-763552236944260792012-06-27T11:49:00.001-07:002012-06-27T11:51:23.598-07:00Räägi inimestega<p><a href="http://lh6.ggpht.com/-mpFy4_qN0fg/T-tVs68fhzI/AAAAAAAAWWE/BpVNSG1ACE4/s1600-h/IMAG0560.jpg"><img style="background-image: none; border-bottom: 0px; border-left: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; display: inline; border-top: 0px; border-right: 0px; padding-top: 0px" title="IMAG0560" border="0" alt="IMAG0560" src="http://lh6.ggpht.com/-F9Pt0UsZ0WQ/T-tVvikIFGI/AAAAAAAAWWI/YUkFZXEObA8/IMAG0560_thumb%25255B1%25255D.jpg?imgmax=800" width="640" height="487"></a></p> <p>Dublinis armastatakse sõnu teha. Kesklinnatänava ülekäiguradadele on kirjutatud “please look left”, et jopskid mandrilt punase tulega üle tee minnes auto alla ei jääks. Avalike kohtade WCst võib leida palveid nagu “please do not sit on the radiator” ja tänava kohal ripuvad sildid stiilis “attention, this road is only for slow vehicles”. Pikad korralikud täislaused seal, kus meil oleks mingi piktogramm või lakooniline “istumine keelatud”. Või siis ka noolemärk eluohtlikkuse tähistamiseks. Hoiatust, “may cause death”, kohtasin tänaval bussi oodates. </p> Unknownnoreply@blogger.com0