Banaani-improviss ehk topime, kõik, mis pähe tuleb, banaani sisse ja peale ja lükkame ahju. Ausaltöeldes, ega ma enam mäletagi, mis sinna kõik sisse sai. Pirni, mett, shokolaadi, seesami seemneid ja võid kindlasti. Ja pärast sõin vaniljejäätisega. Maitses hea, seda mäletan.
Tulles tagasi mõni aeg tagasi toimunud Brüsseli-reisi juurde, ei saa jätta rääkimata sellest, et 2009 aasta juunis avati seal René Magritte muuseum, mida me ka külastasime. Õudselt tore! Ta on mulle aastaid juba väga sümpaatne olnud. See oli Belgia näitustest mu lemmik. Mulle meeldib, et ta on vormilt üsna klassikaline – no maalib peaaegu nagu Vermeer või muud madalmaade kunstnikud – aga sisult on pildid absurdsed ja kummalised.
Oi ja igasugu ägedad pildid olid kohad. Dali ja Miro näitustel olid sellised tundmatumad ja ilmselt vähemtähtsad tööd, aga siin oli ikka kahurvägi väljas. Pilved ja piibud ja linnud ja õunad ja kübarad ja puud. Ja nagu juba mul kombeks on, lubage jälle paralleele teiste kunstnikega tuua. Toomas Vint meenus korduvalt.
Soovitan seda muuseumi tõesti.
P.S. kui kedagi mu naiivne kunstikriitika naerma ajab, siis palun andke teada :)
Viljandis Kondase keskuses näeb naivist Paul Kondase maale. Olen siin oma kunstivõhiklikkust juba ennegi demonstreerinud, nii et ei häbene nüüdki öelda, et mina temast enne kuulnud polnud. Aga täitsa muhe värk. Kohati meenutas Ave Nahkurit.
Siin on pildid eelkevad, jaaniööl ja näärivana kalastab. Naerma ajasid fantaasia rakettidega, kohtumine, lumehelveke ja suplevad mehed.
Pildid pärit siit
Teise näitusena oli õpilaste käsitöönäitus, mis oli ka väga inspireeriv. Lahe oli näha, kuidas õpetaja igavad proovitööd ja erinevate tehnikate õppimised põnevateks kunstitöödeks kokku pani – kõigi laste heegeldamise või tikkimise proovilapikesed loominguliselt kokku pannes võib igasugu ägedaid asju luua. aplaus neile õpetajatele!
Luusisin täna Viljandis fotokaga ringi – lihtsalt et saada ära töö-kodu-töö rutiinist ja saada ehk unenägudessegi midagi vaheldusrikkamat kui uuringuraportid ja koostööpartnerid. Viljandi on imeline linnake. Järgmine kord kui mulle peaks väljamaalt külalisi tulema, viin nad kindlasti sinna. Nii maaliline, vaikne, rahulik ja õudselt eestlaslik, ma ütleks. Oi ja kui normaalne see linn ilma Folgita on.
Ma käisin Brugges ka Joan Miró näitusel. Tal on väga lahedaid ja ilusaid ja tehniliselt ka ägedaid pilte, aga sellel näitusel olid ainult sellised 3-4 aastase loomingule sarananevad kriips-ring-veelükskrkiips pildid, millest – tee või tina – ma ei saa mitte muffigi aru. Hästi meeldis mulle küll film, kus näidati üsna kõrges heas Miród oma stuudios hoolega maalimas. Tõmbas pintsliga paar korda, pani maali eemale, vaatas mõtlikult kiiktoolist. Töntsas teise poolelioleva maali juurde, võtis jämeda pintsli kätte ja tõmbas ka sinna mõne ringi või triibu. Värv ja pintsel paistsid ekraanil nii ilusad ja see rahulik meeleolu ta suures poolikuid töid täis stuudios ka.
Üldselt meelv näitusekülastus, aga kui keegi mulle sooviks selgitada nende triip-ring-triip piltide kontseptsioone, siis oleks tore. Sest see kõik jätab mind väga segadusse. No ei saa aru. Ilus ju ka nagu ei ole. Et mis ja miks siis?! Ta ise paistis teadvat täpselt, kuhu need kriipsud käivad.
Brugges oli tore, nägime Dali näitust. Hitt-teoseid küll polnud vist ühtegi kohal, tuttavlikest motiividest olid pikajalalised elevandid esindatud. Näidati graafikat ja raamatu illustratsioone. Pildid olid suures osas täiesti ebasiivsad – ta illustreeris mingeid erootilisi poeeme ja luuletusi. Aga ka näiteks Alice imedemaal.
Kui maalid on tal ilusad, detailsed ja viimistletud, siis näidatud graafika oli sageli väga visandlik, aga ikka üsna sürr. Muuseumiseinad olid täis pikitud ka tema geniaalseid tsitaate:
“I’m in a permanent state of intellectual erection”
“there are some days when I think I’m going to die from an overdose of satisfaction”
“The fact that I myself do not understand the meaning of my paintings at the time that I am painting them does not mean that they have no meaning”
Muuseum ise sobis hästi Dali edevuse ja bravuurikusega – läikiv, peeglite, punase sameti ja loomanaha imitatsioonidega. Kõlab kui halb maitse, aga oli siiski üsna hea maitse piiril veel. Pigem naljakas. Ühtlasi sirvisime ka raamatut, mis oli Dali vuntsidest.
Mulle ikka meeldib, kui kooli- või tööreisil saab natuke aega napsata näituste jaoks. Kui kuulsin, et Amsterdamis on suurim Van Goghi kogu, otsustasin lihtsalt mõned konverentsi ettekanded vahele jätta ja Van Goghi muuseumisse minna. Natuke kunsti teaduse asemel.
Näitus meeldis mulle väga – hästi oli üles ehitatud. Palju oli piltide juures juttu selle kohta, kes parasjagu maali valmimise ajal teda mõjutas, kellet õppis, mil viisil püüdis õppida ja areneda, mis talle muret tegi. Ka tema kaasaegsete ja sõprade maale oli eksponeeritud. Koos ammuloetud elulooraamatuga kõlas see kõik nii hästi kokku, andis edasi õhustiku ja jutustas lisaks piltidele endale ka kunstniku loo. Ainus, mis kokku ei kõlanud, olid jaapani turistid. Ja kõigi muude riikide turistid. Ma pole iialgi nii palju inimesi ühes muuseumis näinud. see segas vaatamist, muidugi. Aga muidu soovitan soojalt.
Alati on põnev näha oma silmaga kuulsaid pilte – nägin päevalilled ära ja olen rahul! Aga väga põnev on näha ka pilte, mida pole enne näinud ja mis on üsna teise käekirjaga maalitud. See armas moonipilt oli üks mu lemmikuid.
Naljakas, mul oli Amsterdamis tunne, et olen sattunud lõunamaale. Ilm oli küll ka harukordselt soe ja päikeseline, aga pigem oli see kogu õhustiku ja linnaelu omapära. Melu-elu käis tänaval ja kanalitel, inimesed olid nii chillid ja ägedad – laulsid ja vilistasid oma värviliste vanade koledate ratastega mööda linna vuhistades, jõid veini jalgu kõlgutades aknal või pinkide ja lauaga keset tänavat, või kanaleid pidi paadiga ringi triivides, kõhud paljad, hambad irevil ja muss kaasa tümpsumas. Paatides olid botaanikaaiad, rattakorvides koerad, lapsed või lauakoormad. Ja keegi justkui ei püüelnud suurema, edevama auto, läikivama aiatooli või võimsama paadi poole. Kõik oli kuidagi nii suvaline ja praktiline. Aa, ja ülikooli hoovis kasvasid suured nõgesed :) Käisin konverentsil, mitte turistitamas tegelikult.
Neist muudest vabaduse ilmingutest, mida kõik niigi teavad, ma ei hakka rääkima. Pealegi tundus mulle, et see kõik oli ikka palju enamas kui paljastes pepudes aknal ja rohelistes lehtedes. Seal lihtsalt tundus nii chill.
Ometi kord oli mul mõistust pikendada tööreis nädalavahetusse, et natuke turisti mängida. Brüssel ja Brugge olid kavas. Brugge tundus mulle aastal 2003 kui see oli üks esimesi väljamaa linnu, mida nägin, lihtsalt imearmas. Nüüd, 7 aastat hiljem, kui ma olen veel päris palju linnu näinud, tundub see mulle ikka üks armsamaid linnakesi üldse. Kitsad tänavad, kanalid, pardikesed kanalikl, pisikesed vanad majakesed ja lillikesed nende akendel, kohvikukesed, värvilised uksed ja rattad – võluv!
