Aga ei, õnneks polnud diskoga seal midagi pistmist ja polnudki meeleheitlik lantimisüritus. Hoopis tagasivaade kummalisele armastusloole. Segu naiivsusest ja siirusest, kummalisusest ja põlastusest. Ei teagi, kummastust tekitav lugu, kaks oma veidruse ja kiiksuga inimest sai kokku. Sisu ümber seletama ei hakka, minge vaadake ise, tasub küll. Parajalt kummaline, aga soe ja südamlik lugu, mis ka vormilt oli järjekordselt tore ja pisut teistmoodi – fotoread jutustasid lugu ja olid täitsa huvitavalt ja dünaamiliselt tehtud. Aplaus Lauri Kulpsoole.
Teine aplaus on muidugi Rein Pakule. Nii lihtne, nii loomulik, nii usutav. Lihtsalt jutustas oma lugu. Helena Merzin ei ole mu lemmikute hulka kunagi kuulnud, aga tegi täiesti ok rolli, ei seganud.
Kui etendus välja tuli, tutvustas keegi (ilmselt Urmas Vadi ise) seda teles või raadios ja ütles, et kui Rein niimoodi oma lugu jutustab, siis võib inimestele ükskõik mida rääkida ja nad jäävad uskuma. See mõte oli mul etendust vaadates kogu aeg peas. Loos olid segamini tõesti eluloolised faktid ja asjad, mis ma tean, et vastavad tõele, ja mingi täielik jura ja liialdused. Vat ei tea, kui palju ma neil kahel vahet teha oskasin. No kui öeldi, et Reinul olid noorena hambad kui doominoklotsid ja ta seetõttu rääkida ei saanud, siis seda ma hästi uskuda ei tahtnud. Või kui Helenal käsi otsast ära murdus, see tundus ka natuke liialdatud :)
Igal juhul ei imesta ma üldse, et Rein Pakk näitleja ja lavastajana Vanemuisesse tööle on võetud. Loodame, et oskab tuua sinna uusi tuuli, mis vanemuisepõlgurid ka uuesti teatrisse tooks. Seniks aga jagub õnneks veel Uue Teatri etendusi.
Foto: Lauri Kulpsoo
P.S. Palavad õnnesoovid Uuele Teatrile kõigi nende tunnustuse eest, mis teatri auhindade jagamisel neile osaks sai. Järgmine teatriplaan ongi Ird K.
No comments:
Post a Comment