Rudolf Allaberti testament

Lihtne ja armas Tartu Uue Teatri etendus Rudolf Allaberdist. See on küll kuulutatud välja, et on tegu isikuteatri triloogia kolmanda osaga Peeter Volkonski viimase suudluse ja Rein Pakk otsib naist järel. Minu jaoks see siiski sinna ritta ei paigutunud – Volkonski ja Paku etendustes olidki nemad ise, Allabert ise laval oli vaid helilindi kaudu ja õpilaste mälestuste ja juttude kaudu. Kuigi tõsi, käis Allaberti ümber kogu jutt, meenutused temast, sellest, milline ta oli, mida öelda ja mõelda tavatses.  Minu jaoks Rudolf Allaberti eriti olemas pole kunagi olnud, pole kokku puutunud eriti, nii et küllap jäi seetõttu natuke lahjemaks asi mu jaoks, sest enda peast mul ei olnud tekstile ja kirjeldustele Allaberdimälestusi eriti juurde lisada.

Aga võibolla tuleks seda vaadata etendusena Urmas Vadist – tema ju oli autor ja tema oli ka laval. Ja mõneti tundub mulle, et hoopis rohkem kui Allabert, jõudis minuni Vadi, kes seni oli olnud lava ja tekstide taga peidus. Nüüd viimaks ka laval.

Sarnane eelnevatega oli natuke see lavastusviis, esitusviis. Inimesed vestlesid laval. Alguses tunduski, et ma olen lihtsalt teiste arutlust ja juhuslikke mälestusi pealt vaatama sattunud, tundus kuidagi lahja. Aga hiljem läks asi käima ja selliselt toimis päris hästi ikka. Piret Laurimaa oli samuti sümpaatne ja Vadi ka, mõnusalt loomulik ja lihtne. Muhe, selline. Saaliservas seisis ka proua, kes mängis lindilt Allaberdi jutte vahele.

Kõige suurem möödapanek, mis kujundas ka kõige tugevamad emotsioonid seoses etendusega oli aga lavapaigutus ja toolid. Teate kui kangeks jäi mu kann!? Saalis on pehmed toolid, aga neid kasutati lavakujundusena, publik istus nö laval, kahel pool näitlejaid mingitel jõledatel plastmassist klapptoolidel. Lisaks ei näinud minusugune jumbu teiste tagant hästi välja ja kael jäi kangeks. Väga halb otsus, mis mu arvates ei andnud absoluutselt midagi juurde etendusele. Ja plakatid olid ka jubedad.

Vaatamata toolidele ja plakatitele etendus ise mulle päris meeldis, kuigi mingeid emotsioone väga ei tekitanud, üleliia palju ei kõnetanud. Lihtsalt lihtne ajaviide, igav ei olnud, natuke sai nalja, natuke teadmisi või mingit teatrielu tunnetust läbi Allaberdi. Samas ei saa neid usaldada – varasemad autorietendused on ju sellised vimkaga olnud, kus nad on justnagu tõsielulised, aga samas ajavad mingit iba vahele. Kus on tõde, kus on vale, kus on tõde, kus on vale. Selles on küsimus. Siin etenduses oli ka lõpus mingi imelik ja segane osa, kus surnud Allabert oli bussis. Ja samas ei olnud ka surnud ja oli hoopis arhitekt. Sellest, ausaltöeldes, ei saanud muffigi aru. Niivõrd ingtelligentne hinnang olekski sel korral lõpetuseks.