Paberihunt

Hiljem kolis see hunt küll kaubamajja, aga rampsi ette sobis ta paremini.

Kaua tehtud kaunikene

 

Minu 24 aastat kestnud koolitee sai pidulikult otsa. Kuna ma ise veetsin ürituse tähtsama osa kõnepuldis ettekannet tegemas ja saali ees oponendiga arutelu pidamas, siis pole sellest ühtegi pilti. Keegi paraku ei taibanud, et kui mina pilti ei tee, ei tee keegi.

Minu suureks üllatuseks toimus üritus Ülikooli Ajaloomuuseumi valges saalis, mis on vist Tartu linna üks edevamaid sale üldse. Seisin selle kõnepuldi taga, vaevu paistsin välja ja korra pidin sealt puldist alla kukkuma. Piinlikke hetki ju ka ikka tarvis.

Aga muidu läks hästi, oponent oli positiivselt meelestatud, pakkus minu jaoks äärmiselt huvitavat diskussiooni, üllatavalt palju inimesi tuli kohale, kõik oli nii soe ja südamlik. Pärast sai veini ja suupisteid ja juttu puhuda. Ja õhtu jätkus Veinis ja Vines, nagu ikka viimasel aal. Ja sel korral ei istunud ma ühtegi tooli ka katki :)

Suvine sõit

Suvi on möödunud hektiliselt. Puhkust pole olnud, nii et nädalavahetused on pidanud puhkuse rolli mängima. Ühel nädalavahetusel käisime rattaga sõitmas mööda vana postiteed. Rongiga Tartust Vastse-Kuustesse, rattaga kusagil 30km ja siis Põlvas tagasi rongi peale. Vahepeal nägime Põlva Talurahvamuuseumit, Palojärve ja toredat Eesti loodust. Muuseum oli väga tore, eriti sealne veski. Rong oli väga toredasti paksult rattureid täis – loodetavasti saab ka uutesse rongidesse kümnete kaupa rattaid sisse mahutada.

Pildid on tehtud telefoniga :)

   

Viimase pildi tegi Redi.

Hakkan ise ellu ärkama ja püüan ka blogi ellu äratada

Elu algab taas

Viimased kuud olen alustanud pea iga mõtet ja juttu sõnadega “Kui ükskord elu jälle hakkab…”. Nüüd vist peaaegu on see aeg peaaegu käes, kus asjad võiks jälle tavapärasematesse radadesse tagasi loksuda ja on jälle aega enda ja teiste jaoks. Muidugi algas elu pingelanguse ja haigeksjäämisega. Aga nüüd on haigusepoiss ka vaikselt lahkumas ja aeg jälle heade hetkede jaoks.

Ükspäev oli ilus päike, jalutuskäik emajõe ääres. Kohtasin oma teel toredaid masinaid :)

Ekleer, tsitruskreem ja clafoutis

Osalesin Lianni stuudios Maris Arulepa klassikaliste prantsuse dessertide väikesel kursusel. Tore koolitus oli, tegime ekleere, mille sisse läks tsitursekreem ja clafoutis’d. Ühegi asja tegemine ei olnud keeruline, aga ma ei olnud enne keedutainast teinud ega isegi näinud selle tegemist, nii et kui ma oleks retsepti järgi tehes oma potis näinud seda taignakäkerdist, oleks ma arvanud, et see läks nässu ja ära visanud. Tundus võimatu, et sellist taignaplönni on võimalik keeta 5 minutit.

  

Kuniks küpsetised küpsesid, jagas Maris meile toidu pildistamise nippe – ta ju tegelikult hoopis fotograaf. Sättisime laual valguse ja asjad paika ja siis pildistasime meie maitsva kraami üles ka. Üldiselt nii ülevalgustada otseselt ei kästud, aga mulle meeldib nii.

    

Clafoutis’ oli mu jaoks täiesti uus asi. Kogu protsess ja koostis nägi suht muffini moodi välja, aga maitse ja konsistents on väga erinev – muffin on saiane, see on pigem selline vorm - munasem, raskem ja tihkem. Aga äärmiselt maitsev. Ühe retsepti leiab näiteks Ragne blogist.

Maris oli tore, seltskond oli lõbus ja Lianni stuudio jätkuvalt väga hubane. Uus värviline, kevadine näitus oli ka üles pandud!

munapühad olid

Leenane’i kaunitar

Ükspäev käis Rakvere teater Tartus, mängiti McDonagh Leenane’i kaunitari. Läksin vaatama, sest polnud Ines Aru teatris näinudki ja ta on alati väga sümpaatne tundunud. Ülle Lichtfeldt ei ole mulle jällegi kunagi meeldinud, kuigi eks ma olen teda ka vaid tobedates telesarjades näinud. Samas on ta näol alati mingi vaevuaimatav muie, mis tema olekusse on mingi ebameeldiva kõrkuse toonud. Pealegi ei ole ta mõjunud usutavana.

Ines aru oligi omas headuses, ja vaatamata sellele, et ta on ikka päris vanaks jäänud, on ta terane, elav, muhe ja superhea diktsiooniga. Väga hea rolli tegi. Ülle Lichtfeldt rehabiliteeris ennast mu jaoks ka täiesti. Esiteks ei olnud rõdule tema muiet näha, aga ma kahtlustan, et see polnudki seal ega häirimas. Meeldis mulle väga, selline väga lihtne ja päris inimene. Hästi teistsugune roll kui nt õnne 13-s. Mängis kummikute ja lötendava kampsuniga vanatüdrukut, kes kanasitta koristab laudas ja kes oma kiusliku ema kapriisidega päevast päeva toime pidi tulema. Meesosatäitjad ei meeldinud mulle kumbki, Mait Joorits eriti vähe.   

Lugu ise oli esmalt lihtne igapäevaelu väikeses Iiri külas, mis lõpuks käest läks. Emotsionaalne ja hingeminev lugu. Ausaltöeldes ajas jube vihale, tekitas nördimust ja lõpus tegi väga kurvaks ja nõutuks. Täiesti kohutav mutt oli see Ines Aru. Keeras ikka totaalselt käru oma tütrele puhtalt isekatel ja omakasupüüdlikel põhjustel. Kiuslik ja salakaval. Ma saan aru, et inimsuhted ja inimhinged ongi keerulised ja üksildus hirmutav, aga see oli ikka liig mis liig.

 

Fotod: Rakvere teatri kodulehelt ja facebookist