Aju jaht - Linnateater

Muretsen pisut, kui mõtlen sellele, millised etendused mulle viimasel ajal kõige rohkem muljet on avaldanud. Räägib see midagi mu kohta, kui mind teeb õnnelikuks ja ajab elevile, kui mind teatris hirmutatakse ja õudu tekitatakse, tooli külge klammerduma pannakse, kui mulle meeldivad etendused, mille kohta pärast kriitikud zanrimääratlusena ütlevad ajukepp? Kui kütkestavad psühhopaadid või vähemalt väga omapärase reaalsustaju ja käitumisnormidega tegelased? Kui meeldib, et piirid hulluse ja normaalsuse vahel hägustuvad? Kui mängitakse mänge, millest päriselt aru ei saa?

Aju jaht ehk Mindgame oli just selline. Sellised olid ka mu suured lemmikud Bloody Mary ja Kes kardab Virginia Woolfi (eriti NO-teatri versioon). Nende järgi samasse ritta läheb ka Aju jaht, mille tegevuspaik vaimuhaigla, kuhu peategelane Indrek Ojari etenduse alguses saabub, pakub hulgaliselt võimalusi segadusteks, õudusteks ja veidraks käitumiseks. Tekst on nauditav, dialoogid arenevad mõnusalt ja ei ole üleliia tavalised, aga ei mõju ka kuidagi kunstlikult või peenutsevalt. Seda etendust kannabki ennekõike tekst, mis väga meisterlikelt näitlejatelt ka emotsiooni külge saab. Esimese vaatluse lõpus oli natuke kahju, et mõistatus, mis selles peitus nii lihtne oli ja et selle teksti pikitud vihjete abil nii kiiresti ära lahendasin. Tekkis kahtlus, kas teisest vaatusest ikka head nahka saab tulla. Õnneks eksisin. Teisest vaatusest tuli nii hea nahk kui ka veel sisulisi üllatusi.

Muuhulgas sai etenduse lõpuks andeks ka Allan Noormets selle eest, et tema hulluarsti rollist koomik läbi kumas. Mängulisus ja koomika ei pea igas etenduses ju kohal olema - tundus, et äkki on see kogemata, et äkki ta ei oska teisiti. Olete te Noormetsa kunagi päris päris tõsises ja näites traagilises rollis näinud? Nii, et koomik läbi ei kuma? Piret Kaldaga on üsna sama lugu - tema valu või hirmu on natuke raske tõsiselt ja pärisemotsioonidena võtta. Ei tunne eriti kaasa, no ei tunne. Teate ju küll, kuidas Armastus kolme apelsini vastu tegelased justnagu tõsiseid asju ajavad sellisel viisil, et ei saa kaasa elada ega seda kõike väga tõsiselt võtta. Nende nutt ja ebaõnnestumised ei lähe hinge, ei aja nutma, ei hakka valus - mitte et peaks tingimata.

Samas võiks ju küsida, et kas ja miks on lavastus ajuti koomilises võtmes lavastatud ja kas see on kõige parem valik. On see selleks, et vaatajal liiga jube ei hakkaks ja vahepeal hinge saaks tõmmata? Samamoodi olid ju ka Virginia Woolf ja Bloody Mary ka suures osas naljakad ja mängulised. Eks pisut raske on ette kujutada, kuidas see kõik oleks mõjunud, kui Noormetsa ja ka Piret Kalda tegelased oleks olnud ilma koomiku-elemendita või kas see üldse võimalik oleks olnud. Selle etenduse puhul tundus see ikkagi teadlik valik, sest päris etenduse lõpus muutusid mõlemad ühtäkki hoopis tõsiseltvõetavamaks. Täitsa nagu päris inimesed. Oskavad küll.

Huumorivõtit rõhutas ka vahepeal kõlanud karnevalimuusika. Samas algus-ja lõpumuusika eest saab keegi (Veiko Tubin) kümme punkti, eriti Midsomeri Mõrvade austajatelt. Kõlas väga hästi. See muusika ilmselgelt oligi loodud selliselt, et kõigile jääks meelde, et selle etenduse autori Anthony Horowitzi portfooliosse kuulub ka Midsomeri sari.

Indrek Ojari saab teised kümme punkti. Kuigi ma tean, et ta oskab ka koomiline olla, on ta selles etenduses teisest ooperist -  mängis kohmetut ja toredat, alguses päris siiralt mõjuvat kirjanikuhärrat, kellele lihtsalt meeldib sarimõrvaritest kirjutada. Ta püüab neid mõista, neid õiglaselt kirjeldada ja ühtlasi nende abil bestsellereid toota. Nüüd paelub teda üks just selle haigla elanikke. Vähemalt sedasi ta alguses oma missiooni rõõmsalt ja särasilmselt kirjeldab. Ojari on hea. Juba päris mitmes Linnateatri etenduses minu jaoks kõige parema rolli teinud (nt Hecuba pärast).

Jah, mulle meeldib, kui minuga mängitakse ja mulle tünga tehakse teatris. Hästi tehtud! Hinne 5

P.S.  jälgige mööblit ja telefoni