Kuningas Lear

Draama 2010 raames käisin ka Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunsti osakonna 8. lennu etendust Kuningas Lear vaatamas, lavastajaks Peeter Jalakas. Aga on sellest juba päris jupp aega möödas, nii et meeles on vaid kõige eredamad mälestused.

Tunnen vajadust ette vabandada, sest et head on meeles väga vähe ja sest mulle meeldis selle etenduse juures üldse üsna vähe, nii et see kirjutis ei sobi sugugi blogisse pealkirjaga “head hetked”. Ja asi ei olnud üldse selles, et tegu oli noorte tegijatega. Ega näitlejatööle midagi ette heitma ei hakka, kuigi eks küsimus tekkis, kas nad tõesti juba lõpetavad kooli. Kahju oli ainult, et peategelane oli võetud n.ö. juba päris näitleja, Peeter Raudsepp. Oleks võinud ka selle rolli väljakutse mõnele noorele anda. Aga häiris üldine stilistika, nii muusikas, riietuses kui üldises lavastuses, nii et ma ütleks, et peamiselt kivi lavastaja kapsaaeda. Kogu lahendus oli minu hinnangul külateaterlik tramburai ja rõhuasetus oli kõigel muul, kuid mitte sisul või etenduse sõnumil.

 

Fotod: Merili Antsmaa

Häiris ebavajalik labasus ja lärmakus. Lõpuks pidin endale meelde tuletama, et tegu oli tegelikult tõsise süžeega ja tegelikult toimub seal tsirkuse taga igasugu traagilisi asju, sest see, kuidas vaest Leari koheldi ja inimesed surid, kadus triangli vahele ära. Vaid lõpupoole oli üks stseen, mis tegelikult ka minuni jõudis ja liigutas, kahjuks ei tule meelde, mis see oli. Teine vaatus oli üldse mõnevõrra parem, sest peamine trianglitegija – õukonna narr Jim Ashilevi kehastuses oli ära surnud (jeeei!).

Ma ei ole mingi konservatiivne teatrikülastaja, ka ei heiduta mind ropendamine või oh, jumal, mingid viited seksuaalsusele, kuid see, mil viisil Jim Ashilevi oma kubemepiirkonda selles etenduses pidevalt eksponeeris, tüütas mind küll surmani ära. Sealjuures laulis ta kõvasti ja tobedalt tobedaid laule. See meenutas mulle Vanemuise lasteetendust Kolm põrsakest ja hea hunt, kuhu ma ükskord eksklikkult sattusin. Ka seal tehti samasugust nalja – võeti tuntud laulud ja tehti uued oioi kui naljakad sõnad asemele. See kõik tundus nii ebavajalik ja ülepingutatud ja edev. Üliõpilaspäevad meenusid ka – siis on ka alati mingid tüübid, kellel on vajadus hommikumantli ja vilkuvate neoonvärvilistega tundlatega tänaval rõvetseda. Siin oli laval näiteks trussikutes mees, kellel oli näkku torti määritud ja kes pikali maas kitarri mängis. Ka oli Lear vahepeal riietatud prügikottidesse.

Hea sõnaga tahaks ühte tegelaskuju esile tõsta -  Cornwalli hertsog, Regani abikaasa Madis Mäeoru esituses. See roll oli nii toredalt ebatavaline ja üllatav, et ajas iga kord naerma. Hästi välja mõeldud, hästi välja peetud ja mängitud. Stiilseim kuju etenduses, isegi totter kostüüm sobis. (pildil roheliste pükstega)

 

Üldse oli etenduses ikka mõningaid helgeid hetki ja stseenikesi ka. Näiteks riigipiruka-tordi söömine ja jagamine oli üsna tore. Hea stseen oli ka see, kui Lear ja narr tormi käes olid (oi ma lootsin juba siis, kui torm narri minema pühkis, et see oli jäädavalt. aga ei, kurat tagasi roomas!? ja kohe jälle laulma)

Eks see, mida NO teater teeb, on sageli ka kummaliste kostüümidega trall ja tsirkus ja alati jookseb ka mõni paljas mees laval, kuid mingil kummalisel põhjusel õnnestub neil jääda sinna õigele poole hea maitse piiri. See etendus läks sellest piirist üle. Küll teine kord läheb paremini!