Ma armastasin sakslast

See oli küll tükk aega tagasi, aga Draama 2010 festivali raames sai Tartus Linnateatrit näha – neil, kellel joppas ja õnnestus piletid saada, muidugi. Nagu ikka, läksin etendusele ilma igasuguse infota – ma ei teadnud, kes on lavastaja, kes näitlejad, mis etenduse sisu või žanr. Oli vaid üks hästi hästi kiitev hinnang ühelt toredalt inimeselt. No kirjanikku teadsin ka, aga ma ei olnud seda tõesti lugenud. Kavalehte lugedes tabas mind esimese hooga pettumus, sest iga rolli taga oli kaks nime ja seekord olid Tartusse tulnud minu jaoks suhtelselt võõrad nimed. Teine komplekt oleks olnud aga Priit Võigemast, keda ma Pea vahetusest alates väga imetlen, Külli Teetamm, kes on lihtsalt nunnu, ja Aleksander Eelmaa, kes on ka mulle väga hea mulje jätnud (õnne Ülu ei ole just tema säravaim roll).

Pettumustunne kadus aga väga kiirelt. Tõnn Lamp, kes noort Eesti korporandist armastajat mängis, oli armudes nii imehelge, siiras ja vahetu, kohmetudes ikka kohe topeltkohmetu ja haavudes nagu väike märg lind. Mehine, aga nii õrn, südamlik ja soe. Ei mingeid mänge ega manipuleerimist. Ja kui halvasti minema hakkas ja kohe läkski halvasti, siis see läks mullegi väga hinge. Väga hästi mängitud.

Ursula Ratasepp võlus mu samuti täiesti ära. Alguses oli tema saksa aktsent väga harjumatu, aga sai etenduse käigus armsaks. Väga meeldisid mulle hetked, kui ta oma kohmetust olekust üle sai ja nõudis, et noormees talle räägiks selliseid asju, mis teda arendaksid. Ei tohtinud olla viks ja viisakas korporant, tuli rääkida asjadest nii nagu nad on! Sest muidu ei arene ja siis on naine igav. Kas pole võluv loogika.

Tagant järgi ei suuda ma nendes rollides teisi näitlejaid sugugi ette kujutada. Hoopis teine etendus oleks siis. Kalju Orro roll oli üsna väike ja kuna ta oli vastik vastik mees, kes noorte õnne ära rikkus, siis ta mulle ei meeldinud! Eelmaa oleks täpselt sama vähe meeldinud, seda tean ka :)

 

Lavastus ise oli samuti võluv. Laval polnud midagi peale kolme tooli, valguse ja näitlejate. Ja ometi oli laval park, oli vihmasadu, oli rongisõit, oli elutuba. Näitlejate kehakeel, miimika ja mingid pisikesed detailid lõid kõik vajaliku. Aga hirmus kurb etendus oli.

 

Fotod on kõik Linnateatri kodulehelt