Ma ei olnud Volki varem laval näinud, ei teadnudki, et ta nii ilmekas, hingestatud ja über-hea diktsiooniga näitleja on. Ma olen rohkem sellist see-on-meie-punker ja Die Woche rabedat-rabelevat Volki näinud-kuulnud. Eks oli selles etenduses ka sellist jõulist punk-Volkonskit, kelle tegutsemise motiividest kohati päris hästi aru ei saanud või õigemini sai väga hästi aru kahemõttelisest. Oli ta nimelt kutsunud ülikooli vanasse võimlasse tütarlapse ja justnagu tahtmatuid vihjeid ebapuhastele tagamõtetele kumas läbi nii jutust kui käitumisest. Kohati kujunes õhustik kergelt kurjakuulutavaks ja spuukiks, aga see oli vaid ajutine. Teisalt mõjus Volk jälle nii siiralt, hapra ja õrnana. Midagi väga liigutavat oli temas ja selles, kuidas ta oma lugu jutustas, see karvane kepiga mees.
Foto: www.uusteater.ee
Lugu ise oli ka väga huvitav. Mulle väga meeldis, kuidas reaalsused segamini läksid. Reaalsus, kus Volk ja Laura Peterson istusid ja Volk jutustas; jutt, mida Volk kujutles kedagi rääkivat sündmustest, mida ta kujutas, et seal võimlas kunagi toimusid; jutt, mida ta ise rääkima hakkas ja mis oli tegelikult üks väga tuntud lasteraamatu lugu. Varsti veel lisandus Laura jutustatav lugu ja mõned hüsteeriliselt naljakad lükked seoses segamini läinud identiteetidega. Ühesõnaga, pisut segased ja ristuvad lood, millest täpsemalt jutustada ei saa, sest ei taha teiste teatrielamust ära rikkuda.
Igatahes oli lavastus minimalistlik, nii nagu Volk arvas, et üks õige etendus olema peab – ilma lavakujunduseta, millesse jalgupidi kinni takerduda, ilma muusikata, mis peaks varjama näitljete saamatust. Selles etenduses polnud seda vaja ka, Volkonski kandis suurema osa etenduse üksipäi monoloogi pidades väga hästi välja. Kuigi see lastejutukene venis hirmpikaks ja ajas haigutama mitte ainult laval istuva Laura vaid ka publikumi.
Foto: Lauri Kulpsoo
Kahjuks ei saanud Volk omale sobilikku publikumi valida, nii nagu oleks tahtnud. Ebaaus ju, et iga mats saab suvalisel ajal tulla vahtima! Huvitav kohe, kas tegelikult ka on näitlejal aega niimoodi vaatajaid klassifitseerida ja vaadelda, nagu Volkonski seda kirjeldas. Õnneks ei tundnud ma ennast ära üheski ebasoovita ja tüütu publikutüübi hulgast ära. Ei ole ma sügelev koolilaps ega kõvahäälselt naerev kriitik. Küll aga sattus saali bravuuritsev Linnar Priimägi, kes enne etendust hakkas kohe kamandama, et kes kuhu peaks istuma, naeris kõva häälega korra ja aplodeeris etenduse ajal. Aga üldiselt pidas rahvas ennas ikka viisakalt üleval.
No comments:
Post a Comment