Mis juhtub kui välismälusse ei ole enam asju meeles üles panna? Nii ongi juhtunud, enam ei mäleta, mida peaks edaspidise mäletamise nimel siia üles kirjutama. Teatrit on päris mitu olnud. Kaevume sügavatesse mälusoppidesse.
Imetegija on etendus Helen Kellerist, kelle luguu on paelunud mind juba ammu – pime ja kurt ja tumm laps õpib selgeks keele, käib koolis, ülikoolis, on ühiskonnas edukas ja aktiivne. Sellepärast läksin Rakvere etendust Imetegija ka vaatama. Lootsin, et saan natuke teada, mis ime läbi see võimalik sai olla.
Rohkem oli see etendus küll Heleni õpetajast Anniest. Ja ega muidu jäi ka minu jaoks etendusest puudust miskit sügavust, eiti palju Heleni arengust või arenemisest või maailmast teada ei saanud. Minu maitse jaoks natuke robustne ja skemaatiline. Võibolla istusin ka liiga kaugel, igatahes emotsioonid ei jõudnud minuni. Heleni tegelast on ju tegelikult kiidetud ja sai vist miski auhinnagi.
Tore oli hoopis see, kuidas etendusele oli tulnud palju nägemis-ja/või kuulmispuudega inimesi, kelle jaoks oli etendusel subtiitrid, tekst tuli kõrvaklappidest koos olustikukirjeldusega. Kahju, et selliseid asju kõigi etendustega ei kaasne. Ratastooliga juurdepääs on tehtud igale poole kohustuslikuks, aga võiks mõelda ka teistlaadi eriavajadustega inimeste peale. Küllap see raha taha kõik jääb.
No comments:
Post a Comment