Pedagoogiline poeem ja Detox

EHK LAVAKA 26. LEND

Täna oli lavaka III kursuse tudengite etenduse Detox esietendus. Et olin noori juba neid eelmiises etenduses, Pedagoogilises poeemis näinud, võtsin tantsuetenduse ka plaani – sest need noored lihtsalt meeldivad mulle. Mõlema etenduse puhul oligi ennekõike hästi huvitav näha noori andeid ja uurida, kelles tundub olema rohkem potentsiaali; fantaseerida, mis tüüpi näitljead neist võiks tulla.

Pedagoogiline poeem, mida muuseas veel NO teatris mängitakse, oli noorte etüüdidel põhinev etendus, mida juhtis Maarika Vaarik. Mis mul Vaariku kohta öelda, peaks mu püsilugejad teadma – suurepärane! Juhtis vägesid väga võluvalt ja karmi käega, samas asja ise ilmselgelt nautides. Noorte hulgas oli ka mitmeid, kes kohe eriti silma jäid. Mu suureks lemmikuks oli Rea Lest, kes, võitis ka Panso-nimelise preemia, mis on mõeldud andekate lavakunstiüliõpilaste esiletõstmiseks.

See on Rea Lest

Fotod: Tiit Ojasoo

Üks tema etüüde liigutas nii mind kui ka tema meespartnerit, kelle käte vahel ja selili klaveril ta oma sünget monoloogi esitas. Noormehe palgeil voolasid pisarad – päris pirsarad, tundus. Pisaraid oli selles etenduses veelgi. Kas tõesti suudavad noored nii oma rolli sisse elada, et nad päris pisaraid valavad? Mulle tundus, et nägin pisaraid ka Helena Pruuli silmis, kui teda sunniti vastu võtma telefonikõnet, milles olid halvad uudised ja veel halvemad uudised.

Jörgen Liik ja Kärt Tammjärv

Millest etendus oli? Ei tea :) Oligi pedagoogiline üritus, kus oli ühelt poolt näha, milliste etüüdideni noored oma teatrilaagris tulid ja kus nad erinevaid näitljejaülesandeid täitsid – neid ülesandeid jagas Vaarik, ajuti ka tagasisidet andes, rahulolematust väljendades (Ma ei usu sind! Ütle nii, et ma sind usuks!). See kõik oli nagu mingi mäng – põrandapesumäng või üksteise solvamise mäng või ma-tean-kõige-rohkem-roppe-sõnu mäng. Ja üks mängu põhiteemaks oli kindlasti seks. Seda pulbitses ikka igalt poolt üle ääre. Eriti pedagoogilises poeemis, aga lipsas sisse mõne tegelase kaudu ka Detoxi. See on noorte jaoks ilmselt eriti oluline teema, mida laval uurida ja väljendada. Ehk on see ka mingi avanemise teema noorel näitlejal, et piiridest ja tabudest üle saada. Olid osad näitlejannad ju laval alastigi. Vat ei tea seda näitlejaks kasvamist.

Tore oli stseen, kus samuti väga hea mulje jätnud Jaanika Arum ja üks noormeestest (oh, ei tea enam, kes) olid kohtingul, mis oli nii kohmetu nii kohmetu ja läks väga imelikuks ja füüsiliseks kätte – aga selle kõige juures kuulsime me nende mõtteid (oih, ta puudutas mind, kus ma nüüd käe panen. appi). Toredat ja humoorikat teksti oli samuti, kuigi rahvast tundusid kohati eriliselt naerutavat ikka roppused. Kui midagi ette heita siis kohati ajatäitena mõjuvat sahmimist, tantsimist ja mingit kullimängu. Üks grupiviisiline laulmine oleks võinud ka olemata olla. Aga samas küllap oli tarvis midagi pildikeste vahele, mida nad järjest maalisid.

Selles seltskonnas on mingi asi ämbritega. Plekkämbritega. Mõlemas etenduses olid need laval pea ainsate rekvisiitidena. Mõlemas etenduses mängiti ka veega, topiti juukseid ämbrisse. Mõlemas etenduses võeti riideid seljast ja kanti lõpuks kombineesid ja trussikuid. Mõlemas etenduses olid kõik noored lõpuks räpased, sakris ja sassis. Mõlemas etenduses oli füüsilisust ja arutut tõmblemist. Mõlemas etenduses olid need lihtsalt juhuslikul viisil tantsimised üsna tüütud jälgida – nagu oleks mind kutsutud peole, aga mind tantsima ei kutsuta. Lihtsalt istu ja vaata, kuidas teistel on lõbus ja kuidas nad riideid seljast kisuvad. Aga selle püüame ära unustada. Siis pole viga midagi.

Sellise tantsuetenduse puhul, kus laval on massid, häirib mind see, et tegevust on liiga palju – see pole ju laulupidu, kus inimesed pole olulised vaid neist koosnevad mustrid ja kujundid. Sellised etendused koosnevad indiviididest, kes end väljendavad. Igaüks jutustab oma lugu, elab oma emotsioone läbi ja ma tahaks neid kõiki näha ja jälgida. Aga see on nüüd minu personaalne probleem.

Etenduse kohta kirjutatakse NO99 lehel: “Et vabaneda, tuleb teha üks korralik mürkidest puhastus, üks detox.” Tõesti, see võib olla vabastav – selliselt tantsida, liikuda, teha kõige kummalisemaid liigutusi jälle ja jälle ja jälle. Õhus oli juba higihaisu, hingeldamist. Vat see on väärt trenn, mõtelsin! Nii mõnigi oli minu arvates võrreldes pedagoogilise poeemiga paremas vormis ja kilosid kaotanud. Nad peaks ehk korraldama vabastava detox tantsu sessioone ja kursuseid. Täiesti ilma irooniata – ma tahaks ka end selliselt välja elada. Publikut ja piletimüüki ei ole muidugi mul selleks tingimata tarvis, ega ka valgeks võõbatud ning väga zenina ringi hõljuvat noort Dvinjaninovit.

Tantsuetenduse kohta kuulsin ka kedagi ütlemas, et see oli igav, et kõik oli juba nähtud, ei midagi uut. Mina ei ole õnneks palju tantsuetendusi näinud ja mul igav ei olnud. Ja ma arvan, et seda etendust tulebki vaadata teisiti – mitte niivõrd oodata revolutsioonilist teatrikunsti või valgustuslikku sõnumit, vaid vaadata selle pilguga, et mida küll noored teevad ja oskavad. Samas, ega ma ei kujuta ka ette, et sellise etenduse teeksid juba näitlejana nime teinud näitlejad või et nad teeksid seda sellisel viisil. Ja sellisel juhul jääks me sellisel viisil natuke hulludest etendustest ilma. See noor energia ja bravuur on ikkagi vaatamisväärt ja ma ootan väga suure huviga nende järgmist etendust.

Tudengite nimekiri:

                  Arum, Jaanika
                  Dvinjaninov, Markus
                  Heinat, Marian
                  Kolde, Linda
                  Lest, Rea
                  Liik, Jörgen
                  Maksimuk, Roman
                  Porkanen, Veiko
                  Pruuli, Helena
                  Reha, Jarmo
                  Sagor, Reimo
                  Sundja, Simeoni
                  Tammjärv, Kärt
                  Uustal, Ragnar
                  Vaher, Linda

Lugege ka, mis Kivirähk Pedagoogilise poeemi etendusest arvas ja vaadake videot, kus seesama seltskond ringi hõljub :)

 

Viis rütmi from Doris Tääker on Vimeo.