Olen sel aastal nii aktiivselt teatris käinud, et selle pidev dokumenteerimine on üle jõu käinud. Mõned mõtted ja emotsioonid, mis selle väga ammu nähtud etenduse kohta on jäänud minu hõreda mälusõela peale ega pole sellest läbi vupsanud, saavad nüüd kirja.
Ma julgen öelda, et kuningas sureb oli väga huvitav ja paeluv etendus. Ootused olid muidugi erakordselt madalad ja ettevaatlikud, sest R.A.A.A.M oli mu jaoks siiani suhteliselt võõras ja silmapaistmatu olnud. Asjaolu, et lavastaja oli Iraanist ja tal nimeks Homayun Ghanizadeh, tekitas üheaegselt huvi ja põnevust, teisalt skeptitsismi ja kahtlusi. Ei tea ju, mida oodata. Aga näitlejaterivi oli muljetavaldav, etenduse tutvustuses kasutati sõna “absurditeater” ja tegevuse kirjeldus parajalt jabur, mis tõotas jällegi head.
Lavastuse ametlik tutvustus kõlab selline: “Vastavalt Kuninga käsule kõnnivad lossielanikud katkematult mööda nelinurga kujulist trajektoori ja järgivad kõiki juhiseid ja seadusi, mis Tema on pidanud oluliseks aja jooksul kehtestada. Nad on unustanud kõik oma head mälestused. Ja kui neile midagi minevikust meenubki, siis ei leidu selle kohta ometi ühtegi kindlat tõestust ega dokumenti ning keegi lossielanikest ei tea, miks nad peavad käima nelinurga kujulist trajektoori.”
Omapärane nii sisult kui vormilt ja näitlejad – ennekõike Raivo E. Tamm, Egon Nuter ja Elina Reinold – tegid meeldejäävalt head tööd. Eriti tore oli muidugi Raivo E. Tammele antud ootuspärane totter narri roll – ta nimelt lömitas suure valge massina põrandal, sõi varte kaupa varssellerit ja kobises niisama, kiitis Kuninga juttu takka. Tal nimelt ei olnud veel jalad kasvama hakanud, sellepärast lömitas. Teistel jalad juba olid, aga käed polnud kasvanud. Samas Egon Nuteril olid ka juba käed kasvanud – tema oli kõige arenenum ja seega juht, Kuningas. Kõik peale narri liiguvad mingeid kummalisi kujundeid pidi mööda sirgjooni, pidevalt nagu mingeid käsklusi järgides. loopisid mingeid numbrikombinatsioone nagu “seitse kakskümmendviis” ja siis liikusid vastavalt mööda jooni. Kõik liikusid ja kogu aeg ja see tundus oluline, eriti Kuningale. Ja saateks oli tiksumine, selline rütmiline. Et seega üsna psühhedeelne ja närviline õhkkond. Vahepeal karjuti ka, arutati asju. Õhku kerkisid küsimused.
Kõik mittekandilised asjad olid hävitatud, nagu näiteks CD plaadid. Mõnikord meenub armumine, meenub kohtumine, meenuvad muusikapalad, mis olid ümaratel plaatidel. Aga neist rääkimine katkestatakse, summutatakse. Selline kängitsemise ja joontmööda käimise lugu ja moraal. Samas oli midagi kogu aeg valesti – arstid ei osanud enam arstida, valitseda ei osatud, kusehais käis üle pea. Paljud normid ja tavad on ju sellised, et keegi kunagi on (võibolla praktilistel kaalutlustel) midagi otsustanud, kehtestanud või lihtsalt rakendanud ja uued põlvkonnad õpivad ja jätkavad samas vaimus, mõtlemata ja teadmata, kust ja milleks sellised reeglid üldse kehtestatud on. Meenub kusagilt kuuldud lugu sellest, kuidas keegi enne praadimist alati pikkadel vorstidel otsad maha lõikas, teadmata miks. Ema oli alati nii teinud. Aga ema oli teinud seda seepärast, et tal oli pann liiga väike. Sel inimesel endal oli suurem pann, aga ikka lõikas.
Ma ei tea, kas seda etendust veel mängitakse, vist mitte. Aga kangesti tahaks spoileri siia sisse kirjutada.
ETTEVAATUST SPOILER!
EHK räägin puändi ära!
Puänt tuli pärast seda, kui terve etenduse vältel kõik oma tähtsat asja ajasid ja päris ühiskonna ja selle osakese moodi olid, kuigi kummalise ühiskonna osa. Oli onju nagu tärkav mässualge selle reeglipärasuse vastu ja vana korra ja mahasalatud (erinevaid vorme sisaldanud) elu poolt. Kõik nagu hakkas looma, hakkasin uskuma seda ühiskonda ja sellele kaasa elama… ja siis tuli hullumaja töötaja ja kutsus kõik oma patsiendid korrale. Polnudki seda kõike, tüübid olid vaid hullud : ) Igati loogiline ju tegelikult, kui vaadata, mis neil seljas on ja mis iba nad suust välja ajasid, eksole.
Tegelikult üks omapärasemaid etendusi 2012. aasta teatriaastal.
Siin blogis on targemaid mõtteid etendusest ja selle tagamaadest.
No comments:
Post a Comment