Röstsai

Mu viimase aja lemmik hommikusöök on röstsai, kuhu igasugu asju peale kuhjan. Pildi peal on viiner, mida ma üldiselt harva söön, aga kui kassi rõõmuks vahel ostan, siis pistan isegi mõne pintslisse. Aga kõige maitsvam on see sai mu arvates suitsuvorstiga.

Rösterit mul pole, aga kuiv puhas pann ajab asja ilusti ära. Panen pannile saia kõrvale suvikõrvitsa viilakaid ja sibulat, mis siis ka ära röstuvad natuke. See kõik saiale, võid või toorjuustu alla, vahel ka mõnusat mahedat sinepit, basiilikulehti või rohelist sibulat või rukolat kõige otsa ja valmis! Ühesõnaga kõike kõike head ja mõnusat ja kuhjaga.

Rein Pakk otsib naist

Tartu Uue teatri sulest järjekordne tore etendus. Pealkiri on intrigeeriv ja kui teatrisaali astudes tervitas meid meeleolukas diskomuusika koos rõõmsat varjutantsu tekitava diskopalli ja kriiskavkuldse kardinaga, süvenes mu veendumus selles, et vaene Rein Pakk on nüüd küll siin etenduses diskole lantima saadetud. Kartsin hirmsasti, et läheb ja teeb ennast lolliks seal.

Aga ei, õnneks polnud diskoga seal midagi pistmist ja polnudki meeleheitlik lantimisüritus. Hoopis tagasivaade kummalisele armastusloole. Segu naiivsusest ja siirusest, kummalisusest ja põlastusest. Ei teagi, kummastust tekitav lugu, kaks oma veidruse ja kiiksuga inimest sai kokku. Sisu ümber seletama ei hakka, minge vaadake ise, tasub küll. Parajalt kummaline, aga soe ja südamlik lugu, mis ka vormilt oli järjekordselt tore ja pisut teistmoodi – fotoread jutustasid lugu ja olid täitsa huvitavalt ja dünaamiliselt tehtud. Aplaus Lauri Kulpsoole.
Teine aplaus on muidugi Rein Pakule. Nii lihtne, nii loomulik, nii usutav. Lihtsalt jutustas oma lugu. Helena Merzin ei ole mu lemmikute hulka kunagi kuulnud, aga tegi täiesti ok rolli, ei seganud.
Kui etendus välja tuli, tutvustas keegi (ilmselt Urmas Vadi ise) seda teles või raadios ja ütles, et kui Rein niimoodi oma lugu jutustab, siis võib inimestele ükskõik mida rääkida ja nad jäävad uskuma. See mõte oli mul etendust vaadates kogu aeg peas. Loos olid segamini tõesti eluloolised faktid ja asjad, mis ma tean, et vastavad tõele, ja mingi täielik jura ja liialdused. Vat ei tea, kui palju ma neil kahel vahet teha oskasin. No kui öeldi, et Reinul olid noorena hambad kui doominoklotsid ja ta seetõttu rääkida ei saanud, siis seda ma hästi uskuda ei tahtnud. Või kui Helenal käsi otsast ära murdus, see tundus ka natuke liialdatud :)
Igal juhul ei imesta ma üldse, et Rein Pakk näitleja ja lavastajana Vanemuisesse tööle on võetud. Loodame, et oskab tuua sinna uusi tuuli, mis vanemuisepõlgurid ka uuesti teatrisse tooks. Seniks aga jagub õnneks veel Uue Teatri etendusi.
Foto: Lauri Kulpsoo
P.S. Palavad õnnesoovid Uuele Teatrile kõigi nende tunnustuse eest, mis teatri auhindade jagamisel neile osaks sai. Järgmine teatriplaan ongi Ird K.

22 tuhat küünalt

.. pandi eile Tartu raekojaplatsile. Küüditatute mälestuseks.

Kena värvilist kevadet!

Crem bruled ei oska ma ise teha, selle järgi tuleb kohvikusse minna.

EDU – Tartu Uus teater

Mulle meeldib, et kui päeval tekib tahtmine teatrisse minna, siis Uude teatrisse õhtuks ikka pileteid saab. Pingid on küll Genialistide klubis oluliselt ebamugavad, kui nendes teatrites, kuhu tuleb piletid mitu kuud ette osta, aga vähemalt ei saa nendes pinkides istudes magada.

Halb ei olnud, aga väga hea ka mitte. See etendus oli minu arvates hästi ebaühtlane. Kohati oli tõesti tunne, et oleks pink mugavam, vajuks silm vist päris kinni. Enamus teksti oli siiski vaimukas ja tore. Näitlejate tase oli ka ebaühtlane. Leino Rei oli sel korral staar. Tõesti sümpaatne tegelane. Ja Tõnis Leemets oma musikaalse, aga ka sõnalise panusega oli hea – tema Raadio 2 sinu saate saatejuhi hääletämber ja kõnemaneer ajab iga kord naerma. Aga Mart Aasa pingutatud saarlase aktsendiga roll oli küll nõrk.

Alguses oli laval kummaline liikumine. Kõndisid mööda jooni vaikuses, erineva kiirusega, kummaliste kõnnakutega. Kõigil valged särgid seljas. Hirm tuli peale, et äkki teevadki nii terve etenduse aja. Ei tea kas see pidi tähistama seda, kuidas kõik mingit joonnt mööda edu poole lähevad. Etenduse põhisõnumina jäi mulle kõlama üsna ootuspäraselt see, et mõelge ikka igaüks enda jaoks välja, mis on edu teie jaoks. Ei ole vaja võõraid mõtteid ja eesmärke, käige oma teed. Võibolla mõtlesin selle ise välja, võibolla seda polnud seal. Aga kuna IDentiteedi sõnum kõlas umbes samamoodi, siis ma läksin EDU vaatama eeldades, et see räägib sama juttu. Tunduvad sellised noored idealistid need uue teatri tegijad.

 

Fotod: Tartu Uue Teatri kodulehelt

Kahju on, et head killud meelde ei jää. No tõesti, ühtegi nalja ei tule meelde. Aga nalja seal oli küll.Piisavalt jaburust ja kummalist nalja ka.

Selline suht vaimuvaene arvamusavaldus täna mu küüslauguhõngulisest ja põdrasamblatee meeleolulisest diivaninurgast. Haigus sai mu kätte.

Sihkat sahkat emajõel

KÕIK suusatavad! IGAL POOL! ÄGE! :)

forelli soolamine

Tõin koju kala. Ei, ei ole ma kalameheks hakanud. Käisin lihtsalt poes. Terve suur forell vaatas mind siis laualt ja mina teda vastu ka. No mis temaga teha? Armeed mul toita pole, ise ka pole seitsme mehe isuga. Soolasingi siis osa kala sisse. Tundus keeruline, aga oli lihtsamast lihtsam. Lugesin küll läbi erinevaid retsepte, kuid tegin sellest peamise ühe järelduse – tunde järgi tuleb kalale lihtsalt soola peale määrida ja ongi. Suhkur ja pipar käisid ka – mõlemad soolaga võrreldes oluliselt väiksemas koguses. See tunne ongi põhikomponent, sest soola hulk sõltub ju kalatükkide suurusest ja paksusest ja isiklikust maitsest, kui soolast kala soovida. Igatahes järgmisel päeval oli soolakala valmis. Kaua säilib, veel ei tea. Ah, ja fileerisin kala ka elus esimest korda