Viirastus vaksalis

R.A.A.A.Mi etendus Tapa raudteejaama hoones, mida on tabanud kurb saatus. See suur ja väsinud maja nimelt ei vasta euroopa liidu nõuetele ja asub seal, kus ta asuda ei tohi – kahe raudtee vahel.

Eeldused heaks etenduseks on kõik olemas – mängukoht põnev, teostajaks R.A.A.A.M, mille eelmine etendus oli huvitav ja hästi tehtud. Näitlejad ka üsna sümpaatsed või vähemalt pooled neist. Mängisid Elina Reinold ja Helena Merzin.

Foto: ERR

Algus polnud sugugi paha – see Tapa jaam on üsna nukras seisus, aga just see sobis etenduse tegevuskohaga, milleks oli vana vaksaliteater, mis oli maha jäetud ja kaks viimast naisviirastust oli sinna veel elama jäänud. Alguse valgus ja helid ja mäng ja kogu esteetika olid päris toredad. Kaks natuke napakat naist jagasid omavahel maid, ajasid imelikke jutte ja sortisid vanu arhiivimaterjale. Selline sümpaatne ja väljapeetud mäng, eriti Elina Reinoldi poolt.

Foto: Mats Õun, Postimees

Aga siis läks asi käest – mingil arusaamatul põhjusel toimus kostüümivahetus ja neidised hakkasid etendama mingit tramburaid, kus oli vaja olla väga purjus, vehkida koordineerimatult kätega, püüda mahakukkunud ülipeent pitsilist kübarat kummardades pähe tagasi saada. Näovigurid ja diktsioonihäired veel pealekauba. Ja ikka kohe pikalt. Ei tea, kas ilma selleta ei ole siis suveetendused ette kujutatavad. Rahvas tõesti naeris.

Teises vaatuses ei olnud midagi, mis mind köitnud oleks. Oleks nagu veel omakorda kolmas etendus peale hakanud, mäng käis veel mingis kolmandas võtmes. Neidistest olid saanud sõjardid. Oh, ei taha nii palju halba kirja pannagi. Võtan parem kohe kokku ja ütlen, et selle etenduse lavastaja eesmärkidest ja visioonist ma tõesti aru ei saanud. Arvan, et see oli peamiselt lavastaja, keda ma ei mõistnud.

Majast on küll kahju. Samas kas oli vaja etendusse see kahe rööpa vahel asumine ja kurb saatus nii sõnasõnaliselt sisse tuua? Tundus pisut liiast. 

Allpool paar mu enda pilti, aga vaksalihoone pilte näeb ka Tapa Muusemi FB lehelt.

Räägi inimestega

Dublinis armastatakse sõnu teha. Kesklinnatänava ülekäiguradadele on kirjutatud “please look left”, et jopskid mandrilt punase tulega üle tee minnes auto alla ei jääks. Avalike kohtade WCst võib leida palveid nagu “please do not sit on the radiator” ja tänava kohal ripuvad sildid stiilis “attention, this road is only for slow vehicles”. Pikad korralikud täislaused seal, kus meil oleks mingi piktogramm või lakooniline “istumine keelatud”. Või siis ka noolemärk eluohtlikkuse tähistamiseks. Hoiatust, “may cause death”, kohtasin tänaval bussi oodates.

Rudolf Allaberti testament

Lihtne ja armas Tartu Uue Teatri etendus Rudolf Allaberdist. See on küll kuulutatud välja, et on tegu isikuteatri triloogia kolmanda osaga Peeter Volkonski viimase suudluse ja Rein Pakk otsib naist järel. Minu jaoks see siiski sinna ritta ei paigutunud – Volkonski ja Paku etendustes olidki nemad ise, Allabert ise laval oli vaid helilindi kaudu ja õpilaste mälestuste ja juttude kaudu. Kuigi tõsi, käis Allaberti ümber kogu jutt, meenutused temast, sellest, milline ta oli, mida öelda ja mõelda tavatses.  Minu jaoks Rudolf Allaberti eriti olemas pole kunagi olnud, pole kokku puutunud eriti, nii et küllap jäi seetõttu natuke lahjemaks asi mu jaoks, sest enda peast mul ei olnud tekstile ja kirjeldustele Allaberdimälestusi eriti juurde lisada.

Aga võibolla tuleks seda vaadata etendusena Urmas Vadist – tema ju oli autor ja tema oli ka laval. Ja mõneti tundub mulle, et hoopis rohkem kui Allabert, jõudis minuni Vadi, kes seni oli olnud lava ja tekstide taga peidus. Nüüd viimaks ka laval.

Sarnane eelnevatega oli natuke see lavastusviis, esitusviis. Inimesed vestlesid laval. Alguses tunduski, et ma olen lihtsalt teiste arutlust ja juhuslikke mälestusi pealt vaatama sattunud, tundus kuidagi lahja. Aga hiljem läks asi käima ja selliselt toimis päris hästi ikka. Piret Laurimaa oli samuti sümpaatne ja Vadi ka, mõnusalt loomulik ja lihtne. Muhe, selline. Saaliservas seisis ka proua, kes mängis lindilt Allaberdi jutte vahele.

Kõige suurem möödapanek, mis kujundas ka kõige tugevamad emotsioonid seoses etendusega oli aga lavapaigutus ja toolid. Teate kui kangeks jäi mu kann!? Saalis on pehmed toolid, aga neid kasutati lavakujundusena, publik istus nö laval, kahel pool näitlejaid mingitel jõledatel plastmassist klapptoolidel. Lisaks ei näinud minusugune jumbu teiste tagant hästi välja ja kael jäi kangeks. Väga halb otsus, mis mu arvates ei andnud absoluutselt midagi juurde etendusele. Ja plakatid olid ka jubedad.

Vaatamata toolidele ja plakatitele etendus ise mulle päris meeldis, kuigi mingeid emotsioone väga ei tekitanud, üleliia palju ei kõnetanud. Lihtsalt lihtne ajaviide, igav ei olnud, natuke sai nalja, natuke teadmisi või mingit teatrielu tunnetust läbi Allaberdi. Samas ei saa neid usaldada – varasemad autorietendused on ju sellised vimkaga olnud, kus nad on justnagu tõsielulised, aga samas ajavad mingit iba vahele. Kus on tõde, kus on vale, kus on tõde, kus on vale. Selles on küsimus. Siin etenduses oli ka lõpus mingi imelik ja segane osa, kus surnud Allabert oli bussis. Ja samas ei olnud ka surnud ja oli hoopis arhitekt. Sellest, ausaltöeldes, ei saanud muffigi aru. Niivõrd ingtelligentne hinnang olekski sel korral lõpetuseks.

ja täna pole isegi 13 ja reede…

Päev algas sellega, et kõrvetasin kassil kuuma kohviga tagumendi ära. Hüppas teine mulle sülle, kui rüüpama hakkasin, põrutas peaga vastu tassipõhja ja saigi sahmaka selga. Küll tormas mööda korterit, urises ja sisises mu peale ja oli lihtsalt totaalselt hämmingus. Ülejäänud hommiku ukerdas (paks nagu ta on) maas ja lakkus seda haiget saanud kohta. Karvad on alles, kontrollisin.

Tuli tööleminekuaeg. Mida pole, on müts ja kindad. Tuulasin korteri läbi ja leidsin mütsi ja ühe kinda. Teine jäigi kadunuks. Ronisin siis tööle, ise ülemiste hingamisteede kõikvõimalike hädade tõttu peast paks. Tõesti vastik olla, mõte ei tööta. Vahtisin vaikselt tööd teha kuni tuli tarvidus WCsse minna. Koridoris tunnen, et lonkan imelikult. Vaatan, ühes jalas king ja teises saabas. Kontsad pisut erineva kõrgusega….

Siis andsin veel raadiole arusaamatu sisuga intervjuu. Mõtlemisorganid olid tatiga üle ujutatud ilmselt.

Ootan huviga, mida toob päev edasi toob. Oo, ja homme on ju suisa 13 reede!

Linnakunst

Tartus pidada graffity olema intelligentsem ja huvitavam kui Tallinnnas, kuulsin. Tartust võib leida selliseid. Meenutuseks ka Koit Toome ja diip.

Banaanijäätis

Ragne blogi on täis geniaalsete delikatesside retsepte. Banaanijäätis on saanud kakaokisselli kõrval järjekordseks hitiks. See on lihtsalt nii geniaalselt lihtne ja maitsev.

Kolm sammu 1) lõika banaanid viiludeks 2) pane nad sügavkülma ja hoia mõned tunnid seal 3) püreesta kergelt külmunud banaaniviilud mikseriga või blenderis.

Ma olen erinevaid marju ka lisanud – külmutatud maasikaid või vaarikaid. Viimane ja eriti maitsev oli külmutatud punaste ja mustade sõstardega. Igatahes uskumatu,kui kreemjas see banaanijäätis on.

Remont

Tapeedipanek VIEW SLIDE SHOW DOWNLOAD ALL

Kahjuks ei taibanud kassi liimiseks teha enne kui ta tapeedil pühredama hakkas. Paraku jäi ka jäädvustamata see, kuidas ta põrandale korralikult laotatud ajalehtedega liugu lasi.