Ka üks kõrvits võib tähendada uputust. Et mitte ennast korraga kõrvitsaks süüa, panin osa kõrvitsat sügavkülma. Aga mitte lihtsalt niisama vaid küpsetasin ahjus sektoritena ära, püreestasin ja siis karpi. Vaadake siit või siit nõuandeid.
Ühe purgi panin ka niisama külmkappi, mitte sügavkülma – see oli mõeldud koheseks kasutamiseks, aga pean tunnistama, et see läks halvaks enne kui ma jõudsin midagi ette võtta temaga :)
Pannkoogid tunduvad väga lollikindel kraam, üsna raske on neid ära rikkuda. Mul vanaema vanasti võis pannkoogi sisse panna eelmisest päevast üle jäänud söögi – olgu siis kas ühepajatoit või tatrapuder – ja ikka tulid täiesti suurepärased need pannkoogid.
Mul aga õnnestus pannkookide pekkikeeramine täielikult. Plaan oli teha kõrvitsapannkooke – kõrvitsauputus on jätkuvalt. Püreestasin siis natuke kõrvitsat ära, lisasin muna, lisasin piima ja avastasin, et jahu on otsas. Pühapäeva hommikul, kujutate ette! Leidsin ainult täistera odrajahu, mille ka taignasse keerasin. Retsept nägi veel ette ka kaneeli. Tainas tuli kummalist hallikat värvi, mis ei kadunud ka siis, kui koogid ära küpsesid. Ja tulemus krõmpsus-krudises hamba all kummaliselt ja maitse oli kuidagi imelik. Täielik ebaõnnestumine. Jätke siis meelde – pannkoogi tegemiseks on tarvis jahu! :)
Kartulipuder on maitsev, aga ta on pisut salakaval – sööd enda arust natuke, aga pärast on tunne, nagu oleks telliskive neelanud. Raske on. Sellepärast eelistan ma viimasel ajal kergemat lillkapsasemat versiooni. Keetsin ära lillkapsa, kaks kartulit ja kaks porgandit. Nuimikserdasin selle pudruks ja lisasin ka natuke toorjuustu ja linaseemneid.
Tuleb ette olukordi, kus külmkapp on hõre ja millegi söödava kokkukeeramiseks on tavris improviseerida. Mul oli ükspäev jäänud üle keedetud sushi riisi. Lisasin sinna jupikese riivitud suvikõrvitsat ja soolalõhekribalaid. Natuke jahu ja muna ja vormisin saadud möksist pätsikesed – sain kalakotletid riisiga. Üsna söödav kraam :) Natuke kõrbema läks ainult.
Mul on kodus suur kõrvits. Nii suur, et kui lahti lõigata, siis tuleb ikka tükk aega ainult kõrvitsat süüa. Nüüd on see siis käes, nuga sai sisse löödud. Esimeseks kõrvitsatoiduks sai 2010 aasta oktoobri Oma Maitse numbrist kookosene kõrvitsakarri. Patta sai pandud kõrvits, kartul, aedoad, kookospiim, karripasta ja maitseks veel köömneid ja laimimahla. Kaunistuseks basiilik. Näeb ilus välja küll. Maitses, noh… huvitav :) pool kausitäit korraga läks alla, rohkem hästi ei tahtnud minna. Ei olnud halb, aga väga võõras oli küll.
Karri on nimelt selles asjad-mida-ma-ei-armasta nimekirjas, kuhu aegade jooksul on igasugu asju kuulunud. Sushi näiteks. Ja sinihallitusjuust ja oliivid ja krevetid. Aga ma olen jonnakas – need asjad seal nimekirjas on alati mind intrigeerinud ja vaikselt ja tasakesi ma ikka katsetan ja uurin neid võõraid asju kuni nad enamasti on mulle suisa lemmikute nimekirja jõudnud. Eelnevalt loetute puhul näiteks. Krevetid on küll vaid aktsepteeritavuse saavutanud, aga lemmikuks veel jõudnud pole. Never say never, ütleme nii. Rõõm on igal juhul tõdeda, et mina ja mu maitsemeel on arenemisvõimelised. Küll ükskord jälle katsetan seda karrivärki.
