Mul on kodus suur kõrvits. Nii suur, et kui lahti lõigata, siis tuleb ikka tükk aega ainult kõrvitsat süüa. Nüüd on see siis käes, nuga sai sisse löödud. Esimeseks kõrvitsatoiduks sai 2010 aasta oktoobri Oma Maitse numbrist kookosene kõrvitsakarri. Patta sai pandud kõrvits, kartul, aedoad, kookospiim, karripasta ja maitseks veel köömneid ja laimimahla. Kaunistuseks basiilik. Näeb ilus välja küll. Maitses, noh… huvitav :) pool kausitäit korraga läks alla, rohkem hästi ei tahtnud minna. Ei olnud halb, aga väga võõras oli küll.
Karri on nimelt selles asjad-mida-ma-ei-armasta nimekirjas, kuhu aegade jooksul on igasugu asju kuulunud. Sushi näiteks. Ja sinihallitusjuust ja oliivid ja krevetid. Aga ma olen jonnakas – need asjad seal nimekirjas on alati mind intrigeerinud ja vaikselt ja tasakesi ma ikka katsetan ja uurin neid võõraid asju kuni nad enamasti on mulle suisa lemmikute nimekirja jõudnud. Eelnevalt loetute puhul näiteks. Krevetid on küll vaid aktsepteeritavuse saavutanud, aga lemmikuks veel jõudnud pole. Never say never, ütleme nii. Rõõm on igal juhul tõdeda, et mina ja mu maitsemeel on arenemisvõimelised. Küll ükskord jälle katsetan seda karrivärki.
Ma just ükspäev mõtlesin selle peale (kui ma jälle ühepajatoitu tegen), et vahel tekib tunne, et toidulaud on igav ja üksluine, kuid samal ajal varitseb oht teha midagi liiga huvitavat - me oleme ikka nii hullult oma maitseharjumuste ohvrid :D Minuarust on tore, et sa katsetad :)
ReplyDelete