kassikarvast sokke kellelgi? :)
Wednesday, April 13, 2011
Sunday, April 10, 2011
Sushikursus
Käisin Lianni Stuudios sushikursusel, pealkirjaks oli fantaasia ja improvisatsioon. Hästi ilus ja armas koht on see stuudio ja Evelin, kes õpetas oli ka sharmantne. Muidugi ei saanud ma üleliia palju teadmisi, sest olen ju enne lugenud ja teinud ka, aga mõned nipid siiski. Ja seltskond ja kogu üritus olid toredad.
Aga sain aru, et olen kogu aeg sushit valesti serveerinud ja lapiti taldrikule pannud. Aga mis veel hullem – ma olen seganud riisi tavalise riisiäädikaga, aga sinna tuleks veel suhkrut ja soola ka juurde lisada. Ja nipet näpet veel, trikke lõikamiseks-rullimiseks. Selle koolituse idee oli aga tutvustada erinevaid improvisatsioonilisi sushitäidiseid. Laual oli igasugu liha, puuvilju, aedvilju ja igasugu kraami. Päris huvitav oli toore räime, maasika ja mangoga sushi :P
Lisaboonusena nägi stuudios Alari Kivisaare Islandi fotode näitust! Väga ägedad pildid tõesti! Soovitan. Vilets pildikribal selle illustratsiooniks ka.
Friday, April 8, 2011
Wednesday, April 6, 2011
Tuesday, April 5, 2011
Sunday, April 3, 2011
Röstsai
Mu viimase aja lemmik hommikusöök on röstsai, kuhu igasugu asju peale kuhjan. Pildi peal on viiner, mida ma üldiselt harva söön, aga kui kassi rõõmuks vahel ostan, siis pistan isegi mõne pintslisse. Aga kõige maitsvam on see sai mu arvates suitsuvorstiga.
Rösterit mul pole, aga kuiv puhas pann ajab asja ilusti ära. Panen pannile saia kõrvale suvikõrvitsa viilakaid ja sibulat, mis siis ka ära röstuvad natuke. See kõik saiale, võid või toorjuustu alla, vahel ka mõnusat mahedat sinepit, basiilikulehti või rohelist sibulat või rukolat kõige otsa ja valmis! Ühesõnaga kõike kõike head ja mõnusat ja kuhjaga.
Friday, April 1, 2011
Rein Pakk otsib naist
Aga ei, õnneks polnud diskoga seal midagi pistmist ja polnudki meeleheitlik lantimisüritus. Hoopis tagasivaade kummalisele armastusloole. Segu naiivsusest ja siirusest, kummalisusest ja põlastusest. Ei teagi, kummastust tekitav lugu, kaks oma veidruse ja kiiksuga inimest sai kokku. Sisu ümber seletama ei hakka, minge vaadake ise, tasub küll. Parajalt kummaline, aga soe ja südamlik lugu, mis ka vormilt oli järjekordselt tore ja pisut teistmoodi – fotoread jutustasid lugu ja olid täitsa huvitavalt ja dünaamiliselt tehtud. Aplaus Lauri Kulpsoole.
Teine aplaus on muidugi Rein Pakule. Nii lihtne, nii loomulik, nii usutav. Lihtsalt jutustas oma lugu. Helena Merzin ei ole mu lemmikute hulka kunagi kuulnud, aga tegi täiesti ok rolli, ei seganud.
Kui etendus välja tuli, tutvustas keegi (ilmselt Urmas Vadi ise) seda teles või raadios ja ütles, et kui Rein niimoodi oma lugu jutustab, siis võib inimestele ükskõik mida rääkida ja nad jäävad uskuma. See mõte oli mul etendust vaadates kogu aeg peas. Loos olid segamini tõesti eluloolised faktid ja asjad, mis ma tean, et vastavad tõele, ja mingi täielik jura ja liialdused. Vat ei tea, kui palju ma neil kahel vahet teha oskasin. No kui öeldi, et Reinul olid noorena hambad kui doominoklotsid ja ta seetõttu rääkida ei saanud, siis seda ma hästi uskuda ei tahtnud. Või kui Helenal käsi otsast ära murdus, see tundus ka natuke liialdatud :)
Igal juhul ei imesta ma üldse, et Rein Pakk näitleja ja lavastajana Vanemuisesse tööle on võetud. Loodame, et oskab tuua sinna uusi tuuli, mis vanemuisepõlgurid ka uuesti teatrisse tooks. Seniks aga jagub õnneks veel Uue Teatri etendusi.
Foto: Lauri Kulpsoo
P.S. Palavad õnnesoovid Uuele Teatrile kõigi nende tunnustuse eest, mis teatri auhindade jagamisel neile osaks sai. Järgmine teatriplaan ongi Ird K.