Hecuba pärast

Linnateatri etenduselt Hecuba pärast lahkusin üsna segaste emotsioonidega. Ma olen juba teismelisest saadik harjunud mõtlema Linnateatrist kui kvaliteetteatrist, aga viimasel ajal on asitõendeid, mis minu väljakujunenud arusaama kõigutama on hakanud. Ütleme nii, et 50:50. Hecuba pärast oli pigem selles kõigutavas pooles.

Palagan on see sõna, mis minu jaoks seda etendust iseloomustas. Noh, teate selline, kus kisatakse ja mehed tulevad värvilistes sukkpükstes lavale kepslema ja siis vjääga njaaljakas vjeene aksjeendis mjeeehed rjäägivad njaatuke rjuumalat juutu. Ja ärgem unustagem pedenalju!

Etenduses oli helgeid hetki ja selles oli Indrek Ojari, kes mulle tegelasena väga meeldis. Omamoodi naljakad olid üritusekorraldajad-poisid, kes oma walkytalkydega ühendust pidasid ja nii hirmus elevil olid. Kohati oli naljakas härra doktor. Aga samas oli selles liialt lihtlabast ja lihtsalt labast nalja, mis minu huumorimeelest suure kaarega mööda läheb. Näiteks lapsi pikalt, ropult ja põhjendamatult sõimav treener ei aja mind üldse naerma. Samas kummaliste soovidega juhendaja juhtimisel kümne erineva intonatsiooniga Hamletit reklaami pähe esitav või suurte põdrasarvedega kujuteldavasse autosse roniv Indrek Ojari ajab naerma. Tõsise näoga absurdsusi tegegev tavaline inimene, kes saab väga hästi aru, et ta teeb absurdsusi – on naljakas. Eriti kui hästi mängitud ja välja peetud. Aga jobud, kes on jobud ja ei saa arugi, et nad on jobud, ajavad mind pigem vihale. Eriti kui nende jobuduse sketsid nii pikalt kestavad. Tõesti ebavajalikult pikad olid paljud neist.

Fotod: Siim Vahur, Linnateatri kodulehel

Ei tea, ei kõnetanud mind ja mu huumorimeelt see etendus. Samas saal rõkkas naerust, nii et ilmselt oli ikka hea ja naljakas. Samastusin Indrek Ojariga, kes vaatas teda ümbritsevat idiootsust ja elu täpselt sama tülpinult kui mina. Võibolla sellepärast ta mulle meeldiski – päris inimene. Võibolla see oligi etenduse mõte – päris inimene (näitleja!), väsinud ja tülpinud, keset mingit palagani ja “teatrit”, mis tegelikult peaks olema päris elu.

Peaks lugema, mis teised arvasid ja mida see kõik siis tähendama pidi. Võimalik, et ma lihtsalt ei taibanud, mis on point. Võimalik, et mul oli lihtsalt vale tuju.