Kui mu mälu mind ei peta, käisin Balletti viimati vaatamas siis, kui mind keegi Bambit vaatama viis. Teisisõnu ei ole ma oma teadlikku elu jooksul balletti varem näinud. See žanr on nii teistmoodi ja harjumatu, pole nagu söandanud minna. Eks nüüdki ajas esialgu hirmsasti itsitama kui lavastuse ajal tulid lavale tõsised tugevad politseinikud korda majja lööma ja ajasid siis varbad sirgu ja kukkusid kepsutama.
Fotod: Liina Viru, www.opera.ee lehelt
Kokkuvõtvalt oli etenduses minu jaoks kahesuguseid stseene – esimeses mõjus tants mulle veidralt, teistes mitte. Esimeste hulka kuulusid need politseisseenid ja massistseenid, kus kujutati linnamelu või kõrtsielu. Laval palju inimesi, käivad täiesti tavaliselt tänaval või müüvad lilli või arutavad ilmselt mingeid maailma asju ja siis käivad kordamööda üksi või paaridena lava keskel tantsimas või tantsivad muu tegevuse käigus. See tundus kunstlik, tants ei tundnud nende stseenide jaoks parim väljendusviis – nagu muusikaline film, kus keset mõistlikku tegevust järsku hakatakse vihmas tantsima ja laulma. See on mulle alati kummastav tundunud. Või nagu tummfilm, kus paar põhilist mõtet või põhiintriigi või –tegevust muusika saatel kehakeelt ja miimikat kasutades vaja selgeks teha. Pealegi oli minu jaoks neis stseenides liiga palju tegevust ja tegelasi. Pilk eksles, kedagi ei saanud korralikult näha ja jälgida, kuid võibolla polnudki vajalik. Mulle lihtsalt meeldib teatris, aga ka muusikas, kui on vähe inimesi või instrumente, mida korraga jälgida.
Ja siis olid teised stseenid, mis olid etenduses õnneks valdavad, ja millesse sobis tants isegi minu arvates väga hästi, võibolla isegi paremini kui mis iganes teine väljendusviis. Need olid kunstniku loomevaevad, armastusstseenid, aga ka tema kauni kaasa hingevalu stseenid. Tundus, et emotsioonid saavad tõesti suurema ja tugevama mõõtme, kui seda ei väljenda vaid sõna vaid kogu keha. Ka unenäod ja fantaasiad sobivad tantsulisena imehästi. Mu lemmikstseeniks oligi üks Modigliani unelemine või fantaasia, kus ta vaeseke naisenergia-erootika-ihulisuseiha poolt vaevatuna nägi, et ta suured naisfiguure kujutavad maalid aknast sisse tungivad, ringi hõljuvad, kaunist koreograafiat arendavad. Peagi poeb iga maali tagant välja ka kaunis naine, näliselt ihualasti. Sensuaalsust ja seksuaalenergiat kogu lava täis. Väga dünaamiline ja unenäoline värve, valgust, tossu ja tantsu täis stseen. Naistel, muuseas, olid tegelikult ikka riided seljas, need olid lihtsalt ihukarva. Samas Modigliani ise ajas küll mingi hetk püksid jalast. Isegi balletis on tänapäeval vaja tagumikku näidata, nagu näha.
Üks mure sedalaadi väljenduskunstiga on ikka olnud see mul, et äkki ei saa muffigi aru. Sai küll aru, seda muret selle etendusega polnud sugugi. Isegi kava ei olnud vaja lugeda. Modigliani tegelaskuju oli äratuntav kiiresti, ilma, et keegi ta peale eraldi näpuga oleks näidanud. Kunstniku kallima tegelaskuju oli sümpaatne ja nende omavaheline armastusloo kujunemine oli ka midagi sellist, mida tants ainult kaunistas ja nii mõnusasti väljendas. Aga ega muidugi see asi ainult roosiline polnud – ei tasu ikka kunstnikku armuda ja end sellega siduda. Hingevalu jagus. Aga neil hetkedel tundus mulle, et mulle meeldiks moderntants või midagi sellist jõulisemat rohkem kui ballett, mis on justnagu liiga graatsiline mõne emotsiooni või ka näiteks purjus mehe tegevuse jaoks. Või mis ma ka tean tantsudest ja nende stiilidest, aga mu võhikusilmale tundub balletivõtete valik päris reglementeeritud ja piiratud.
Üldse mõtlesin sellele, kui kummaline on valida välja üks väljendusviis ja sellega püüda kõike väljendada. Kas poleks huvitavam valida tekst, valida mõte ja sõnum ja siis kombineerida sõna, tantsu ja laulu, nii nagu see tekst või sõnum või idee edasi andmiseks sobib. Ja ma ei pea siin silmas operetti. Pigem tõesti midagi sellist mida näiteks Von Krahl oma lillede keeles või NO ikka aegajalt etendustes teeb. Suurepärane näide oli ka Nukuteatri Ajuloputus, kus tants ja sõna olid äärmiselt orgaaniliselt ühte seotud. Aga ju siis on erinevad asjad ikkagi, mida hinnataksse – mulle meeldib, kui midagi huvitavat etendusega öeldakse või midagi põnevat jutustatakse.
Kuigi ega ma päris kindel ka pole, kas ma oleks tahtnud, et Modigliani oma kunstist oleks lähemalt rääkinud või külastajad näitusel suu lahti teinud. Mõneti oli see balleti meeleolu ja emotsioon selline, et sõna oleks selle ehk katki teinud. Lihtsalt natuke kahju on sellest, et see lugu ja sõnum, mida saab tantsiskledes kõigile edasi anda, ei saa ju olla intellektuaalselt nii väljakutsuv või keerukas kui sõnalavastuses. Vähemalt mitte minusuguse vaataja jaoks. Selle balleti lugu oli ju ka väga lihtsakoeline. Võibolla annab sinna rohkemat sisse mõelda või välja lugeda, aga see ei ole kindlasti nii lihtsasti kommunikeeritav, kui oleks sõnade kaudu.
Vaadake treilerit ka
Selline algaja balletivaataja muljetamine siis täna. Arvan, et peaksin veel tantsuetendusi vaatama minema. Hirmsasti tahaks mingit head moderntantsu lavastust näha. Von Krahli Nibude osas olen aga pisut skeptiline. Või mis te arvate? Soovitab keegi?
No comments:
Post a Comment