NO99–Suur õgimine

Kõhklesin, kas õgimist üldse vaatama minna – kuulu järgi pidi olema üks suur toiduga plätserdamine ja mängimine. Tõsi, seda see oli – kaks meest ja kaks naist tegid süüa – peened road, garneeringud, lilled ja serveering. Vaaritasid, sõid, koristasid lauda, tegid süüa, sõid, koristasid, tegid süüa, vohmisid nagu loomad, õgisid nagu arutud, lahmisid, mäkerdasid, loopisid, plätserdasid, küünarnikini toidus, jalgupidi kraanikausis, üleni jahused. Seda kõike oli. Ja see kõik oli kõrvuti kombekuse, peenete kommete ja tseremooniatega. No selle kõigega, mida kasvatusega antakse ja veelgi enam, tegu oli siiski gurmeeroogadega. Iga uue söögikorra alguses oli õhus pidulikkust, erilisust. Vahepaladena oli õhus ka muret maailma pärast, vaadati kosmosesse ja tunti muret ja huvi tieste planeetide pärast ja vastu. Kes nad on? Kus nad on? Mis meie oleme? Suur instinktide ja primaarsete vajaduste rahuldamise ja kultuuri ja kõrgemate huvide ja vajaduste vastandumine vaatas mulle vastu. Aga üldiselt ikka kartulid, liha, sibulad, supp, porgandid, kartulid, veel liha, kalamarja…maitseks lilleõisigi? Ühel hetkel katkestab üks naistest selle ringi ja röögatab ahastades:”miks me sööme, kui meil isu ei ole!?”. Vastuseks on vaid vaikus ja kõik jätkavad peagi söömist. Kuni lõpuni.

Postimehes avaldatud Janar Ala arvustus ütleb, et üks elumõnudest on nende tegelaste jaoks pööratud painajaks. Nojah, sööme arutult jah. See sõnum ei ole ilmselt kõige elegantsem ja maailmamuutvaim, kuid mingid hoovused tunduvad olevat õhus ja see vormib siiski kummalise koosluse näiteks Toidupanga tegevuse ja plakatitega linnas. Kui palju toitu Eesti pered ära viskavadki? Oli see number umbes 82 tuhat tonni aastas? Samas osa inimesi nälgib. Hiljuti lugesin kusagilt ka kummalist nimekirja esimese maailma, ehk siis meiesuguste kummalistest muredest, mis siis teise maailma murede kõrval täiesti napakad tunduvad. Küllap sinna võiks kirjutada näiteks mure, et isver, safran on otsas! Appi, norilehes on auk, mu sushi on rikutud!

Njaa, ka minu jaoks on söömine oluline, toit ja see atmosfäär ja tunne mis teine kord tekivad,kui katad ilusasti laua, tood lauale midagi erilist ja maitsvat, süütad küünla, avad veini, hingad sügavalt sisse, naeratad ja tunned end lihtsalt hästi. Teine kord, kui on olnud halb päev, võib tunduda maitsev toit päeva parima osana. Huvitav, kas ka mul on oht, et söök muutub selliseks painajaks, et söön ennast lõpuks surnuks? Plahvatan lõpuks suure pauguga.

Fotod: Tiit Ojasoo, NO99 koduleht

Toit toiduks, aga kõige nauditavam oli etenduse juures minu jaoks aga hoopis näitljate mäng, nende omavaheline peamiselt sõnatu väike ja vaikne suhtlus, kehakeel, ilmed, pilgud. Seesama mainitud Postimehe arvustus ütleb: “minimalistlikud söömaajastseenid mängisid piiriga, mil vaatajal võiks igav hakata, kuid loodetavasti siiski ei hakanud ja see oli peen. Nood igavuse ja igavlemise piirid vaheldusid impulsiivsete monoloogide ning dialoogidega”. Eiei, kindlasti ei hakanud igav.

Maarika Vaarik on minu lemmiknäitlejannade rivis jätkuvalt üks kõige silmapaistvamaid ja ägedamaid näitlejaid üldse. Ta on nii võluv, nii jõuline, samas nii veetlev ja sensuaalne ja õrn, nüansirikas. Kuidas parasjagu vaja on. Sensuaalsus oli selles etenduses jälle kohal. Mängud Võigemastiga, aga vist ka Margus Prangeliga olid võrratud, vähemalt esialgu. Nii nagu viisakas ja rafineeritud einestamine etenduse jooksul arenes arutuks ja absoluutselt labaseks vohmimiseks, enda surnuks õimiseks, nii arenes üsna vaoshoitud ja kombekas sensuaalsus seksuaalsuseks ja patjadel aelemiseks ning jõudis lõpuks puha pornograafiani välja. Üsna viisakal kujul, küll - riided jäid selga. Nägin hiljuti ühes teises etenduses Maarika Vaarikut kipsis käega – ei tea kas viskus meeste võrgutamise hoos põrandale laotatud padjavirnast mööda, kukkus ja murdis käe?

Eva Klemetsa nägin esimest korda. Praeguseks on kohtumisi juba olnud kaks ja tundub, et see kummaline olevus võib tõusta sinna minu lemmiknäitlejannade ritta. Kuigi ta on tõesti kummaline. Päris elus, mulle tundub, kui ta vähegi meenutab neid tegelaskujusid, hirmutaks ta mu ära. Ma ei saaks ilmselt temast aru. Ta hõljub nagu mingis omamoodi kohas, on selline õbluke (kuidas ta küll nende kontsade peal suutis seal terve etenduse taielda?!), kuid nii kummaliselt intensiivne ja tugev. Mitte nii nagu Maarika Vaarik, kes on selline my kind of gal. Otsekohene, selge silmavaatega, lihtsasti loetav. Või need tema tegelaskujud.

Võigemastist võigemat polnud. Juba ammu olen tahtnud teha mingit labast keelenalja Võigemasti nime üle, aga pole olnud juhust, sest ma olen teda ikka üsna kena ja viisaka noormehena igal pool näinud. Sel korral oli ta rõveda vuntsiga ja labasusele kalduv, sugutungki oli tal märkimisväärne. Aga siiski. kuidas siis oleks hea öleda? Võigemast võikam oli Võigemast? : ) see on ilmselge liialdus, kuid las olla. Kes teab, kuna jälle juhust tuleb, kus vaest meest võikaks võib nimetada. Õiglasem oleks öelda, et ta tegelaskuju oli rõve või nilbe ja kiimane.

Margus Prangel mulle näitlejana meeldib – sain teda tundma ühes oma lemmiketenduses, milleks oli merelainetele lavastatud Kon Tiki. Aga kui ma umbes nädal pärast suure õgimise nägemist etenduse peale mõtlesin, ei suutnud ma esmalt üldse meenutada, kes oli Võigemasti kõrval teine meesnäitleja. Vaatasin järgi – Prangel. Aga ma ei mäleta peaaegu üldse, mida ta etenduses tegi. Kolm kaasnäitlejat olid lihtsalt nii eredad ja imelikud kujud, et vaese Marguse jaoks mul enam tähelepanu ei jagunud. Ta tegelaskuju oli vist liiga tavaline. Pardon, Margus.

Nalja sai. Kummalist kiiksuga huumorit jagus kamaluga. Voolas suisa ojadena, nii nagu voolas vesi ennast kurguni täis söönud Võigemasti õlale asetatud väga suurest ja laiast voolikust põrandale. No olgu, huumorit voolas vähem, sest see teadagi mida sümboliseeriv vesi oli ikka lõputu. Hea, et esimeses reas ei istunud. Ei, tõesti imelikke asju tehti. Näiteks istuti kahekesi suures köögikraanikausis ja riiviti porgandit. Või kogu see mäng nõudega – küll tõsteti taldrikuid erinevatesse virnadesse, loobiti põrandale, tõsteti jälle ringi. Ja järjest tõusis toimingute kiirus, suurenes justnagu hädavajadus kohekohe saada süüa, kiiresti saada valmis söök, ka seksuaalkihud muutusid järjest suuremaks. Urgentsemaks, kui nüüd tobedat ja ebakorrektset anglitsismi kasutada. Taustal tiksus, järjest kiiremini ja kiiremini. Muusikaline kujundus oli üldse hea. Näiteks, Võigemast laulis ilusat laulu

NO65 Suur Õgimine from Teater NO99 on Vimeo.

Rõvedusi ka jagus muidugi ka ja mitte vähe. Söödi sittagi (või oli see siiski pasteet?), aga ma ei taha sellele keskenduda. Mu arust sellest räägitakse rõvedustest liiga palju selle etendusega seoses. Etenduses oli nii palju ägedat ja toredat, sellest sitast ja muust rõvedusest huvitavamat. Mäletan küll, et mingi stseeni ajal pidin pea peitma, et mitte näha, aga ma ei mäleta, mis ilgus see oli. Muuseas, kas kellelegi veel tundus, et neil kõigil olid hambad koledaks tehtud? Hambavahed olid justnagu eriti suured ja mustad?

See etendus on üks vastuolulisemaid emotsioone tekitanud etendus üldse. Kuna see intrigeerib mind, siis olen uurinud, kuidas teised etendust näinud on. Osa leidis, et see on mõttetu jant ja toiduga mängimine, mõni pidas lihtsalt lõbusaks, kuid oli ka neid, kes pidasid seda geniaalseks. Etenduseks, mis nii hoopis teistmoodi kuju ja vahenditega oma sõnumit edastab, kui tavaline klassikaline teater. Lauri Lagle jaoks on "Suur õgimine" aga luuletus, vahendas "Aktuaalne kaamera". Tema on etenduse lavastaja.

Teksti kirjutades tekkis mul tahtmine etendust uuesti näha.