Nii palju kiidetud etendust ei saanud vaatamata jätta. Von Krahli etendusi pole ma palju näinud, kuid see üks, kus varem olin käinud pakkus nii psühhedeelset valgust ja müra, palju arusaamatuid hetki, paaniflöödiga tükisuhkru ninna tõmbamist kui ka laval situmist. Eks mõneti sarnases võtmes oli see lillede lugugi, mis teeb ta ka raskesti kirjeldatavaks, sellest mõeldavad mõtte raskesti arusaadavaks artikuleeritavaks. Seda enam, et suur osa emotsioonist tuli selle etenduse võrratult ilusast visuaalist.
Lugu iseenesest oli väga lihtne õnnetu armastuse lugu. Tütarlaps Rosita ootab kaua oma armastatut, kes aga ilusaid kirju kirjutab, lubadusi lubab, aga ei tule ega tule ega tule ja tüdruk ootab ja närtsib, ootab ja närtsib, jääb vanaks. Võin vist julgelt seda öelda ilma, et kellegi teatrikogemust rikuks, sest selle etendusega on minu teada nüüd ühel pool. Pealegi polegi lugu ise ehk kõige olulisem, sest olulisemad olid pigem detailid, dialoogid, kostüümid, karakterid, maneerid ja ilmselt ka laulud ja valgus. See kõik vastas ilusasti mu ootustele ehk oli väga kummaline. Von Krahl ise ütleb teksti autori kohta, et Federico Garcia Lorca (1898-1936) loomingut nii luuletaja kui draamakirjanikuna iseloomustab pulbitsev sürrealism segatuna tumeda looduslüürikaga. Zanrina nimetavad nad erootilis-lüürilist draamat.
Ootajat mängis Mari Pokinen, kes selle eest saab andeks oma osatäitmise lastefilmis punapäise nõiana. Küll aga ei olnud ta sugugi säravaim tegelane ja õnneks oli ta suure osa ajast ka lava taga. Samas oli päris hale, kui ta lõpus väsinuna oma monoloogi pidas. Lava täitsid suure osa ajast aga imeline duo Liina Vahtrik ja Tiina Tauraite. Proua ja tema teenijanna, kes küll teenijale sobilikku joont ei hoidnud vaid kippus ikka oma koledat hambutut suud pruukima ja energiliselt ringi trampima, nabani ulatuvad “kivid sokis” rinnad kahes suunas kõlkumas. Loodetavasti antakse talle teinekord ka kaunitarirolle, kuigi labase ja otsekohese koristajamuti osa sobib talle väga hästi. Kostüümivalik oli küll vähe kummaline, kuid laia säärega saapad tasuvad end ära, kui raskel hetkel sealt suitsu ja napsi välja kookida saab. Ülejäänu ei tundnud kuigi praktiline. Aga vaadake ise siit (saate OP video).
Liina Vahtrik musta pitsi uppuvas kostüümis kandis oma lese rolli hästi ka juba siis kui abikaasa elas. Tema oli nukra vanemateta ootajaneiu tädi, kes lapse üles kasvatas. Kole koristajamutt muidugi armastas neiut rohkem, see selgitati ka lavastuse jooksul selgeks. Ega ta muidu poleks ju kogu oma raha kulutanud kingi peale, mis neiut rõõmustama pidi – oli see vist paromeeter, kui ma ei eksi. Antiikne ja udupeen, lillepeenarde, ööbiku ja purskkaevuga, mis küll mulle rikutud hingele kangesti suurt fallost meenutas (ja mida ta üsna kindlasti tegelikult ka oli). Vahtrik ja Tauraite rääkisid suure osa ajast kui võrdne võrdsega, vaid ajuti saadeti ooperiaarialiku käsuga Tauraite koristama, kui Vahtrik tundis, et hakkab nende omavahelises jageluses alla jääma. Üldse harrastati etenduses palju laulmist, hästi kõvasti ja sageli ka valesti. Pokinen laulis päris laule ja ilusasti, Tauraite esitas väga veenvalt Psühoterrori lugu (ikka need ripprinnad hoogsalt muusikataktis vappumas). Seda kahjuks youtubes ei leidnud, küll aga üks teine lugu etendusest
Taavi Eelmaa oli pereisa, Vahtriku abikaasa ja väga kirglik lillede armastaja, endalegi oli tal üks õis nina otsa kasvanud. Lõigata ta lilli, oli kui lõigata talle näppu. Lubamatu! Valus!
Sellised üksikud mõttekillud etendusest, aga ega seda ei ole tegelikult võimalik kirjeldada, seda kummalisust, mis erinevate kummalisuste koosluses nii kummalisena mõjus. Mõnusalt teatraalne, mõnusalt jabur, mõnusalt koomiline. Aga vaadake, siin näitab päris palju ja räägitakse tarka juttu juurde ka.
No comments:
Post a Comment