Lilled Algernonile

Usun järjest rohkem monoetendustesse, head teksti, head näitlejat ja head lavastajat on lihtsalt tarvis!

Lilled Algernonile on ulmeklassika, mille ammu aastaid tagasi, 50ndatel kirjutas Daniel Keyes. Vaimselt alaarenenud, aga väga kena sõbraliku iseloomu ja helge olemisega noormees Charlie Gordon, kes pealegi oli väga edasipüüdlik ja õpihimuline, osales teadusmeeste katses inimese intellekti tõsta. Tehti operatsioon, mis pidi ta kolm korda targemaks tegema. Samasuguse operatsiooni läbinud rott sai palju targemaks! Oli targem kui Charlie enne operatsiooni.

 

Alguses tundus mulle, et inimene, kelle IQ on 68, võiks olla rumalam, tunduda napakam, olla kohatum, mõelda vähem. See alguspunkt tundus liiga tark esialgu, kuid ilmselt arvasin ma ise viltu, et milline võib üks selline mees olla. Hiljem oli tõesti nauditav vaadata, kuidas poiss õppis ja püüdis targaks saada, kuidas väikesed muutused ta maneerides, jutus, arusaamas ilmnesid. Järkjärgult tekkis abstraktne mõtlemine, kadus küsimus “aga millest ma peaksin mõtlema?”. Tahaks teada,kuidas see lugu tundub neile, kes inimese arengut tunnevad, kes teavad, mis täpselt on puudu nii madala IQ-ga inimestel, mis on see, mis IQ tõustes inimeste tajus ja võimetes tõuseb. Kuidas see kõik ikka on seotud sotsiaalse või emotsionaalse võimekusega, kasvõi võimega tunda ära irooniat ja lugeda ridade vahelt.

Etendus meeldis mulle ilmselt peamiselt minu jaoks väga huvitava teema, väga huvitava teksti tõttu. Lavastuses endas oli nii mõndagi, mis ei olnud minu hinnangul kõige paremini lahendatud. Ennekõike olid ebavajalikud ja segavad helilindilt tulevad helid – teiste inimeste lava tagant tulevad hääled. Need rikkusid mu jaoks selle õhustiku ja loojutustuse voogamise, mis Charlie jutustades lõi. Lauri Kaldoja näitlejatöö mulle meeldis, eriti kui algsest võõristusest üle sain. No ta oli mu jaoks täiesti võõras. Samas muusikaline kujundus oli kohati imelik, mõjus pigem dissonantsina kui lugu toetavana.

Üldmulje on siiski väga hea. Lisaks inimese arengule ja erinevatele võimetele jutustab ka laiemalt inimestevahelistest suhetest ja sellest, kuidas inimesed üksteisega käituvad, kuidas üksteist mõistavad või ei mõista. Ma ei saa peast fraasi laulust: “õndsad on need, kes ei näe.” Olen ennegi mõelnud, et ehk oleks lihtsam ja mugavam elada, kui ei saaks aru sellest, mis ümberringi toimub.

Minge vaadake, 26 novembril on Tallinnas, Vene Teatri väikeses saalis külalistendus. Mina plaanin lugeda seda lühijuttu, võibolla vaadata filmigi.

Selle suve rattaretked

See suvi oli eriline oma rattaretkerohkuse tõttu. Avastasime, et 80km sõita ei ole üldse mitte liiga palju. Avastasime seda suisa kaks korda, kusjuures ei ole võimatu see ka paaritunnise ööune ja sünnipäevapeo järel.

Esimene tripp oli Lõuna-Eestis. Rongiga Koidula jaama, seal väikeseid teid pidi tiirutades, igas väikeses järves ujudes ja muidu ringi vahtides läbi Värska ja Räpina toredasse Leevaku külla saunatama. Ilm oli ilus ja soe, et mitte öelda palav, nii et need järvepeatused kulusid marjaks. Lõunapaus mõnusa hapukapsasupi, sõira ja morsiga samuti. Järgmisel päeval läksime jälle rongi peale ja koju. Teine tripp kulges mööda Põhja-Eestit. Rongiga kohale ja mere ääres tiirutades Lagedile. Jälle sauna, seekord tünnisauna.

Osmussaar ja ELF

Minu esimesed ELFi talgud Osmussaarel olid nii toredad, et kindlasti ei jää nad viimaseks. Sellisele kaugele saarele, kus elab vaid kaks peret, kari lambaid, mägiveised, tuul, kadakad ja heinamaa, ei oska ju muidu sattudagi. Nüüd veetsime mitu head päeva sealsete kadakate vastu võitlemas ja looduse ilu ja isepäisust tundmas.

Ööbisime õues, sõime õues, töötasime õues, ootasime vihma lõppu õues, õnneks küll katuse all. Vaatasime majakat, tutvusime veis Bööga, ukerdasime libedal kivikaldal ujuma, kõndisime kuuvalgel öisel rannikul, leidsime kaks surnud lammast, kellest üks osutus hiljem elusaks. Mõtisklesime, kas pimedas läks sandaali ja varvaste vahele lambakaka või limukas, korjasime naistepuna ja nõmmliivateed, käisime laineid püüdmas, keetsime priimusega kohvi ja tegime maitsva pastaroa, käisime uuesti ujumas; imestasime, et ei rätid ega ujukad ei kuiva; püüdsime pääsukeste kakamisrajalt eemale hoida, lõikusime ja saagisime kadakaid nii et käed villis, põletasime neid nii et riided auklikud, pidasime kommipause, käisime uuesti ujumas, sõitsime paadiga tagasi kaldale – Dirhami sadamasse tirhamisut sööma. Pilti tegime ka

Kaevandusmuuseum

Kohtla Kaevanduspark on üks igavesti äge muuseum. Suletud kaevandus, kuhu pesuehtne kaevur inimesed vaatama viib. Giid Rein, vanust 77 aastat, oli muhe ja jutukas, endine kaevur. Täpsemalt ütleb Facebook, et tema ametid olid: vahetusmeister, õppepunkti juhataja, mäemeister, pealmaa jaoskonna ülem, ohutustehnika-tuulutus osakonna ülema asetäitja, tsiviilkaitse staabi ülem, ohutustehnika-tuulutus osakonna ja lõhkematerjalide lao ülem.

Tasub panna soojalt riidesse ja jalanõude valimisel arvestada, et maa all on pisut niiske. Päris masinad mürisevad ja kolisevad kui nad käima pannakse – saab natuke aimu sellest, kui jube ikka see töö on inimestel seal maa all, pimedas, niiskes, keset tolmu ja müra. Kontoris on ikka täielik luksus

Von Krahli lillede keel

Nii palju kiidetud etendust ei saanud vaatamata jätta. Von Krahli etendusi pole ma palju näinud, kuid see üks, kus varem olin käinud pakkus nii psühhedeelset valgust ja müra, palju arusaamatuid hetki, paaniflöödiga tükisuhkru ninna tõmbamist kui ka laval situmist. Eks mõneti sarnases võtmes oli see lillede lugugi, mis teeb ta ka raskesti kirjeldatavaks, sellest mõeldavad mõtte raskesti arusaadavaks artikuleeritavaks. Seda enam, et suur osa emotsioonist tuli selle etenduse võrratult ilusast visuaalist.

Lugu iseenesest oli väga lihtne õnnetu armastuse lugu. Tütarlaps Rosita ootab kaua oma armastatut, kes aga ilusaid kirju kirjutab, lubadusi lubab, aga ei tule ega tule ega tule ja tüdruk ootab ja närtsib, ootab ja närtsib, jääb vanaks. Võin vist julgelt seda öelda ilma, et kellegi teatrikogemust rikuks, sest selle etendusega on minu teada nüüd ühel pool. Pealegi polegi lugu ise ehk kõige olulisem, sest olulisemad olid pigem detailid, dialoogid, kostüümid, karakterid, maneerid ja ilmselt ka laulud ja valgus. See kõik vastas ilusasti mu ootustele ehk oli väga kummaline. Von Krahl ise ütleb teksti autori kohta, et Federico Garcia Lorca (1898-1936) loomingut nii luuletaja kui draamakirjanikuna iseloomustab pulbitsev sürrealism segatuna tumeda looduslüürikaga. Zanrina nimetavad nad erootilis-lüürilist draamat.

foto: Von Krahl

Ootajat mängis Mari Pokinen, kes selle eest saab andeks oma osatäitmise lastefilmis punapäise nõiana. Küll aga ei olnud ta sugugi säravaim tegelane ja õnneks oli ta suure osa ajast ka lava taga. Samas oli päris hale, kui ta lõpus väsinuna oma monoloogi pidas. Lava täitsid suure osa ajast aga imeline duo Liina Vahtrik ja Tiina Tauraite. Proua ja tema teenijanna, kes küll teenijale sobilikku joont ei hoidnud vaid kippus ikka oma koledat hambutut suud pruukima ja energiliselt ringi trampima, nabani ulatuvad “kivid sokis” rinnad kahes suunas kõlkumas. Loodetavasti antakse talle teinekord ka kaunitarirolle, kuigi labase ja otsekohese koristajamuti osa sobib talle väga hästi. Kostüümivalik oli küll vähe kummaline, kuid laia säärega saapad tasuvad end ära, kui raskel hetkel sealt suitsu ja napsi välja kookida saab. Ülejäänu ei tundnud kuigi praktiline. Aga vaadake ise siit (saate OP video).

Foto: Von Krahl

Liina Vahtrik musta pitsi uppuvas kostüümis kandis oma lese rolli hästi ka juba siis kui abikaasa elas. Tema oli nukra vanemateta ootajaneiu tädi, kes lapse üles kasvatas. Kole koristajamutt muidugi armastas neiut rohkem, see selgitati ka lavastuse jooksul selgeks. Ega ta muidu poleks ju kogu oma raha kulutanud kingi peale, mis neiut rõõmustama pidi – oli see vist paromeeter, kui ma ei eksi. Antiikne ja udupeen, lillepeenarde, ööbiku ja purskkaevuga, mis küll mulle rikutud hingele kangesti suurt fallost meenutas (ja mida ta üsna kindlasti tegelikult ka oli). Vahtrik ja Tauraite rääkisid suure osa ajast kui võrdne võrdsega, vaid ajuti saadeti ooperiaarialiku käsuga Tauraite koristama, kui Vahtrik tundis, et hakkab nende omavahelises jageluses alla jääma. Üldse harrastati etenduses palju laulmist, hästi kõvasti ja sageli ka valesti. Pokinen laulis päris laule ja ilusasti, Tauraite esitas väga veenvalt Psühoterrori lugu (ikka need ripprinnad hoogsalt muusikataktis vappumas). Seda kahjuks youtubes ei leidnud, küll aga üks teine lugu etendusest

Taavi Eelmaa oli pereisa, Vahtriku abikaasa ja väga kirglik lillede armastaja, endalegi oli tal üks õis nina otsa kasvanud. Lõigata ta lilli, oli kui lõigata talle näppu. Lubamatu! Valus!

Sellised üksikud mõttekillud etendusest, aga ega seda ei ole tegelikult võimalik kirjeldada, seda kummalisust, mis erinevate kummalisuste koosluses nii kummalisena mõjus. Mõnusalt teatraalne, mõnusalt jabur, mõnusalt koomiline. Aga vaadake, siin näitab päris palju ja räägitakse tarka juttu juurde ka.

Undiin

Suvised etendused on juba mälust kustumas, aga kriban üles need mälusoppides vastu pidanud mälestused ikka üles. Alustagem aga üldise tõdemusega suveetenduste kohta. Suveetendused on mu peas täiesti omaette kategooria moodustanud ja nad saavad andeks lapsusi, stiilivääratusi ja ootused neile on madalamad (umbes nii nagu Eesti filmide puhulgi). Mingid elemendid on justnagu kohustusliku suveteatri elementideks saanud. Ka on suveteatrile justnagu omane see, et isegi kui valitakse etenduseks midagi tõsist ja tegelikult kurba, siis muudetakse see kerglaseks ja mänguliseks, neis peavad olema koomilised tegelased, kes pole justkui etendusse koomilisena kirjutatud, kuid kes oma maneeride, kehakeele, hääletooni, kostüümide ja muude sedalaadi vahenditega end koomiliseks muudavad ja publikut naerutavad. Suveetendus peab ju ikka naerutama. Laadanalja peab saama! Eks muidugi peab ütlema, et üldistan väga väikese arvu suveetenduste pealt ja puhtalt kõhutundest. Empiirikat ja analüütilisust on neis väidetes vähem kui puhast emotsionaalset lahmimist. Aga selle taga on pisuke pahameel selle vastu, kui kõike naljaks püütakse pöörata.

Undiin ei olnud siiski kõige kõige hullem näide sellest vallast. Lihtsalt Undiini ning selle suveteatri komponente kandvat Raivo E. Tamme vaadates sai see eriti selgeks, kuidas suveteater ei ole suveteater, kui keegi klonaadi ei tee, vaatemängule ei rõhu.

Foto: Peeter Paasmäe

Undiini lugu on iseenesest nukker – näkineid inimeste hulka eksinud, oma rahvaga seetõttu pahuksisse läinud, andunult armastanud ja armastusest hukatusse läinud. Melodramaatiline sõnastus, kuid antud juhul ehk asjakohane. Aga eriti sageli etenduse ajal kurb ei hakanud, sest vaatamata Sandra Üksküla-Uusbergi heale undiinimängule rikkus etenduse ilmet ja tõelisust eriti halvasti valitud meesosatäitja armastaja rolli. Kohati meenutas purjus Uuspõldu. Armastaja, eriti kui ta on rüütel, võiks ikka endas mingit kirglikkust ja rüütellikkust kanda, väljapeetust ja soliidsust. Minu jaoks oli see lahendus väga vales võtmes ja vähendas kogu etenduse hinge.

Allikas Postimees. Fotograaf: Peeter Paasmäe

Undiini vanemad olid aga väga sümpaatsed. Egon Nutter ja Liina Tennossaar. Tore paar lihtsaid maainimesi, kes tütrest hoolisid, kuigi tema tormaka undiiniolemusega tõeliselt hädas olid. Lavakujundus oli just nende kodu kujutades kõige hubasem. Lihtsad laudseinad, laud, tool ja taldrik kartuliga. Muidugi lennutati ka lõhekala mööda lava, kui pirtsakas peig saabus. Pilte on etendusest aga häbemata vähe veebist leida.

Kummaline oli stiilisegadus – etendus algas mingis murrakus kõnelevate inimestega tõelises vanas kalurikülas. Justnagu ajastukohane. Kuningalossis patseeris aga ringi mustas ülikonnas ja mobiiltelefoniga õukonnateener või keegi selline – Raivo E. Tamm. Ka kolistas kohale kolistas transistori, dresside ja tossudega mustkunstnik Taavi Eelmaa kehastuses. Justnagu väga kohatu. Kuningas ja tema õukondki kandsid ülikondi ja punase vaiba kleite. Punane vaipki oi kohal ja sinna saabuti muidugi läikiva autoga. Jah, auto oli ka laval. See kõik oli kergelt imelik. Raivo E. Tamm oli muidugi huvitav ja tore, kuid kogu kompott ajas minul igatahes pea segamini ja ühtset mõnusat etendust ja loojutustamist see stiilipuhtusetus ja suveteatrikomponentide küllus segas.

Ei olnud otseselt halb, aga hea ka mitte. Ja eriti tahaks saata sõnumi selle suve suveetenduste pingiprovaider firmale – need rohelised seljatoetud pingid, mis nii tihedalt üksteise taha on pikitud, tekitavad isegi minusuguses lühikeses jupikeses klausrofoobia, kõverselguse ja jalasuremuse. Tõesti väga ebamugav on ja ma olen neid pinke vähemalt kolmel korral sel suvel kohanud. Lõpetagem palun see teatripublikumi kiusamine. Etendused peaks ikka ise ärkvel hoidma, mitte ebamugavad tingimused.

Viirastus vaksalis

R.A.A.A.Mi etendus Tapa raudteejaama hoones, mida on tabanud kurb saatus. See suur ja väsinud maja nimelt ei vasta euroopa liidu nõuetele ja asub seal, kus ta asuda ei tohi – kahe raudtee vahel.

Eeldused heaks etenduseks on kõik olemas – mängukoht põnev, teostajaks R.A.A.A.M, mille eelmine etendus oli huvitav ja hästi tehtud. Näitlejad ka üsna sümpaatsed või vähemalt pooled neist. Mängisid Elina Reinold ja Helena Merzin.

Foto: ERR

Algus polnud sugugi paha – see Tapa jaam on üsna nukras seisus, aga just see sobis etenduse tegevuskohaga, milleks oli vana vaksaliteater, mis oli maha jäetud ja kaks viimast naisviirastust oli sinna veel elama jäänud. Alguse valgus ja helid ja mäng ja kogu esteetika olid päris toredad. Kaks natuke napakat naist jagasid omavahel maid, ajasid imelikke jutte ja sortisid vanu arhiivimaterjale. Selline sümpaatne ja väljapeetud mäng, eriti Elina Reinoldi poolt.

Foto: Mats Õun, Postimees

Aga siis läks asi käest – mingil arusaamatul põhjusel toimus kostüümivahetus ja neidised hakkasid etendama mingit tramburaid, kus oli vaja olla väga purjus, vehkida koordineerimatult kätega, püüda mahakukkunud ülipeent pitsilist kübarat kummardades pähe tagasi saada. Näovigurid ja diktsioonihäired veel pealekauba. Ja ikka kohe pikalt. Ei tea, kas ilma selleta ei ole siis suveetendused ette kujutatavad. Rahvas tõesti naeris.

Teises vaatuses ei olnud midagi, mis mind köitnud oleks. Oleks nagu veel omakorda kolmas etendus peale hakanud, mäng käis veel mingis kolmandas võtmes. Neidistest olid saanud sõjardid. Oh, ei taha nii palju halba kirja pannagi. Võtan parem kohe kokku ja ütlen, et selle etenduse lavastaja eesmärkidest ja visioonist ma tõesti aru ei saanud. Arvan, et see oli peamiselt lavastaja, keda ma ei mõistnud.

Majast on küll kahju. Samas kas oli vaja etendusse see kahe rööpa vahel asumine ja kurb saatus nii sõnasõnaliselt sisse tuua? Tundus pisut liiast. 

Allpool paar mu enda pilti, aga vaksalihoone pilte näeb ka Tapa Muusemi FB lehelt.