Undiin

Suvised etendused on juba mälust kustumas, aga kriban üles need mälusoppides vastu pidanud mälestused ikka üles. Alustagem aga üldise tõdemusega suveetenduste kohta. Suveetendused on mu peas täiesti omaette kategooria moodustanud ja nad saavad andeks lapsusi, stiilivääratusi ja ootused neile on madalamad (umbes nii nagu Eesti filmide puhulgi). Mingid elemendid on justnagu kohustusliku suveteatri elementideks saanud. Ka on suveteatrile justnagu omane see, et isegi kui valitakse etenduseks midagi tõsist ja tegelikult kurba, siis muudetakse see kerglaseks ja mänguliseks, neis peavad olema koomilised tegelased, kes pole justkui etendusse koomilisena kirjutatud, kuid kes oma maneeride, kehakeele, hääletooni, kostüümide ja muude sedalaadi vahenditega end koomiliseks muudavad ja publikut naerutavad. Suveetendus peab ju ikka naerutama. Laadanalja peab saama! Eks muidugi peab ütlema, et üldistan väga väikese arvu suveetenduste pealt ja puhtalt kõhutundest. Empiirikat ja analüütilisust on neis väidetes vähem kui puhast emotsionaalset lahmimist. Aga selle taga on pisuke pahameel selle vastu, kui kõike naljaks püütakse pöörata.

Undiin ei olnud siiski kõige kõige hullem näide sellest vallast. Lihtsalt Undiini ning selle suveteatri komponente kandvat Raivo E. Tamme vaadates sai see eriti selgeks, kuidas suveteater ei ole suveteater, kui keegi klonaadi ei tee, vaatemängule ei rõhu.

Foto: Peeter Paasmäe

Undiini lugu on iseenesest nukker – näkineid inimeste hulka eksinud, oma rahvaga seetõttu pahuksisse läinud, andunult armastanud ja armastusest hukatusse läinud. Melodramaatiline sõnastus, kuid antud juhul ehk asjakohane. Aga eriti sageli etenduse ajal kurb ei hakanud, sest vaatamata Sandra Üksküla-Uusbergi heale undiinimängule rikkus etenduse ilmet ja tõelisust eriti halvasti valitud meesosatäitja armastaja rolli. Kohati meenutas purjus Uuspõldu. Armastaja, eriti kui ta on rüütel, võiks ikka endas mingit kirglikkust ja rüütellikkust kanda, väljapeetust ja soliidsust. Minu jaoks oli see lahendus väga vales võtmes ja vähendas kogu etenduse hinge.

Allikas Postimees. Fotograaf: Peeter Paasmäe

Undiini vanemad olid aga väga sümpaatsed. Egon Nutter ja Liina Tennossaar. Tore paar lihtsaid maainimesi, kes tütrest hoolisid, kuigi tema tormaka undiiniolemusega tõeliselt hädas olid. Lavakujundus oli just nende kodu kujutades kõige hubasem. Lihtsad laudseinad, laud, tool ja taldrik kartuliga. Muidugi lennutati ka lõhekala mööda lava, kui pirtsakas peig saabus. Pilte on etendusest aga häbemata vähe veebist leida.

Kummaline oli stiilisegadus – etendus algas mingis murrakus kõnelevate inimestega tõelises vanas kalurikülas. Justnagu ajastukohane. Kuningalossis patseeris aga ringi mustas ülikonnas ja mobiiltelefoniga õukonnateener või keegi selline – Raivo E. Tamm. Ka kolistas kohale kolistas transistori, dresside ja tossudega mustkunstnik Taavi Eelmaa kehastuses. Justnagu väga kohatu. Kuningas ja tema õukondki kandsid ülikondi ja punase vaiba kleite. Punane vaipki oi kohal ja sinna saabuti muidugi läikiva autoga. Jah, auto oli ka laval. See kõik oli kergelt imelik. Raivo E. Tamm oli muidugi huvitav ja tore, kuid kogu kompott ajas minul igatahes pea segamini ja ühtset mõnusat etendust ja loojutustamist see stiilipuhtusetus ja suveteatrikomponentide küllus segas.

Ei olnud otseselt halb, aga hea ka mitte. Ja eriti tahaks saata sõnumi selle suve suveetenduste pingiprovaider firmale – need rohelised seljatoetud pingid, mis nii tihedalt üksteise taha on pikitud, tekitavad isegi minusuguses lühikeses jupikeses klausrofoobia, kõverselguse ja jalasuremuse. Tõesti väga ebamugav on ja ma olen neid pinke vähemalt kolmel korral sel suvel kohanud. Lõpetagem palun see teatripublikumi kiusamine. Etendused peaks ikka ise ärkvel hoidma, mitte ebamugavad tingimused.