UNISTA!TUD

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias õpitakse ka näitlejaks. UNISTA!TUD oli 9. lennu diplomilavastus.

See on üks sellistest etendustest, mis ei anna aimu ainult noorte näitlejate näitlejaoskustest vaid ka neist endist, sest etüüdide autoriteks on noored ise. Nad rääkisid iseenda unistustest. Ei tea, kas selline iseenda mängimine on ka kergem kui võõraste mõtete ja karakterite etendamine. Või hoopis raskem? Igatahes selline iseenda jaoks oluliste teemade läbiarutamine, mängimine ja lavastamine paistab olevat õppeprotsessi oluline osa – ka hiljuti NO-teatris lavastunud Pedagoogiline Poeem oli samal moel ülesehitatud tudengietendus.

Fotod: Jaanus Laagriküll

Kui NO-s oli teemadering laiem ja üldisem ja viis väga erinevatesse kohtadesse ja olukordadesse, siis Viljandi tudengite lavastus rääkis kitsal teemal – unistustest ja ega midagi üllatuslikku eriti ei kuulnud. Noorte unistused olid nagu ikka – ühed tahtsid hästi palju sõpru, teised tahtsid aga päästa maailma. Universaalsed ja lihtsad unistused, mis ilma sügavama mõtiskluseta igati loogilised ja õiged tunduvad. Mis mulle etenduses aga meeldis oli see, et neisse unistustesse ei suhtutud liiga tõsiselt ja lähemal vaatlusesl läks mõni neist päris absurdselt ebameeldivaks kätte.

Üks mu lemmikteemasid, mis etenduses läbivalt kordus, oli soov, et kõik maailma inimesed oleksid mu parimad sõbrad. Oi vaene tüdruk, kus tal oli kogu aeg sünnipäevapidu, kus võõrad näod kogu aeg täpselt ühesuguseid asju ütlesid ja tegid ja kinkisid. Alguses oli tore kogu see tähelepanu, aga lõpuks viskas ikka üle küll, kui mingi võõraste inimeste sagin ümberringi ja igaüks arvab, et võib kallistada ja musitada. Igaühel on õigus sulle. Novot, mõtle ikka järele, mida sa endale soovid! Ja ehk polegi nii halb, kui suurem osa inimesi võõraks jäävadki.

Ka maailmaparanduslikud ideed kippusid käest – kes oled sina, et sa tuled meile ütlema, kuidas maailm olema peab?! Mis õigusega see parandatud maailm just sinu äranägemise järgi parandatud peab saama

Väga meeldis mulle etenduse muusika ja tantsulised vahepalad. Ka see on vist tudengietenduste ühisosa, et etüüdide vahele tuleb teha sellised jupid, kus kõik saavad kaasa lüüa ja ilmselt ka meeskonnatööd ja grupiliikumist õppida. Unistuse etenduse puhul meeldis mulle liikumine täitsa hästi - see oligi selline unistuslik kulgemine, ilus ja stiilne. Seebimullitamine oli ka visuaalselt ilus, kuigi mitte just üleliia innovaatiline element. Aga mulle meeldib ka kui lihtsalt ilus on.

Üsna maailma lõpus–Linnateater

Uku Uusbergi loomingu kirgliku austajana ei saanud vaatamata jätta ka tema lavastatud ja Jean-Luc Lagarce kirjutatud lavastust. Ka näitlejate nimekiri kõlas kutsuvalt – Anu Lamp, Priit Võigemast, Indrek Ojari, Külli Teetamm ja Sandra Uusberg.

Teater ütleb tutvustuseks nii: “Louis on kolmekümne nelja aastane. Ta on elanud aastaid suurlinnas, kus tema tegevused, huvid, mõtted ja valikud on omanud vaid ähmast seost perekonnaga, kes kunagi koju maha jäi. Side kodustega toimib vaid läbi nappide sõnumite, üksikute postkaartide. Ühel päeval otsustab ta aga sinna sõita, et neid kõiki uuesti näha. Tal on neile midagi väga tähtsat öelda.”

Fotod: Siim Vahur

Lavastus tekitas minus kahetisi emotsioone – ühelt poolt tunnen, et tegu on hea etendusega ja see meeldis mulle, teisalt tekitas see minusse nii ebameeldiva tunde, et väga raske on öelda, et see mulle meeldis, et mul oleks olnud meeldiv seda vaadata. Selgitan kohe pikemalt.

Ennekõike meeldisid head ja sümpaatsed rollitäitmised ja lavakujundus oli ka väga sümpaatne. Anu Lambi roll oli huvitav – närviline eakas proua, kes ärevalt poega koju ootab, rabedalt ja nurgeliselt rahmeldades lauda katab ja õiget laudlina valib, ebamugavustunnet detailirohkete ebaoluliste mälestuste heietamisega püüab summutada. Anu Lambi repertuaar, nii vähe kui ma ka seda tean, on ikka üsna mitmekesine – alates Karlsonist, tugevatest prouadest kuni närviliste ja murelike pereemadeni.

Külli Teetamm jättis ka väga hea mulje oma naiivsevõitu, kuid siira ja seetõttu armsana mõjutava vennanaise rollis. Ta vaeseke oli kõigil hambus oma sädistamise tõttu – teistel oli miskipärast teistsugune arusaam sellest, kuidas tuleb ühte kadunud poega vastu võtta, mida talle rääkida, kuidas suhelda. Vennanaise jutte lastest pidas ta abikaasa ebaolulisteks ja tüütuteks. Patroniseeriv vend ja tema hiirekesest naine, kellest siiski ajuti tugevus ja sihikindlus välja paistis.

Patroniseeriva ja ägestuva noorema venna rollis oli Indrek Ojar. Hea roll, üsna ebameeldiv tegelaskuju. Ta ei käitunud inimestega just kuigi ilusti, kuigi ega ka temasse pole perekond läbi aegade kuigi hästi suhtunud – vähemalt paistab see nii tema haavunud olekust, mis agressiivsuse ja vastiku suhtumisena väljendub. Ta on vihane, ta on frustreerunud, ta on õnnetu. Aga mul on temast ajuti ikka päris kahju – tundub, et olud ja teadmatus või hoolimatus on lihtsalt temaga nii teinud.

Noorem õde Sandra Uusberg oli tõeliselt plikalik ja noor – tema isegi ei mäletanud õieti oma venda. Mõneti oli tal seetõttu kõige vähem mälestustetaaka, kuid samas oli temas piisavalt solvumist. Rollina oli see minu jaoks selle etenduse kõige igavam roll ja Sandra Uusbergi repertuaaris (nii palju kui mina seda tean) on see ka üks kõige vähem märkimist väärivam roll. Kuigi ka Võigemast polnud minu jaoks teab mis hiilgav.

Peategelase Priit Võigemasti roll oli etenduses kõige kummalisem. Aga nüüd sõnastada see, mis mind etenduse juures hirmsasti häiris ja mis tegelikult paistab  välja juba eelmiste rollitäitmiste kirjelduses – kõik need kaks tundi ja 30 minutit olid nii õudselt ebamugavad vaadata. Umbes nii nagu ma ei suuda vaadata Bridget Jonesi või Mister Beani sarnaseid filme, kuna lihtsalt nii kohutavalt ebamugav ja piinlik on nende tegelaste pärast.

Võigemast oli tulnud pärast pikki aastaid eemalolekut koju ja tal on perekonnale tegelikult midagi olulist öelda. Kuna ta on aga nii kaua ära olnud, siis keegi ei oska käituda ega olla. Inimene, kes tuli, oli justangu ju oma, aga ikkagi nagu täiesti võõras ja uus. Kui alguses valitses kohmetus ja vaikust tühja ja igapäevase jutuga täideti, siis peagi selgus, et igaühel olid koju naasnud pojale pretentsioonid, etteheited, nooruspõlve valusad mälestused ja pahameel. Igaüks leidis võimaluse talle kõik ette laduda. Ilustamata. Võigemast oli aga lihtsalt vait. Lihtsalt istus ja kuulas. Sageli muigas. Mõnikord ohkas, mõnikord justnagu oleks tahtnud midagi öelda, kuid siiski ei öelnud. Sisemonolooge pidas. Uskumatu! Ma oleks tahtnud talle kätega kallale minna, raputada ja röökida: “ÜTLE OMETI MIDAGI!!”. Miks sa lased neil kõigil piinelda oma mure käes?! Miks sa ei vabanda? Miks sa ei selgita? Miks sa ei esita vastuväiteid või enda vaatenurka? Kas sa ei arva, et see aitaks neid saada rahu hinge? Kas sa ise ei tunneks end paremini? Kas nad sulle mitte liiga ei tee? Kas ei oleks kõigile parem, kui nad sind mõistaksid ja teaksid, kuidas oli, miks oli?

Ja ülejäänud seltskond – miks te tema vastu huvi ei tunne? Miks te ei küsi? Miks nii isekad? Miks nii nõudlikud? Kass teil temast ei hakka juba kahju seda kohutavad süüdistuslaulu esitades? Kas ainult teie valu ja häda loevad? Ja samas, miks te lasete tal vait olla? Miks te ei nõua tungivamalt, et ta suu lahti teeks? Miks te ei otsi kontakti? Päris kontakti?

Nad kõik, absoluutselt kõik selles etenduses käisid mulle närvidele. Selles etenduses ei olnud mitte kedagi, kes oleks nö positiivne kangelane, teistest targem, kes oleks kõigile mõistuse pähe pannud ja nad “õigele” teele juhtinud. Ei olnud kedagi, kes oleks loo moraali sõnastanud. Nad kõik olid alguses oma väikeste vaeste egode ja minevikutaakade küüsis ja jäid sinna kuni etenduse lõpuni. Kõik jägi lahendamata, selgeks rääkimata. Kripeldama.

Samal ajal näitas etendus kuidagi eriti selgelt näpuga ja lajatas eriti julmalt lagipähe selle äratundmisega, kuidas märkamatult võibki juhtuda nii, et igaüks surgib omaenda nabas, mässab omaenda muremõtetega ja maadleb oam vajaduste käes, nii et tegelik kontakt teiste inimestega jääb ühesuunaliseks monoloogiks. Suheldakse küll ja räägitakse justnagu kellegagi ja kellelegi, aga kas vastuvõtja ikka töötab? Kontrollisite? Selles etenduses ei saanud selles sugugi kindel olla ja keegi ei konrtollinud ka. Ju siis polnud vajagi. Ju polnud tegelikku kontakti tarviski. Õudne mõelda, tõesti. Ma loodan, et minust sellist ühesuunalist masinat ei saa, kes ei vaevugi ootama ja kuulama, kas teiselpool saatjat kuuldakse ja keegi ütleb “Roger”. Vastasel juhul võiks ju rääkida seinaga.

Theatrum–Onu Vanja

Harva on teatris piinavalt ebamugav ja igav. Theatrumi Onu Vanjat vaadates mul oli. Tahaks üldiselt ikka hästi öelda teiste vaeva ja töö kohta, aga ma arvan, et see etendus saab minult kahjuks 2012 aastal nähtud etendustest igavaima etenduse tiitli.

Tekst ja lugu on ise üldiselt juba üsna lihtsad, kuid lavastus oli minu jaoks veniv ja kiretu. Näitlejatööd suhteliselt kahvatud, kõige erksam oli ehk Maria Peterson, kelle lavaletulekuga sai läks etendus ka elama. Ka Aleksander Eelmaa osatäitmine oli päris hea. Mõni üksik hetk oli, mis pani mind kaasa elama ja ennast unustama. Mu kõrval üks härra suisa tukastas. 

Fotod: Ülar Mändmets

Kõige piinavamad olid aga need hetked, kui lava ümber kujundati – pöördlava ju polnud. Pikalt ja kaua tassiti kotte ühest kohast teise ja seda saatis mingi tuim ja närvidele käiv toksimine. Kas see pidi tähistama puude lõhkumist, ma ei tea, igatahes tekkis tahtmine kedagi kägistada. Pingid olid ju ka ebamugavad, nii et ajuti oleks tõesti tahtnud ära kõndida. 

Lavakujundus seevastu oli väga hubane ja mõnus ja kostüümid väga ilusad. Lava oli ehitatud paljudest vanadest ja väga ilusatest ustest. Mängupaik ise oli ka huvitav – Katariina kirik.

Ei tahagi nagu rohkem midagi öelda. Pole minu maitse.  Vaadake, mis Danzumees etendusest arvab – tal on oluliselt rohkem öelda ja on ka head öelda.

Tõnis Niinemets–Ulg

Von Krahli näitleja Tõnis Niinemetsa sooloetendus Ulg oli üks kummaline üritus. Zanrimääratlusegagi keeruline. Läksin seda vaatama teadmisega, et see on tantsuetendus. Ega ma oodanud balletti või kankaani vaid aimasin, et tegu on ikka moodsa kunstiga, aga siiski ootuspäraseks ma seda etendust ei nimeta. Aga mida mina ka tean tantsust – ühe käe sõrmigi on paljuvõitu nähtud tantsuetenduste loetlemiseks, ma kahtlustan. Meenuvad praegu vaid üsna klassikaline tangolavastus Riias, moderntantsu tudengite lõpuetüüdid kusagil Hollandis, kus esitati muuhulgas etüüde ka teemal majanduskriis, šokolaad ja tarbimismaania (õnneks olid tutvustavad tekstid kaasas) ja siis hiljuti külastatud ballett Modigliani. Nii et sellise väga väikese (käsi)pagasiga tantsuetendusekülastaja vaatenurgast nähtuna oli etendus imelik ja kui mulle poleks keegi kusagil öelnud, et see on tantsuetendus, siis ma selliselt seda ise määratlenud poleks. Vabandage ignorantsust.

Etenduse tutvustavas tekstis öeldakse ilusti ära, millest jutt:

"Nagu paljud teised, olen ka mina muutunud ennast ümbritsevate asjade sõltlaseks.
Lappan katalooge, mõeldes milline söögilaud mu isiksust kõige paremini esile tõstaks.
Mul oli kõik olemas. Isegi klaasnõud väikeste õhumullide ja muhkudega, mis tõestasid, et nad olid valminud hoolika käsitööna... kus iganes.
Kunagi lugesid inimesed naudingu saamiseks pornograafiat, nüüd piisab vaid mööblist.
Reklaami tõttu ajame taga autosid, riideid, ostame kasutut paska. Asju, mida me ei vaja. Oleme eesmärgita ja koduta põlvkond."

(Kardan, et järgnev tekst sisaldab spoilereid ja võib rikkuda etenduse vaatamiskogemust, nii et lugemine omal riisikol.)

Etenduse alguses oli hoopis tekst, ei olnud tants. Oli närviline tegelane, kes diktofoni oma mõtteid luges. Kodusisustuse loetlemine – brändid, disainerid, värvid ja mustrid ja materjalid. Kõik perfektselt kokkusobiv. Kõik paigas. Mõni element veel puudu, selleks et oleks täiuslik. Selleks, et saaks olla täiuslik. See kõik ajas vaese mehe üsna ärevile ja pingesse. See jutt hakkas korduma, linti loetud jutukatked hakkasid tagasi tulema, korduma ja korduma. Üsna tuttav olukord, ka minul tekivad vahel sundmõtted erinevatest korraldamata asjadest ja ikka ja jälle käian peas mõtteid, et kas kõik on ikka paigas ja korras. Iseasi, muidugi, kas see nüüd sisekujundust ja asju tingimata puudutab, kuid sellist meelemaru tuleb ette. Tiksub ja loob tausta, mis justnagu on muusika ja rütm, mille saatel muud asjad toimuvad.

Tal küll väga palju mingeid muid asju ei toimunud. Järgmisena läks ta trenni. Ilmselgelt ei olnud ma treilerit vaadanud, sest jooksutrenažööri suur ja kauakestev roll selles etenduses hämmastas mind. Võibolla see oligi mõeldud mõttepausina, kus etenduse alguses esitatud tarbimisprobleemide ja asjade külluse probleemide üle iseseisvalt mõelda. Ma igatahes jõudsin selle jooksmise ajal otsusele, et mul on elutoas üks laud üle ja et see tuleb kusagile ära komandeerida (kuigi samas valmis kohe uus plaan tühjaks jäänud põrandapinna jaoks - vaja klaver soetada). Ka näitleja treenituse üle jõudsin mõtteid mõlgutada. Lõpuks siiski hakkas higi laubal pärlendama.

Tõnis Niinemets "ULG" from Kanuti Gildi SAAL on Vimeo.

Edasi järgnes akrobaatika. Meenutas pisut ammust Von Krahli Hamleteid, kus noor Ulfsak ka suure osa etenduse ajast akrobaatilisi harjutusi tegi, kasutades selleks metallkonstruktsioone, mille otsas rippuda. Jõu ja ilu numbrid, missugused. Eiei, ärge saage valesti aru. Hamletid oli väga hea etendus, kirjutasin tollal arvustuseks ühe lause: “Harukordne kogemus - poolteist tundi, aru ei saa suurt halligi, aga igav pole hetkekski.” Seekord, Uluga oli pisut teisiti – sõnum oli loud and clear ja hakkas ikka igav küll ajuti.

Akrobaatikale järgnes tore helendav diskovalgus, mille abil sai uudistada valgeid (tolmu?)ebemeid oma kampsunis, imestada kui pimestavalt helgib helkur koti küljes ja vaadata, kuidas naabrinna hambad helendavad kui ta pimeduses naeratab. Niinemets samal ajal tegeles oma ostunimekirjaga, mida oli terve sein täis. Tõmbas mõne asja maha, mõne lisas juurde.

Muud vist väga ei toimunudki. Järgnes ka vestlus näitlejaga, aga seda kahjuks ei kuulnud. Oleks pidanud ilmselt jääma, siis ma poleks nii rumalat muljet endast jätnud seda postitust kirjutades.

Ja aru ma ei taipa, miks ühtegi fotot netist ma ei leia. Ometi oli kohal kaameraga neidis, kes palju pilte tegi.

R.A.A.A.M- Kuningas sureb

Olen sel aastal nii aktiivselt teatris käinud, et selle pidev dokumenteerimine on üle jõu käinud. Mõned mõtted ja emotsioonid, mis selle väga ammu nähtud etenduse kohta on jäänud minu hõreda mälusõela peale ega pole sellest läbi vupsanud, saavad nüüd kirja.

Ma julgen öelda, et kuningas sureb oli väga huvitav ja paeluv etendus. Ootused olid muidugi erakordselt madalad ja ettevaatlikud, sest R.A.A.A.M oli mu jaoks siiani suhteliselt võõras ja silmapaistmatu olnud. Asjaolu, et lavastaja oli Iraanist ja tal nimeks Homayun Ghanizadeh, tekitas üheaegselt huvi ja põnevust, teisalt skeptitsismi ja kahtlusi. Ei tea ju, mida oodata. Aga näitlejaterivi oli muljetavaldav, etenduse tutvustuses kasutati sõna “absurditeater” ja tegevuse kirjeldus parajalt jabur, mis tõotas jällegi head.

Lavastuse ametlik tutvustus kõlab selline: “Vastavalt Kuninga käsule kõnnivad lossielanikud katkematult mööda nelinurga kujulist trajektoori ja järgivad kõiki juhiseid ja seadusi, mis Tema on pidanud oluliseks aja jooksul kehtestada. Nad on unustanud kõik oma head mälestused. Ja kui neile midagi minevikust meenubki, siis ei leidu selle kohta ometi ühtegi kindlat tõestust ega dokumenti ning keegi lossielanikest ei tea, miks nad peavad käima nelinurga kujulist trajektoori.”

Omapärane nii sisult kui vormilt ja näitlejad – ennekõike Raivo E. Tamm, Egon Nuter ja Elina Reinold – tegid meeldejäävalt head tööd. Eriti tore oli muidugi Raivo E. Tammele antud ootuspärane totter narri roll – ta nimelt lömitas suure valge massina põrandal, sõi varte kaupa varssellerit ja kobises niisama, kiitis Kuninga juttu takka. Tal nimelt ei olnud veel jalad kasvama hakanud, sellepärast lömitas. Teistel jalad juba olid, aga käed polnud kasvanud. Samas Egon Nuteril olid ka juba käed kasvanud – tema oli kõige arenenum ja seega juht, Kuningas. Kõik peale narri liiguvad mingeid kummalisi kujundeid pidi mööda sirgjooni, pidevalt nagu mingeid käsklusi järgides. loopisid mingeid numbrikombinatsioone nagu “seitse kakskümmendviis” ja siis liikusid vastavalt mööda jooni. Kõik liikusid ja kogu aeg ja see tundus oluline, eriti Kuningale. Ja saateks oli tiksumine, selline rütmiline. Et seega üsna psühhedeelne ja närviline õhkkond. Vahepeal karjuti ka, arutati asju. Õhku kerkisid küsimused.

Kõik mittekandilised asjad olid hävitatud, nagu näiteks CD plaadid. Mõnikord meenub armumine, meenub kohtumine, meenuvad muusikapalad, mis olid ümaratel plaatidel. Aga neist rääkimine katkestatakse, summutatakse. Selline kängitsemise ja joontmööda käimise lugu ja moraal. Samas oli midagi kogu aeg valesti – arstid ei osanud enam arstida, valitseda ei osatud, kusehais käis üle pea. Paljud normid ja tavad on ju sellised, et keegi kunagi on (võibolla praktilistel kaalutlustel) midagi otsustanud, kehtestanud või lihtsalt rakendanud ja uued põlvkonnad õpivad ja jätkavad samas vaimus, mõtlemata ja teadmata, kust ja milleks sellised reeglid üldse kehtestatud on. Meenub kusagilt kuuldud lugu sellest, kuidas keegi enne praadimist alati pikkadel vorstidel otsad maha lõikas, teadmata miks. Ema oli alati nii teinud. Aga ema oli teinud seda seepärast, et tal oli pann liiga väike. Sel inimesel endal oli suurem pann, aga ikka lõikas.

Ma ei tea, kas seda etendust veel mängitakse, vist mitte. Aga kangesti tahaks spoileri siia sisse kirjutada.

ETTEVAATUST SPOILER!

EHK räägin puändi ära!

Puänt tuli pärast seda, kui terve etenduse vältel kõik oma tähtsat asja ajasid ja päris ühiskonna ja selle osakese moodi olid, kuigi kummalise ühiskonna osa. Oli onju nagu tärkav mässualge selle reeglipärasuse vastu ja vana korra ja mahasalatud (erinevaid vorme sisaldanud) elu poolt. Kõik nagu hakkas looma, hakkasin uskuma seda ühiskonda ja sellele kaasa elama… ja siis tuli hullumaja töötaja ja kutsus kõik oma patsiendid korrale. Polnudki seda kõike, tüübid olid vaid hullud : ) Igati loogiline ju tegelikult, kui vaadata, mis neil seljas on ja mis iba nad suust välja ajasid, eksole.

Tegelikult üks omapärasemaid etendusi 2012. aasta teatriaastal.

Siin blogis on targemaid mõtteid etendusest ja selle tagamaadest.

Pedagoogiline poeem ja Detox

EHK LAVAKA 26. LEND

Täna oli lavaka III kursuse tudengite etenduse Detox esietendus. Et olin noori juba neid eelmiises etenduses, Pedagoogilises poeemis näinud, võtsin tantsuetenduse ka plaani – sest need noored lihtsalt meeldivad mulle. Mõlema etenduse puhul oligi ennekõike hästi huvitav näha noori andeid ja uurida, kelles tundub olema rohkem potentsiaali; fantaseerida, mis tüüpi näitljead neist võiks tulla.

Pedagoogiline poeem, mida muuseas veel NO teatris mängitakse, oli noorte etüüdidel põhinev etendus, mida juhtis Maarika Vaarik. Mis mul Vaariku kohta öelda, peaks mu püsilugejad teadma – suurepärane! Juhtis vägesid väga võluvalt ja karmi käega, samas asja ise ilmselgelt nautides. Noorte hulgas oli ka mitmeid, kes kohe eriti silma jäid. Mu suureks lemmikuks oli Rea Lest, kes, võitis ka Panso-nimelise preemia, mis on mõeldud andekate lavakunstiüliõpilaste esiletõstmiseks.

See on Rea Lest

Fotod: Tiit Ojasoo

Üks tema etüüde liigutas nii mind kui ka tema meespartnerit, kelle käte vahel ja selili klaveril ta oma sünget monoloogi esitas. Noormehe palgeil voolasid pisarad – päris pirsarad, tundus. Pisaraid oli selles etenduses veelgi. Kas tõesti suudavad noored nii oma rolli sisse elada, et nad päris pisaraid valavad? Mulle tundus, et nägin pisaraid ka Helena Pruuli silmis, kui teda sunniti vastu võtma telefonikõnet, milles olid halvad uudised ja veel halvemad uudised.

Jörgen Liik ja Kärt Tammjärv

Millest etendus oli? Ei tea :) Oligi pedagoogiline üritus, kus oli ühelt poolt näha, milliste etüüdideni noored oma teatrilaagris tulid ja kus nad erinevaid näitljejaülesandeid täitsid – neid ülesandeid jagas Vaarik, ajuti ka tagasisidet andes, rahulolematust väljendades (Ma ei usu sind! Ütle nii, et ma sind usuks!). See kõik oli nagu mingi mäng – põrandapesumäng või üksteise solvamise mäng või ma-tean-kõige-rohkem-roppe-sõnu mäng. Ja üks mängu põhiteemaks oli kindlasti seks. Seda pulbitses ikka igalt poolt üle ääre. Eriti pedagoogilises poeemis, aga lipsas sisse mõne tegelase kaudu ka Detoxi. See on noorte jaoks ilmselt eriti oluline teema, mida laval uurida ja väljendada. Ehk on see ka mingi avanemise teema noorel näitlejal, et piiridest ja tabudest üle saada. Olid osad näitlejannad ju laval alastigi. Vat ei tea seda näitlejaks kasvamist.

Tore oli stseen, kus samuti väga hea mulje jätnud Jaanika Arum ja üks noormeestest (oh, ei tea enam, kes) olid kohtingul, mis oli nii kohmetu nii kohmetu ja läks väga imelikuks ja füüsiliseks kätte – aga selle kõige juures kuulsime me nende mõtteid (oih, ta puudutas mind, kus ma nüüd käe panen. appi). Toredat ja humoorikat teksti oli samuti, kuigi rahvast tundusid kohati eriliselt naerutavat ikka roppused. Kui midagi ette heita siis kohati ajatäitena mõjuvat sahmimist, tantsimist ja mingit kullimängu. Üks grupiviisiline laulmine oleks võinud ka olemata olla. Aga samas küllap oli tarvis midagi pildikeste vahele, mida nad järjest maalisid.

Selles seltskonnas on mingi asi ämbritega. Plekkämbritega. Mõlemas etenduses olid need laval pea ainsate rekvisiitidena. Mõlemas etenduses mängiti ka veega, topiti juukseid ämbrisse. Mõlemas etenduses võeti riideid seljast ja kanti lõpuks kombineesid ja trussikuid. Mõlemas etenduses olid kõik noored lõpuks räpased, sakris ja sassis. Mõlemas etenduses oli füüsilisust ja arutut tõmblemist. Mõlemas etenduses olid need lihtsalt juhuslikul viisil tantsimised üsna tüütud jälgida – nagu oleks mind kutsutud peole, aga mind tantsima ei kutsuta. Lihtsalt istu ja vaata, kuidas teistel on lõbus ja kuidas nad riideid seljast kisuvad. Aga selle püüame ära unustada. Siis pole viga midagi.

Sellise tantsuetenduse puhul, kus laval on massid, häirib mind see, et tegevust on liiga palju – see pole ju laulupidu, kus inimesed pole olulised vaid neist koosnevad mustrid ja kujundid. Sellised etendused koosnevad indiviididest, kes end väljendavad. Igaüks jutustab oma lugu, elab oma emotsioone läbi ja ma tahaks neid kõiki näha ja jälgida. Aga see on nüüd minu personaalne probleem.

Etenduse kohta kirjutatakse NO99 lehel: “Et vabaneda, tuleb teha üks korralik mürkidest puhastus, üks detox.” Tõesti, see võib olla vabastav – selliselt tantsida, liikuda, teha kõige kummalisemaid liigutusi jälle ja jälle ja jälle. Õhus oli juba higihaisu, hingeldamist. Vat see on väärt trenn, mõtelsin! Nii mõnigi oli minu arvates võrreldes pedagoogilise poeemiga paremas vormis ja kilosid kaotanud. Nad peaks ehk korraldama vabastava detox tantsu sessioone ja kursuseid. Täiesti ilma irooniata – ma tahaks ka end selliselt välja elada. Publikut ja piletimüüki ei ole muidugi mul selleks tingimata tarvis, ega ka valgeks võõbatud ning väga zenina ringi hõljuvat noort Dvinjaninovit.

Tantsuetenduse kohta kuulsin ka kedagi ütlemas, et see oli igav, et kõik oli juba nähtud, ei midagi uut. Mina ei ole õnneks palju tantsuetendusi näinud ja mul igav ei olnud. Ja ma arvan, et seda etendust tulebki vaadata teisiti – mitte niivõrd oodata revolutsioonilist teatrikunsti või valgustuslikku sõnumit, vaid vaadata selle pilguga, et mida küll noored teevad ja oskavad. Samas, ega ma ei kujuta ka ette, et sellise etenduse teeksid juba näitlejana nime teinud näitlejad või et nad teeksid seda sellisel viisil. Ja sellisel juhul jääks me sellisel viisil natuke hulludest etendustest ilma. See noor energia ja bravuur on ikkagi vaatamisväärt ja ma ootan väga suure huviga nende järgmist etendust.

Tudengite nimekiri:

                  Arum, Jaanika
                  Dvinjaninov, Markus
                  Heinat, Marian
                  Kolde, Linda
                  Lest, Rea
                  Liik, Jörgen
                  Maksimuk, Roman
                  Porkanen, Veiko
                  Pruuli, Helena
                  Reha, Jarmo
                  Sagor, Reimo
                  Sundja, Simeoni
                  Tammjärv, Kärt
                  Uustal, Ragnar
                  Vaher, Linda

Lugege ka, mis Kivirähk Pedagoogilise poeemi etendusest arvas ja vaadake videot, kus seesama seltskond ringi hõljub :)

 

Viis rütmi from Doris Tääker on Vimeo.

Päev kõhu heaks

Täna on olnud selline imeline päev, kus mu kadunud ja ammu tagasi igatsetud kulinaariakihk on jälle endast märki andmas. Lisaks hooajalisele hapukapsas-verivorst menüüle panin ahju ja tunnikese pärast võtsin ahjust röstitud peedi. Retsept minu lemmikblogist – Ragne kokkama.blogspot.com. Ei mäleta, et oleks kunagi tundnud, et olen ämbrisse astunud, kui tema katsetatud retsepte ja õpetusi järgin. Nii maitses ka rosmariini, pipra, soola, õli ja palsamiäädikaga maitestatud peedid väga mõnusalt. Sellised kergelt magusad. Sobib hästi prae kõrvale

Peedi kõrvale pannile jäi natuke ruumi – sinna sokutasin kaks paprikat röstuma. Selleks, et saaks teha röstitud paprika ja tšilli tarretist. Ma ei tea, kas ja kuna sellest tarretis saab, aga praegu soojana pliidilt võetuna on tegu küll päris vürtsika ja mõnusa möksiga. Kui paprika röstitud, saab see möks väga kiiresti valmis ja kõige keerulisem selle juures on tšillipipra ohutu käsitlemine. Mul näpud siiani kergelt tulised. Retsept pärineb ajakirjast Köök. Lisaks paprikale ja tšillile käib siia küüslauk, sibul, vesi, valge veini äädikas, sool ja suhkur. Liha kõrvale kindlasti suurepärane.

Külmkapis seisab aga selline kauss. Homme lähevad need rummis ligunevad marjad kõik keeksi sisse. See on selline tore keeks, mida tuleb ilusti hoida ja rummiga kasta ja siis jõulu ajal või aastavahetusel saab alles süüa.