Aju jaht - Linnateater

Muretsen pisut, kui mõtlen sellele, millised etendused mulle viimasel ajal kõige rohkem muljet on avaldanud. Räägib see midagi mu kohta, kui mind teeb õnnelikuks ja ajab elevile, kui mind teatris hirmutatakse ja õudu tekitatakse, tooli külge klammerduma pannakse, kui mulle meeldivad etendused, mille kohta pärast kriitikud zanrimääratlusena ütlevad ajukepp? Kui kütkestavad psühhopaadid või vähemalt väga omapärase reaalsustaju ja käitumisnormidega tegelased? Kui meeldib, et piirid hulluse ja normaalsuse vahel hägustuvad? Kui mängitakse mänge, millest päriselt aru ei saa?

Aju jaht ehk Mindgame oli just selline. Sellised olid ka mu suured lemmikud Bloody Mary ja Kes kardab Virginia Woolfi (eriti NO-teatri versioon). Nende järgi samasse ritta läheb ka Aju jaht, mille tegevuspaik vaimuhaigla, kuhu peategelane Indrek Ojari etenduse alguses saabub, pakub hulgaliselt võimalusi segadusteks, õudusteks ja veidraks käitumiseks. Tekst on nauditav, dialoogid arenevad mõnusalt ja ei ole üleliia tavalised, aga ei mõju ka kuidagi kunstlikult või peenutsevalt. Seda etendust kannabki ennekõike tekst, mis väga meisterlikelt näitlejatelt ka emotsiooni külge saab. Esimese vaatluse lõpus oli natuke kahju, et mõistatus, mis selles peitus nii lihtne oli ja et selle teksti pikitud vihjete abil nii kiiresti ära lahendasin. Tekkis kahtlus, kas teisest vaatusest ikka head nahka saab tulla. Õnneks eksisin. Teisest vaatusest tuli nii hea nahk kui ka veel sisulisi üllatusi.

Muuhulgas sai etenduse lõpuks andeks ka Allan Noormets selle eest, et tema hulluarsti rollist koomik läbi kumas. Mängulisus ja koomika ei pea igas etenduses ju kohal olema - tundus, et äkki on see kogemata, et äkki ta ei oska teisiti. Olete te Noormetsa kunagi päris päris tõsises ja näites traagilises rollis näinud? Nii, et koomik läbi ei kuma? Piret Kaldaga on üsna sama lugu - tema valu või hirmu on natuke raske tõsiselt ja pärisemotsioonidena võtta. Ei tunne eriti kaasa, no ei tunne. Teate ju küll, kuidas Armastus kolme apelsini vastu tegelased justnagu tõsiseid asju ajavad sellisel viisil, et ei saa kaasa elada ega seda kõike väga tõsiselt võtta. Nende nutt ja ebaõnnestumised ei lähe hinge, ei aja nutma, ei hakka valus - mitte et peaks tingimata.

Samas võiks ju küsida, et kas ja miks on lavastus ajuti koomilises võtmes lavastatud ja kas see on kõige parem valik. On see selleks, et vaatajal liiga jube ei hakkaks ja vahepeal hinge saaks tõmmata? Samamoodi olid ju ka Virginia Woolf ja Bloody Mary ka suures osas naljakad ja mängulised. Eks pisut raske on ette kujutada, kuidas see kõik oleks mõjunud, kui Noormetsa ja ka Piret Kalda tegelased oleks olnud ilma koomiku-elemendita või kas see üldse võimalik oleks olnud. Selle etenduse puhul tundus see ikkagi teadlik valik, sest päris etenduse lõpus muutusid mõlemad ühtäkki hoopis tõsiseltvõetavamaks. Täitsa nagu päris inimesed. Oskavad küll.

Huumorivõtit rõhutas ka vahepeal kõlanud karnevalimuusika. Samas algus-ja lõpumuusika eest saab keegi (Veiko Tubin) kümme punkti, eriti Midsomeri Mõrvade austajatelt. Kõlas väga hästi. See muusika ilmselgelt oligi loodud selliselt, et kõigile jääks meelde, et selle etenduse autori Anthony Horowitzi portfooliosse kuulub ka Midsomeri sari.

Indrek Ojari saab teised kümme punkti. Kuigi ma tean, et ta oskab ka koomiline olla, on ta selles etenduses teisest ooperist -  mängis kohmetut ja toredat, alguses päris siiralt mõjuvat kirjanikuhärrat, kellele lihtsalt meeldib sarimõrvaritest kirjutada. Ta püüab neid mõista, neid õiglaselt kirjeldada ja ühtlasi nende abil bestsellereid toota. Nüüd paelub teda üks just selle haigla elanikke. Vähemalt sedasi ta alguses oma missiooni rõõmsalt ja särasilmselt kirjeldab. Ojari on hea. Juba päris mitmes Linnateatri etenduses minu jaoks kõige parema rolli teinud (nt Hecuba pärast).

Jah, mulle meeldib, kui minuga mängitakse ja mulle tünga tehakse teatris. Hästi tehtud! Hinne 5

P.S.  jälgige mööblit ja telefoni

Kadunud sõbra juhtum - NO99

On aeg teatrisoon roostest puhastada ja teatrijutublogi unarusest välja urgitseda. Selle hooaja alguslugu oli NO-teatri sõprade-lugu, mida käisin - nagu ikka - vaatamas ilma eeltööd tegemata. Kohvikus etenduse eel maitsvat räimerooga süües tabas paraku meid ootamatult etendust tutvustav etteaste. Keegi rääkis kusagil ruumi teises otsas mikrofoni etendusest. Mul õnnestus end peaaeagu välja lülitada - mulle ei meeldi, kui keegi mind eelhäälestab. Etendus rääkigu ise. Sellest jutust jäi kõrvade vahele siiski püsima üks juhis-märksõna etenduse mõistmiseks - unenägu. Pean tunnistama, et küllap ilma see etteantud märksõna on oluline, et etendusest üldse aru saada.

Tegu ei ole sirgjoonelise ja lihtsa süžeega etendusega, kus keegi on lihtsalt sõprusest ilma jäänud. Millega tegu ON, on palju keerulisem öelda. Tiheda teksti ja erinevatest mittelineaarseest katketest kokku pandud etendusi olen näinud ennegi, kuid seekord läks see kõik minust oodatust palju suurema kaarega mööda, mind kuigi palju puudutamata. Sõpruse teema võiks ja peaks ju ometigi igaühele oluline olema, aga ehk lihtsalt ei jõudnud kohale - pausi nuppu oleks tahtnud teinekord vajutada, et teksti üle mõtiskleda, seda korralikult veel lugeda. Siin blogis kirjutatakse, et näitlejad veetsid suure osa prooviperioodist teksti lahti hammustades. Novat, ehk oleks vaatajale ka seda prooviperioodi vaja. Käivad koos ja proovivad, kuidas on olla selle etenduse vaataja. Harjutavad vaatamist.

Vaatamata mittetäielikule mõistmisele, oli etendus huvitav. Alguses näidatakse pikalt filmi, mida võiks küll kiita. Ärge ainult esimestesse ridadesse istuge, eriti kui külmad kevadtuuled kaelale-turjale liiga teinud on. Kõveraks võib jääda seda vaadates, aga õnneks on piisavalt huvitav, nii et väga ei häiri. Kui Mirtel Pohla võtab kaevandusse sisenedes välja kaamera, tekib naljakas sarnasus Blair Witch Projectiga. Ka etenduse lõpupoole toimunud intervjuu näitleja Mirtel Pohla kaevuri Lauri Laglega oli hea film - see toimus reaalajas No-teatri tagaruumis ja näidati saalis seinale. Lauri Lagle jutustus oma igapäevaelust kaevurina oli erakordselt elutruu ja laheda kõnepruugiga. Eesti filmid võiks olla ka nii head filmid, kui eesti teatri filmid on.

Samas, tundub mulle, et nad armastavad kaameraid juba natuke liialt palju. Preili Mirteli üleelusuuruses nägu teatrilava seinal on küll imekaunis, aga kas seda on ikka vaja nii palju nii suurelt vaadata? Samamoodi  jätkub NO-teatri veendumus, et tegelikult tuleb publik nende püksata meesperet vaatama. Seekordne püksata-stseen oli küll üle keskmise vaimukas, vähepaljastav ja polnudki ehk eriti kontekstiväline. 

NO-teatri näitlejad meeldivad mulle jätkuvalt. Seekord olid minu silmis staarid erikelmika naeratuse ja pilguga Kert Raudsepp, keda seni olin vähe näinud, ja Rasmus Kaljujärv, kellele oli ilmselt dramaatilisuse lisamiseks ette manatud süsimust habe, mis vähendas aga kogu tegelaskuju tõsiseltvõetavust. Samas oli ta südamevalu ahastuse väljendamine, mis muuseas toimus luulevormis ja ääretult valjuhäälselt, huvitav ja pigem koomiline kui kurb.

Unenäo-maailmas toimuv oli üldse teatraalne, mis võib olla samuti põhjuseks, miks etendus ehk päriselt ei puudutanud. Ei olnud melahnoolne, ei olnud moraliseeriv, ei olnud labaselt elu põhiväärtustele rõhuv - vähemalt ei suutnud seda kihilisuste vahelt üles leida, kui see ka seal oli. Tore oli, et ta seda kõike polnud. Leidus muidugi hetki, mis olid justnagu päris inimeste hetked, kus päris emotsioonid ja nukrus läbi kumasid. Eriti meeldis Lauri Lagle, kes (kohe pärast seda, kui sain aru, et tegu polegi Vaiko Eplikuga), oli lahedalt siiras oma kummalises kaevuri kohmakuses-kohmetuses. Mirtel Pohla mõjus ka ausalt - kui ta just parasjagu suukorviga urisev koer polnud. Ei, selles etenduses polnud unenäod reaalsemad kui reaalsus.

Jään tekstiraamatut ootama. Ehk olekski pidanud Eelmaa hoopis raamatu kirjutama.

Linnateater (ja NO99) – Kes kardab Virginia Woolfi

Linnateatri Virginia Woolf oli minu repertuaaris järjekorras teine ja ma arvan, et seetõttu polnud tal algusest peale lootustki mu südant võita. NO teatri Virginia Woolf, mis tuli välja Linnateatri omaga üsna samal ajal, on lihtsalt üks mu lemmiketendusi läbi aja. Usun, et kui oleksin näinud ainult Linnateatri versiooni, oleks mu hinnang oluliselt kiitvam ja positiivsem. Uskumatu kui erinevas võtmes võib ühte ja sama teksti lavastada, arvestades veel seda, et teksti autor on teksti sisse kirjutanud väga suure osa emotsioonidest, ja tonaalsusest, kuidas ühte või teist fraasi öelda. Lugesin nimelt hiljem pärast Von Krahli etenduse Bloody Mary nägemist veel Woolfi näidendi tekstina ka üle, sest need kaks lavastust on mind teatris kõige tugevamalt raputanud ja mõjutanud. Ja neis on palju ühist. Seega – isegi kui vahel võib tunduda, et kõik, mis on laval, on nii orgaaniline ja lihtne, et mis see lavastaja roll ikka niiväga on, siis tegelikult on ju võimaluste, nüansside, tonaalsuste, rõhuasetuste, intensiivsuse, pauside, pilkude, helitugevuste hulk pea piiritu.

Fotod: Siim Vahur

Linnateatri Virginia Woolf oli lugu keskealisest abielupaarist, kes üksteisest ja oma elust pisut tüdinuna külaliste ees kemplesid ja alkoholikoguse tõustes oma frustratsiooni ka külaliste peal välja elama hakkas. Üsna tavapärane lugu sellest, kuidas austus üksteise on kadunud, naine näägutab, mees toriseb, õiendavad ja suskavad. Ja joovad ja joovad. Intelligentsed inimesed iseenesest, töötavad ülikoolis ja puha, aga maailma kõige tähtsamat ehk karjääriredelil tippu ronimist pole saavutatud ja naine ei suuda seda pettumust alla neelata. Toimus ka “mängude mängimist” – mängime “kotime peremeest” ja “kargame perenaist” ja peedistame külalisi või midagi sellist. Mindi üle piiri, oldi ebaviisakas, põlastati, vihati ja aeg-ajalt ei saanud aru, kas räägitakse tõtt või valetatakse. Ja mis lugu selle pojaga küll on, mingit hägu aetakse sellega seoses ja mees-naine vaidlevad pojaga seotud faktide üle pidevalt. Jah, pisut segane. AGA see kõik jääb siiski argielu ja normaalsuse piiridesse. 20 aastat abielu, mis muud!

Linnateatri Andrus Vaariku tegelaskuju oli Epp Eespäeva mängitud abikaasale tasavägisem partner kui Hendrik Toompere Marika Vaarikule NO lavastuses. NO lavastuses tümitas Marika Vaarik oma kaasa ikka pihuks ja põrmuks, Andrus Vaariku ahastus ja armetus jäi sellele alla. Marika Vaariku viha alla sattuda ei tahaks – ta põlastav pilk võib olla nii intensiivne. Epp Eespäev oli leebem, lihtsamini loetav ja tavapärasem proua. Vaarikus oli mingi salakavalus, julmus, ettearvamatus ja mõistatus. Ka tema kostüümid lisasid talle hullumeelsus, mida Eespäevas polnud.

Noorem paar oli mõlemas lavastuses sümpaatne ja armas. Kristiina-Hortensia Port oli kenake ja naiivne, kuid NO teatri Mirtel Pohla meeldis mulle ka väga. Eriti imponeerisid mulle ta katkikukutud sukapüksid. Linnateatri lavastuses oli puudu miskipärast ka üks selle tegelase ehk olulisemaid stseene, kus tema lapsesaamise soov ja ahastus eriti kisendavalt välja tulid. Argo Aadli mängis purjust meest paremini kui Sergo Vares, aga head olid nad mõlemad. Linnateatri etendus oli muidugi äärmiselt huvitavas saalis lavastatud. Publik oli toodud otse kellegi elutuppa seina äärde istuma. Päris mööbel, päris raamatud, päris seinad ja uksed ja lauad. See oli väga hubane ja mõnus, kuigi osa tegevust toimus aeg-ajalt osa publiku jaoks kusagil nurga taga. See oli ka leidlikult lahendatud – peeglitega.

   

Mis toimus aga NO teatris, oli midagi õõvastavat – tegelased manipuleerisid, mängisid üksteise emotsioonidega, võimumängud ja varjatud valusatele kohtadele vajutamised. See kõik oli nii pingeline, salapärane ja valus. Seda emotsiooni ja mind fucki, mis oli NO teatri etenduses, Linnateatris polnud. Mis on päris, mis on mäng? See küsimus tuli NOs tugevamalt esile. NO lavastuses nägin ma lõpus Marika Vaariku haavatavust, õrnust ja armastust. Selle lapse kaotusvalu, keda kunagi ei ole olnudki.

 

 

Aga jah, raske on vaadata lavastust teist korda – teades juba ette, mis toimub, mis sünnib. Ja olles juba näinud pea täiuslikku lavastust. Näidendit lugedes nägin ma vaimusilmas ka just NO teatri tegelasi. Novot, läkski nii nagu ma arvasin – Linnateatri etenduse asemel kirjutasin NO teatri etendusest.

Huvilistele video saatest OP ka.

Vanemuine - Paplid Tuules

Elu näitab, et ma ei suuda kõigi etenduste kohta kirjutada sellist pikka läbimõeldud tiraadi nagu ma tegelikult tahaks. Nii et tuleb hakata läbimõtlemata ja ebakorrektseid lühivorme viljelema. Uue žanri nimi on “nagu torust tuleb”. Eriti lühikesed arvustused, muuseas, on siin teatripäevikus, kuhu olen lihtsalt hinde pannud etendustele.

Paplilugu saab minu käest hindeks kolme. Korralik lugu, korralikud näitlejatööd, korralik lavastajatöö. Aga minu jaoks jäi kõige väheseks – väheseks jäi lugu ja mõtet, väheseks jäi näitlejatöö meisterlikkus, väheseks jäi ehk ka lavastuslikku pingutust. Ausalt tekkis küsimus, miks üks noor ja andekas mees võtab kätte ja lavastab sellise tüki. Mis oli tal mõttes? Mis oli selles sellist, mis kutsus lavastama? Kuidas haakub see tema ülejäänud loominguga, mis minu jaoks siiani on väga ühte sammu astunud ja sama lugu või mõttemaailma aina jutustanud? Uku Uusbergist on jutt muidugi – tema nimi kavalehel oli ka põhjus, miks mina, va paadunud Vanemuise-skeptik seda etendust üldse vaatama läksin. See, mis mulle tundub Vanemuisele omane lavastuste, lavastamise ja mängimise viis, ei ole see, mis mind teatrisse tõmbaks.

 

Lavastuses oli hetki, mõtteid ja sõnamänge, mis olid toredad või lõbusad, aga üldjoontes venis ja emotsioonid ei olnud minu jaoks piisavalt kõnetavad või päris. See papliteihalus, vabaduseihalus ja “mis meid siingi” ootab teema jäi kõik kuidagi pinnapealseks, ebausutavaks. Ma nagu päriselt ei uskunud, et need vanakoduseinte vahele oma elupäevi veetma saadetud mehed tegelikult ja kirglikult oleks tahtnud minna. Loos oli kolm sõjaveterani – Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas – kes olid vanadekodus. Igaühel oma tervisehädad. Istuvad ja arutavad elu ja maailma asju. Üks armub lähedalasuva tüdrukutekooli õpetajannasse. Käib seal oma igapäevasel tiirul, kepi najal longates. On selline helge maailmavaatega mees. Teine kuulab muusikat, õõtsub, tantsib, kirjutab käigu pealt luuletuse, kui tarvis, kiindub kivist koerakujusse. Kolmas mees peamiselt minestab - suur kogus metalli peas teeb seda. Vahel tundub talle, et kivist koer liigutab; vahel kardab, et ollakse ta elu kallale tükkimas.

   

Alguses olid kõik väetid ja väsinud. Üsnaväga usutavalt tunduvalt vanemad kui nad tegelikult olid. Käisid vaevaliselt, rääkisid hädiselt. See mulle meeldis. Aga mida aeg edasi, seda rohkem läks neil meelest, et nad on tegelikult vanad ja väetid. Kui ikka elevus või muu emotsioon sisse tuli, siis käidi päris kabedalt.

Kartsin, et lavastus on vaatamata lavastajale tramburai, kätega vehkimine ja kisendamine. Ei olnud. Vaid paar stseeni olid, kus Kaljujärv nilbitses nagu ta ikka nilbitseb ja kus Tommingas rahmeldas ja kisas. Aga üldiselt oli etenduses ja mängus väljapeetust küll. Natuke liigagi uimane oli, kuigi mis seal vanadekodus ikka kiirustada. Aga mingit kirge ja sügavust oleks võinud rohkem olla. Sõnumit ja mõtet ka. Tõesti, olid paplid, mis kaugel kaugel tuule käes õõtsusid ja mille juurde hing kutsus. Oli soovimatust leppida sellega, et see vanadekodu ongi kõik – tahaks veel seiklusi, elevust ja vabadust. Oli sõprust ja hoolimist, pahandamist ja mõistmist. Naljalt kedagi üksi ja hätta ei jäetud. Aga vaatamata sellele jäin ma pisut nõutuks teatrist väljudes – milleks kirjutada selline tükk? Milleks lavastada? Milleks vaadata? Kõike nagu oli aga nagu polnud ka. Ei puudutanud, ei liigutanud, ei pannud mõtlema. Aega veetis ja igav ei hakanud, halb ei olnud. Võibolla olen ma liiga noor, et sõjaveteranide vanadekodus mõeldud mõtetest midagi leida. Samas Uusberg ju leidis?

NO teater – iga eht südamelöök

Esimesed umbes 20 minutit sellest etendusest möödus nii, et kui ka ülejäänud etendus oleks selline olnud, oleks ma tundnud, et olen rämedalt petta saanud ja oleks tahtnud raha tagasi küsida. Jah, ka selle, mis ma neile läbi Hooandja toetuseks andsin. Näitlejad seisid etenduse alguses laval ja deklameerisid Juhan Liivi luulet. Deklameerisid sellisel viisil, et minul oli raske kuulata, tähele panna ja aru saada. Oli monotoonne ja igav, mõte läks mujale. Risto Kübarat ja Marika Vaarikut veel suutsin kuidagi jälgida, teisi mitte. Kaaslaste muljetest sain hiljem aru, et igal näitlejal oli mingi teema, mis luuletustes läbiv. Samad teemad olid hiljem näidatud reisifilmis, mis just ka üleliia sisukana ei mõjunud.

Õnneks läks pärast seda ka päris teatriks ja selles oli palju sellist, mis võttis ära soovi raha tagasi küsida. No teatri näitlejatrupp on lihtsalt mulle väga armas. Etüüdid olid lõbusad, kohati sisukad, kohati jaburad. Eriti jabur oli see, kui mehed tulid lavale, nina alla kleebitud vormitud suured vatitupsuvuntsid. Mörisesid ja jörisesid, vuntsid lendasid. Ka omletiküpsetamise stseen oli pisut veider. Jamie Oliveri videosse väga tähelepanelikult süüvides tegid kolm meest omletti. Samm sammult ette kirjutatud ja nämmutatud samme järgides. Mis see siis nüüd oli? Etenduse nimi on iga eht südamelöök. Selline söögitegemine, selline lihtsa asja tegemine instruktsioonide, mitte sisetunde järgi ei ole ehtne ega südamest. Nii võiks tõlgendada? Muud pidepunkti peale pealkirja mul etenduse mõistmiseks pole.   

Trupp laulis ka Where is the panda laulu. Niimoodi ninnunännutades õpiti koos inglise keelt. Laste ja lapsemeelsuse teema käis etendusest veelgi läbi – trafaretina võiks ju öeldagi siin, et lapsed ongi ju ehtsamad. Tore oli kuidas magamaminekuprotseduuride vastu protestiv Risto Kübar ohjeldamatult röökis või kuidas Eva Klemets mitmeidkümneid kordi oma väsinud isalt õiget vastust oodates oma lapseliku õhinaga, tekk pähe tõmmatult küsis “kes ma olen”. Kes ta siis lõpus oligi? Hatifnat?

Fotod: Ene-Liis Semper

OP-is ja ka ühes artiklis tuuakse eriliselt esile seda, kuidas Marika Vaariku jaoks laval pidu korraldati, lauda kaeti, kõnesid peeti (saalisolijaid küll nende sisusse ei pühendatud), õnne sooviti ja Marika liigutatult nuttis. Poisid kiskusid riided seljast ja tegid Marikale tantsu, mis ilmselt strippar Markole silmad ette teeb. Pidu! Pidu! Seda seostati auhinnaga, mis Marika presidendilt sai. Oli siis nüüd see just see, mida lavastuses tähistati, aga palju õnne, Marikale ikka!

Kummalise meeleolu lõid saalist näitlejatele hõigatud küsimused, mis olid üsna tavalised küsimused ja natuke vähem tavalised küsimused. “Mis värvi on su ema silmad?” Millegi pärast ajasid küsimused näitlejad segadusse, tekitasid tõelist ebamugavust ja kohmetust. Jäi mulje nagu oleks mingisugune hetk või olukord ära lõhutud ja näitleja tundis ennast järsku paljastatuna. Ehtsana?

Väga ilus oli Mirtel Pohla ja Risto Kübara sünergiline tantsuline liikumine. Justnagu nii kuulati, märgati üksteist, tunnetati – nad olid ühes voogamises, kuidagi nii haavatavad. Natuke aega enne oli Risto nende ühisesse koju toonud teise tüdruku. Mirtel oli äkitselt üleliigne. Ei aidanud palved, ei aidanud rääkimiskatsed. Need nõutust, jahmumist ja lõpuks valu täis hetked lõid sellele tantsulisele stseenile valusa fooni. Risto justnagu hellitas Mirtelit, kes iga ta liigutusele vastas justnagu täielikus harmoonias ja mõistmises. Aga Risto käes oli nuga, mis tegelikult seda liikumist juhtis. Oli vist valus. Need hetked olid eriti ehedad. Nagu ka kõik tantsulised soolohetked.

Saates OP näeb etendust lähemalt. Seal lavastaja ütleb, et rahvas ootab traagilist eluloolist etendust. Oiei, mina küll ei oodanud. Mis iganes minu jaoks omavahel seostamatud, aga see-eest kõnekad ja head ja emotsioonidest tulvil hetked sobivad hästi. Õnneks ei näe ma ka enam traagikat selles, kui ma ei saa mõistusega etendustest või ka filmidest aru. Meeles mõlgub David Lynchi öeldu – tema filmidest ei ole ju võimalik mõistusega aru saada. Ja ta ütles, et inimesed ei peakski üritama mõistusega selgitama, mõistma vaid lihtsalt tunnetama. Me ju tunnetame seda maailma, mille ta meie jaoks loonud on. See tunnetus on alati kohal, ka siis kui mõistmist pole.

Kokkuvõttes, tabav on hinnang, mida üks mu sõpradest ütles – see etendus oli kuidagi tühja kummiga tehtud, traagelniidid olid näha. Mul läks ka jalgratta kumm sügisel puruks. Pole viga, lumi sulab ära, lähme kõik parandusse ja vurame siis jälle juuste lehvides täie tinnaga.

Von Krahl – Bloody Mary

Ahsaraisk, kus oli teatrielamus! Olen paar viimast aastat üsna aktiivne teatrikülastaja ja midagi sellist ei ole ma veel teatrilaudadel näinud. See etendus pani üheaegselt põnevusest südame põksuma, õudusest silmi kavalehe taha peitma, kõva häälega naerma, hingevärina ja äratundmisrõõmuga elufilosoofiasse süüvima ja suure naudinguga näitlejamängu jälgima. Kõik, absoluutselt kõik polnud mitte ainult hästi ja paigas, vaid suisa suurepärane. Olgu, saan aru ka nendest üksikutest häältest, kes ainsa reservatsioonina leiavad, et filosoofiliste ja maailmamuret edastavate monoloogidega oleks saanud tiba rohkem tööd teha, et sõnum oleks veelgi selgem, veel rohkem puuga pähelajatav, kontsentreeritum. Aga no see on tõesti peaaegu et norimine norimise pärast. Tavaliselt on etendus kas põnev ja täis ootamatusi või naljakas või väga sügav, aga seda kõike korraga? Üliharva.

Üritan nüüd emotsioone tagasi hoides alustada algusest, autorist ja lavastajast. Etenduse väärtust ja üllatust suurendab minu jaoks see, et lavastajaks ja autoriks on noor(!) eestlane(!) Kertu Moppel. Säh, teile, va stereotüübikuulutajad, kes ütlevad, et naised oskavad olla vaid õrnad ja tundelised ja pehmed ja mida kõike! See noor eestlanna tegi jõulisemast jõulisema etenduse, mis muuhulgas sisaldas endas vägivalda ja verd! Lavastuse tekst oli väga hea - etendus oli üheaegselt hea nii dialoogide kui monoloogide sisukuse ja sõnaosavuse poolest kui ka üldise suure pildi ja loo poolest. Mõnikord on dialoogid head, aga lugu ei kanna, või idee hea, aga tekst hõre. Seekord olid mõlemad paigas. Vimkasid ja üllatusi täis tekst ja lugu, täpselt nii nagu mulle sobib. Ka lavastajana oli kõik nii hästi läinud. Kertu Moppel on nimi, mida edaspidi kindlasti meeles pean. Ta lavastas ka Rakvere teatris etendunud Lilled Algernonile, mis mulle väga meeldis. Jeei, teine uus noor näitekirjanik-lavastaja kombo Uku Uusbergi kõrval! Olen põnevil, mis siit edasi tulema hakkab. Võluvat Kertut ja juppe etendusest näeb saates OP.

       

Fotod: Alan Proosa

Kuna selgus, et vaatamata ähvardustele mängitakse etendust sügisel võibolla siiski veel, siis mu plaan spoilerirohke ümberjutustus kirjutada läks luhta. Mulle ei meeldi spoilida. Tuleb siis lihtsalt mõistujutu ja muljekildudega piirduda, kuigi seda on kuradi raske teha.

Niisiis sai alguse kõik sellest, et 17 aastat abielus olnud paarile, kes oli just internetist uue diivani ostnud, astus koju sisse üks võõras mees. Naeratav ja meeldiv mees. Vähemalt esmapilgul. Ajab imelikku juttu ja ära ei lähe, aru ei saa, mis ta tahab. “Kes te olete?”-“Sõber.” -“Kelle sõber?” -“Paljude sõber”-“Mis te tahate?”-“Ei, küsimus ei ole selles, mida MINA tahan” -“Aga milles on probleem?” - “ei MINUL ei ole probleemi.” -“no minge siis ära” - “oi, mu arust olete te nüüd ebaviisakad, ise kutsusite mind sisse. Tehke mulle parem üks drink. joon ära, siis lähengi”. “helistan sõbrale, ta lubas mulle järgi tulla”. Naeratab, küsib küsimusi, tunneb huvi diivani vastu, joob bloody maryt, tunneb veel huvi diivani vastu. Kõik nagu oleks normaalne, kui poleks tõsiasja, et tegu on võõra inimesega, kelle motivatsioonidest midagi aru ei saa. See muudab suhtluse imelikuks, pererahva närviliseks ja olukorra pingeliseks.

See on nii huvitav, kuidas inimesed satuvad segadusse, kui keegi käitub ebakonventsionaalselt. Ei tea ju, pole isegi telekast näinud, kuidas käituda võõrastega, kes imbuvad järsku su privaatsfääri, käituvad nagu vanad sõbrad, on pealtnäha rõõmsameelsed ja helged. Või kas on ikka päriselt? Ta ei peaks olema ju siin. Oleks tuttav inimene samamoodi käitunud, oleks kõik normaalne tundunud. Aga nüüd rollid ei klapi. Kas nad on ehk kuidagi vaimselt ebastabiilsed? Sotsiaalselt ebapädevad? Igatahes etteennustamatud. Ohumärk! Ongi segadus. On segadust, on pinget, on joomingut, on löömingut. On pisaraid, on naeru. Õhtu kisub peoks. Kuigi aegajalt tundub, et ehk ikka verevalamiseks. Mõni kohaneb uue olukorraga paremini, teine halvemini. Hirmu on laval päris korralikult, aga minu joaks täiesti talutavas mahus. Sama vägivallaga. Pinge püsis, aga vastik ei olnud.

See ootamatu külaline oli Tõnis Niinemets. Tema on minu jaoks uus näitleja. Nägin teda esmakordselt detsembris ta sooloetenduses Ulg, mis oli üks omapärane üritus, aga jättis siiski mingi jälje hinge ja küsimused mõtetesse. Bloody Mary ideestik haakis ennast täpselt selle eelmise etenduse külge ja moodustus üsna kummaline tervik. Ma vaatasin seda Tõnise kehastatud tegelast kui sedasama tegelast, kes Ulus oli – Ulg oli lihtsalt kõik see, mis juhtus enne kui ta toast välja tuli ja suvaliste inimeste juurde sisse sadas, et vehkida püssiga, nõuda autentsust ja rääkida elu ehtsusest. Tõnis Niinemets oli selle etenduse staar ja vaatamata oma ettearvamatusele, hetkega muutuvatele emotsioonidele ja ohtlikkusele, oli ta minu silmis sümpaatne ja positiivne tegelane. Säravvalged hambad kaunistasid ta laia naeratust, kui ta rääkis, et tahab olla sõber, tahab, et neil oleks kõigil koos hea olla ja tore, kui ta tahtis tantsida ja otsis välja värvilised torbikmütsid. Miks siiski teda kardeti? Sest tema motivatsioon polnud selge? Sest ta ei mahtunud normaalse käitumise mustritesse, Sest ta oli arusaamatu. No püss oli tal muidugi ka.

Tema põhimure oli autentsus, mida ta kõigi vahenditega, mis tal on, taga ajas. “Olge loomulikud!” Ei ole vaja rääkida lauseid, mis te telekast kuulnud olete! Need laused on kasutud! Hullem on aga see, et võimalus olla autentne meilt on ära võetud. Oleme sadu korda telekast näinud, kuidas armastust avaldatakse – kui ma ise seda tegema hakkan, on see vaid hale paroodia sellest, mida ma näinud olen. Ja ma pean valima, millise olemasolevatest variantidest ma valin. Ja kes ongi üldse see mina? Milline inimene ma olen? Inimesed ütlevad, et “ta on selline inimene” ja ma võtan selle omaks ja olengi selline inimene. Iga otsust tehes tekib küsimus – mida ma tegelikult tahan? Kas see, mida ma arvan, et ma tahan, on ikka see, mida ma päriselt mõtlen ja tahan või on see mulle ühiskonna poolt pähe pandud. “Ma ei usu, et on olemas selline asi nagu inimese essents või olemus. Pigem see tuleb ikkagi teiste kaudu. Igasuguse identiteedi sa ju korjad teistelt.” Nii ütleb Kertu Moppel kavaleheintervjuus.

Tõnis Niinemetsa sõber oli ka imelik vend. Ott Kartau kehastas meest, kes kardab vormi. Iseenda vormi. Kavalehel on kirjas: “mul on elu jooksul välja arenenud eriline tundlikkus vormi suhtes ja mulle teeb tõelist hirmu, et mu käel on viis sõrme. Miks mitte 3209542570346534?” See hirm vormi ees, nii imelik hirm kui see ka pole, ja küsimus sõrmede arvu üle on tegelikult etenduses võtmetähtsusega. Sellest saab alguse kogu sündmustik. Sündmustik, mis pool etendust tundub ebaloogiline ja arusaamatu, saab selle sõrmeteema valguses lõpuks päris loogiliseks. Ja suur osa tegevusest oli aga justnagu mäng. Tehakse ettepanekuid mängida imelikke mänge. Näiteks “joodame aiapäkapiku täis” (vt allolev pilt) või “mis on puudu?”.

Need mängud, mida külalised pererahvaga mängivad ja sellest tulenev õõvastav õhustik meenutas mulle väga NO teatri Kes kardab Virginia Woolfi. Õudutoov mäng vaheldub naeratuste ja hea tujuga, mistõttu justnagu polegi õudne. Me ju kõigest mängime. Või kas ikka mängime? Mis on päris, mis on mäng? Hiljem lugesin veebist, et etenduse vaatajatele soovitatigi terve rea filmidele lisaks ka just Kes kardab Virginia Woolfi. Kuid meeldis NO teatri (ja sealjuures mitte Linnateatri) Woolf, meeldib ilmselt ka Bloody Mary.

Tiina Tauraite on üks mu lemmiknäitlejaid. Selles etenduses ei olnudki ta tehtud koledaks ripprindadega vanamutiks – just sellise rolli eest sai ta ju 2012 aastal teatriauhinna. Seekord oli ta kena ja võluv abikaasa ja raamatukogutöötaja, kes lastele muinasjutte loeb. “Mul on väga hea naine!” kordas Erki Laur lavalaudadel. Küllap ka päris elus. Aga Tauraite tegi tõesti jälle väga hea rolli. Eriti tore oli ta kõige lõbusama stseeni ajal kui ta purju jäi ja ka aiapäkapikku täis jootma hakkas. Keraamiline päkapikk, kes kogu elu on veetnud nende wc-s s…poti kõrval. Vaene päkapikk! Vaeva oli, aga jäi purju, kus ta pääses! Selle protsessi käigus pääsesid välja ka nii mõnedki luukered, mis paistsid olevat tabuteemad, mis tavaliselt alla surutud. Eksole, olgem autentsed! Surume mured ja soovid maha, eksole!

Autentsel kujul, täiesti ebamoraalsel viisil jutustas Tiina Tauraite purjus peaga ka kolme Karukese muinasjuttu - nii nagu ta seda endale enda peas salaja ete kujutab. Algus oli nagu ikka, aga lõpus kiskus natuke kurjaks ja inetuks. See oli see hetk, kui ma taipasin, et selle õrna ja viksi naisterahva nimi Mary ei ole sellise pealkirjaga etendusse juhuslikult valitud. Oioi, mis meis kõigis tegelikult peidus on?! Aga viisakad inimesed varjavad seda. Ega nad mingid SELLISED inimesed ei ole! Ei saa olla autentne ja päris, me mõtted võivad olla nii hirmsad, et ümbritsevad inimesed vaatavad, et me oleme mingid SELLISED. Kuigi nad võibolla ise nägid just öösel unes, et on oma naise ära tapnud kirvega ja vaip on verd täis.

Erki Laur tegi oma rolli ka hästi. Kui Tiina lõpuks võõrastega harjus ja ennast vabamalt tundma hakkas, nende mängudega kaasa läks, siis Erki oli pigem valmis kangelassurma surema (telekast nähtud õilis käitumisviis, mis muud) ennem kui teeb nagu sissetungijad nõuavad. Tema vastupanu ei murdunud. Nina osas ma nii kindel ei oleks.

Saan aru, et filmigurmaanidele ei oleks see etendus päris nii erakordne ja üllatuslik kui mulle, kes ma pole näinud neid filme, millele etendusest rääkides viidatakse ja millest siia vististi ka inspiratsiooni on saadud. Kuuldavasti vägivallafilmid ja kellegi ellu sisse crashimise filmid on suisa omaette kategooriad viimase aja filmimaailmas. Ma ei oska kommenteerida uudsuse astet või inspiratsiooniallikate kasutamise ulatuslikkust – pole ka takkajärgi julgenud neid hirmsaid filme vaadata. Aga no olgu peale. Igal juhul on suur oskus ka mingil juba räägitud-tehtud teemal niivõrd terviklik ja töötav uus asi kirjutada ja lavastada, kuigi ma keeldun uskumast, et bloody mary polnud enamat. Ka on teater mind lähedamalt puudutav kui film. Filmis jäävad lahmav veri ja julmad mängud kaugemaks (ääh, filmitrikid!) kui siinsamas paari meetri kaugusel reaalajas päris inimestega toimuv. Ma näen nende higi ja hingetõmbeid. Väikesed teatrisaalid meeldivad mulle väga. 

Autor ja lavastaja ütleb, et lugu sai alguse sellest, et ta tahaks, et laval oleks väga ilusas ülikonnas mees – mida tähendab ülikond ja ülikonna kandmine kui selline. Mis sõnumit see edastab? “Miks tahab mõni inimene olla cool selle asemel, et olla lihtsalt selline, nagu ta on. See on minu jaoks päris tähtis probleem”, ütleb Kertu Moppel. 

Jah, minu jaoks ka.

P.S. Plaanisin siia veel kirjutada, et see on Von Krahli poolt üks rumalamaid otsuseid üldse mängida niivõrd head ja tugevat tükki mingid loetud väike arv kordi. Kui kahju, et selline väärt asi kaob lihtsalt vaikselt minevikku. Plaanisin paluda, et mõelge ometi ümber! Muidu peavad kõik mu sõbrad ja tuttavad niisama taluma mu elevust ja jutuvada ilma et neil tekiks endil võimalus seda näha. Plaanisin veel paluda, et filmige etendus ikka üles ka! Ja tekst andke ka palun raamatuna välja! Aga õnneks ei pea ma seda kõike paluma, sest et vaatamata ähvardustele asi kavast maha võtta, on antud ka vaikne lubadus, et sügisel näeb Bloody Mary’t jälle. Aga kaks viimast palvet on ikka jõus.

P.P.S. Kertu Moppel, palun kirjuta ja lavasta varsti veel!

Rakvere–Tuulte pöörises

Väga tore on, et Rakvere teater on Tartus üsna sage külaline. Olen selle teatri lavastusi nii harva näinud, et Tuulte pöörist vaatama minnes oli ainsateks tuttavateks nimedeks Toomas Suuman ja lavastaja Andres Noormets. Tüki autor August Kitzberg ka, kuid ega ma tema loominguga kuigi tuttav pole ja selle teksti sisu oli ka teadmata. Tore, sai tühja lehena vaatama minna. Ainus, mida ma teadsin oli see, et ma tahan rohkem Rakvere teatri näitlejatest-tegemistest teada ja et kogenud teatrigurmaan ja -arvustaja Danzumees andis etendusele hindeks 4+ ning pidas seda 2010. aasta parimaks Rakvere tükiks.

Wikipedia andmetel on “Tuulte pöörises” August Kitzbergi esimene väljapaistev draama, millest sai ka 1906. aastal vanemuise kutselise teatri esietendus. Vaatamata sellele, et tegu on minu tavapärase teatrirepertuaariga võrreldes igivana tekstiga, mõjus see tänapäevase ja asjakohasena. Mulle tundub, et vähe on teemasid, mis võiks kõnetada minu põlvkonna inimesi (teiste põlvkondade nimel ei julge rääkida) rohkem kui arulage ületöötamine, liigne tööle pühendumine kogu ülejäänud elu arvel. Selles mõttes läks lugu ootuspärast rada pidi. Noor idealistlik mees ajas korraga mitut projekti, tormas ringi, arendas ja edendas, muretses ja pühendus, samal ajal kui ülejäänud elu näppude vahelt välja voolas. Kaua sa ikka ootad seda elu, kaua sa ikka lükkad edasi oma õnne? Muidugi katkeb kannatus. No on jopskid need inimesed ikka! Ei jõua ära imestada. Mille nimel küll rabeleda?

Eks muidugi andis ka vana aeg endast märku oma piimaühistute, lüpsimasinate ja moraali küsimustega. Eriti kole oli aga see ajastu õud ja ebaõiglus, mis tegelikult selle loo lõpuks traagiliseks muutsid. Mida teeb ühe inimesega süsteemist ja võimuvahekordadest tingitud ebaõiglus, mis võtab inimestelt nende kodu, muudab ühed alamaks, teised ülemaks, ühed teenima härrasid, teised talupermeestena head elu nautima. Päris hirmuäratav on näha kinnisideid ja kättemaksuhimu, mis inimese  elu eesmärgi ja sisu kujundavad ja ta tegevust suunavad. Näha vimma ja raevu, mis sedasi inimesesse koguneb ja hingelt hea ja ilusa inimese segi pööravad. Ma ei taha detailidesse laskuda, rikun ehk kellegi teatrielamuse ära. Meeleolu ja ebaõigluse ja lootusetuse tunde poolest, mida etendus endas kandis, meenutas see mulle Tammsaare “Ma armastasin sakslast” ja samuti Rakvere esituses nähtud Leenane’i Kaunitari. Oh ja siis see uhkus ja kangekaelsus, mis paneb inimesi imelikke otsuseid tegema! Kuidas ma tahaks inimesi teinekord raputada, et jätke nüüd ometi see jonn, tulge mõistusele!

Aga olgu, aitab mõistujutust ja ebamäärastest emotsioonidest, minge vaadake etendust ise, ma ei taha lugu ümber jutustada. Aga vaadata tasub, sest see oli Rakvere meeskonna poolt tõesti hästi lavastatud ja mängitud. Lavastus ise oli üsna klassikaline, lavakujundus minimalislik – paar vaipa ja tooli, ämber ja silmapesukauss. Samas oli pisikesi ja leidlikke lahendusi. Miks aeg-ajalt inimeste jutt kajama pandi, selle tähenduse võiks aga keegi mulle ära seletada. Mind kippus häirima.

Anneli Rakhema, kes mängis peretütar Leenat, jättis näitlejana mulle väga hea mulje. Esimesest reast oli hea jälgida seda, kuidas emotsioonid ta näol vaheldusid. Eriti meeldis mulle kelmikas ja koketeeriv Leena, kuid ka sensuaalne Leena. Lavastuses oli hetki ja stseene, mis pani publiku tarduma ja hinge kinni hoidma – seda sai aru, kui stseeni lõppedes järsku see vaikus köhatuste ja nihelemistega jälle murti. Need hetked olid nii erilised, et ma kardan, et püüdes oma kirjelduses nende vääriline olla, muutun läägelt magusaks ja kukun klišeesid loopima. Emotsioonidest, külgetõmbest ja ihast laetud hetkede kirjelduseks on ju klišeesid hulgim välja mõeldud. Huvitaval kombel ei ole üheskis etenduses tehtud fotos seda emotsiooni, mis minu jaoks selles etenduses kõige kõlavamaks jäid. Kus on Soosaare Lille kelmikus ja sulase Jaani võrgutav helk silmis? Jah, etenduses palju oli häda, vaeva, ängi, aga mängulisust ja üksteise hinge puudutamist oli ka. Nendes hetkedes olid inimesed minu silmis nemad ise, ülejäänu oli pigem rollitäitmine, kellegi ootustele vastamine, “õigesti” käitumine.

Peretütar Leena lapsepõlvesõber sulane Jaan, keda kehastas Peeter Rästas, ladus etenduse jooksul oma hinge nii täielikult Leena ette, et selle siiruse, avatuse ja julgusega end nii haavatavaks teha, võitis Jaan minu täieliku poolehoiu ja sümpaatia. Ma ei uskunud Leenat kordagi ega hetkekski, kui ta ütles, et ta Jaani ei armasta. No ei usu. Hetked, mil nad kahekesi laval olid, rääkisid muud keelt. Ja selleks ei tehtud sageli ei suuri sõnu ega näidatud füüsilist lähedust. Üks seisis lava ühes servas, teine teises, kuid pilgud ja kujutluspildid, mis meie ette maaliti, olid nii õrnad, täis lähedust ja hellust, ajuti erootilisedki. Leena peig, idealistlik töönarkomaan oli muidugi Leena jaoks mõneti turvalisem valik – taluperemees, töökas, mõtleb tulevikule, jalad maa peal, kaalutlev, üldse mitte arutult kirglik. Kõik olid lapsest saati neid paarina näinud. Ütleb, et armastab, aga ei, see jääb laval vaid sõnaks. See ei paista ei sõnades, ei tegudes. Vaene Leena oli seda juba oma isa pealt näinud, kuidas elu otsa rabatakse tööd teha ja kui tuleb aeg puhata ja oma töö vilju nautida – enam ei oska. Ärge te nii tehke, see ei too head. Seda teadis juba Kitzberg :)

 

P.S.  Kindlasti ei üllata ma ei teda ega kedagi teist, kes Annelid laval näinud on, kui ütlen, et ta on mõne nurga alt täpselt Kadri Adamsoni nägu.

P.P.S. Sama etendust saab kuulata ka raadioteatris, siis oli aasta 1986 ja näitlejateks Heino Mandri, Helle Pihlak-Meri, Tõnu Mikiver, Martin Veinmann.