Lilled Algernonile

Usun järjest rohkem monoetendustesse, head teksti, head näitlejat ja head lavastajat on lihtsalt tarvis!

Lilled Algernonile on ulmeklassika, mille ammu aastaid tagasi, 50ndatel kirjutas Daniel Keyes. Vaimselt alaarenenud, aga väga kena sõbraliku iseloomu ja helge olemisega noormees Charlie Gordon, kes pealegi oli väga edasipüüdlik ja õpihimuline, osales teadusmeeste katses inimese intellekti tõsta. Tehti operatsioon, mis pidi ta kolm korda targemaks tegema. Samasuguse operatsiooni läbinud rott sai palju targemaks! Oli targem kui Charlie enne operatsiooni.

 

Alguses tundus mulle, et inimene, kelle IQ on 68, võiks olla rumalam, tunduda napakam, olla kohatum, mõelda vähem. See alguspunkt tundus liiga tark esialgu, kuid ilmselt arvasin ma ise viltu, et milline võib üks selline mees olla. Hiljem oli tõesti nauditav vaadata, kuidas poiss õppis ja püüdis targaks saada, kuidas väikesed muutused ta maneerides, jutus, arusaamas ilmnesid. Järkjärgult tekkis abstraktne mõtlemine, kadus küsimus “aga millest ma peaksin mõtlema?”. Tahaks teada,kuidas see lugu tundub neile, kes inimese arengut tunnevad, kes teavad, mis täpselt on puudu nii madala IQ-ga inimestel, mis on see, mis IQ tõustes inimeste tajus ja võimetes tõuseb. Kuidas see kõik ikka on seotud sotsiaalse või emotsionaalse võimekusega, kasvõi võimega tunda ära irooniat ja lugeda ridade vahelt.

Etendus meeldis mulle ilmselt peamiselt minu jaoks väga huvitava teema, väga huvitava teksti tõttu. Lavastuses endas oli nii mõndagi, mis ei olnud minu hinnangul kõige paremini lahendatud. Ennekõike olid ebavajalikud ja segavad helilindilt tulevad helid – teiste inimeste lava tagant tulevad hääled. Need rikkusid mu jaoks selle õhustiku ja loojutustuse voogamise, mis Charlie jutustades lõi. Lauri Kaldoja näitlejatöö mulle meeldis, eriti kui algsest võõristusest üle sain. No ta oli mu jaoks täiesti võõras. Samas muusikaline kujundus oli kohati imelik, mõjus pigem dissonantsina kui lugu toetavana.

Üldmulje on siiski väga hea. Lisaks inimese arengule ja erinevatele võimetele jutustab ka laiemalt inimestevahelistest suhetest ja sellest, kuidas inimesed üksteisega käituvad, kuidas üksteist mõistavad või ei mõista. Ma ei saa peast fraasi laulust: “õndsad on need, kes ei näe.” Olen ennegi mõelnud, et ehk oleks lihtsam ja mugavam elada, kui ei saaks aru sellest, mis ümberringi toimub.

Minge vaadake, 26 novembril on Tallinnas, Vene Teatri väikeses saalis külalistendus. Mina plaanin lugeda seda lühijuttu, võibolla vaadata filmigi.