Leenane’i kaunitar

Ükspäev käis Rakvere teater Tartus, mängiti McDonagh Leenane’i kaunitari. Läksin vaatama, sest polnud Ines Aru teatris näinudki ja ta on alati väga sümpaatne tundunud. Ülle Lichtfeldt ei ole mulle jällegi kunagi meeldinud, kuigi eks ma olen teda ka vaid tobedates telesarjades näinud. Samas on ta näol alati mingi vaevuaimatav muie, mis tema olekusse on mingi ebameeldiva kõrkuse toonud. Pealegi ei ole ta mõjunud usutavana.

Ines aru oligi omas headuses, ja vaatamata sellele, et ta on ikka päris vanaks jäänud, on ta terane, elav, muhe ja superhea diktsiooniga. Väga hea rolli tegi. Ülle Lichtfeldt rehabiliteeris ennast mu jaoks ka täiesti. Esiteks ei olnud rõdule tema muiet näha, aga ma kahtlustan, et see polnudki seal ega häirimas. Meeldis mulle väga, selline väga lihtne ja päris inimene. Hästi teistsugune roll kui nt õnne 13-s. Mängis kummikute ja lötendava kampsuniga vanatüdrukut, kes kanasitta koristab laudas ja kes oma kiusliku ema kapriisidega päevast päeva toime pidi tulema. Meesosatäitjad ei meeldinud mulle kumbki, Mait Joorits eriti vähe.   

Lugu ise oli esmalt lihtne igapäevaelu väikeses Iiri külas, mis lõpuks käest läks. Emotsionaalne ja hingeminev lugu. Ausaltöeldes ajas jube vihale, tekitas nördimust ja lõpus tegi väga kurvaks ja nõutuks. Täiesti kohutav mutt oli see Ines Aru. Keeras ikka totaalselt käru oma tütrele puhtalt isekatel ja omakasupüüdlikel põhjustel. Kiuslik ja salakaval. Ma saan aru, et inimsuhted ja inimhinged ongi keerulised ja üksildus hirmutav, aga see oli ikka liig mis liig.

 

Fotod: Rakvere teatri kodulehelt ja facebookist