Tõnis Niinemets–Ulg

Von Krahli näitleja Tõnis Niinemetsa sooloetendus Ulg oli üks kummaline üritus. Zanrimääratlusegagi keeruline. Läksin seda vaatama teadmisega, et see on tantsuetendus. Ega ma oodanud balletti või kankaani vaid aimasin, et tegu on ikka moodsa kunstiga, aga siiski ootuspäraseks ma seda etendust ei nimeta. Aga mida mina ka tean tantsust – ühe käe sõrmigi on paljuvõitu nähtud tantsuetenduste loetlemiseks, ma kahtlustan. Meenuvad praegu vaid üsna klassikaline tangolavastus Riias, moderntantsu tudengite lõpuetüüdid kusagil Hollandis, kus esitati muuhulgas etüüde ka teemal majanduskriis, šokolaad ja tarbimismaania (õnneks olid tutvustavad tekstid kaasas) ja siis hiljuti külastatud ballett Modigliani. Nii et sellise väga väikese (käsi)pagasiga tantsuetendusekülastaja vaatenurgast nähtuna oli etendus imelik ja kui mulle poleks keegi kusagil öelnud, et see on tantsuetendus, siis ma selliselt seda ise määratlenud poleks. Vabandage ignorantsust.

Etenduse tutvustavas tekstis öeldakse ilusti ära, millest jutt:

"Nagu paljud teised, olen ka mina muutunud ennast ümbritsevate asjade sõltlaseks.
Lappan katalooge, mõeldes milline söögilaud mu isiksust kõige paremini esile tõstaks.
Mul oli kõik olemas. Isegi klaasnõud väikeste õhumullide ja muhkudega, mis tõestasid, et nad olid valminud hoolika käsitööna... kus iganes.
Kunagi lugesid inimesed naudingu saamiseks pornograafiat, nüüd piisab vaid mööblist.
Reklaami tõttu ajame taga autosid, riideid, ostame kasutut paska. Asju, mida me ei vaja. Oleme eesmärgita ja koduta põlvkond."

(Kardan, et järgnev tekst sisaldab spoilereid ja võib rikkuda etenduse vaatamiskogemust, nii et lugemine omal riisikol.)

Etenduse alguses oli hoopis tekst, ei olnud tants. Oli närviline tegelane, kes diktofoni oma mõtteid luges. Kodusisustuse loetlemine – brändid, disainerid, värvid ja mustrid ja materjalid. Kõik perfektselt kokkusobiv. Kõik paigas. Mõni element veel puudu, selleks et oleks täiuslik. Selleks, et saaks olla täiuslik. See kõik ajas vaese mehe üsna ärevile ja pingesse. See jutt hakkas korduma, linti loetud jutukatked hakkasid tagasi tulema, korduma ja korduma. Üsna tuttav olukord, ka minul tekivad vahel sundmõtted erinevatest korraldamata asjadest ja ikka ja jälle käian peas mõtteid, et kas kõik on ikka paigas ja korras. Iseasi, muidugi, kas see nüüd sisekujundust ja asju tingimata puudutab, kuid sellist meelemaru tuleb ette. Tiksub ja loob tausta, mis justnagu on muusika ja rütm, mille saatel muud asjad toimuvad.

Tal küll väga palju mingeid muid asju ei toimunud. Järgmisena läks ta trenni. Ilmselgelt ei olnud ma treilerit vaadanud, sest jooksutrenažööri suur ja kauakestev roll selles etenduses hämmastas mind. Võibolla see oligi mõeldud mõttepausina, kus etenduse alguses esitatud tarbimisprobleemide ja asjade külluse probleemide üle iseseisvalt mõelda. Ma igatahes jõudsin selle jooksmise ajal otsusele, et mul on elutoas üks laud üle ja et see tuleb kusagile ära komandeerida (kuigi samas valmis kohe uus plaan tühjaks jäänud põrandapinna jaoks - vaja klaver soetada). Ka näitleja treenituse üle jõudsin mõtteid mõlgutada. Lõpuks siiski hakkas higi laubal pärlendama.

Tõnis Niinemets "ULG" from Kanuti Gildi SAAL on Vimeo.

Edasi järgnes akrobaatika. Meenutas pisut ammust Von Krahli Hamleteid, kus noor Ulfsak ka suure osa etenduse ajast akrobaatilisi harjutusi tegi, kasutades selleks metallkonstruktsioone, mille otsas rippuda. Jõu ja ilu numbrid, missugused. Eiei, ärge saage valesti aru. Hamletid oli väga hea etendus, kirjutasin tollal arvustuseks ühe lause: “Harukordne kogemus - poolteist tundi, aru ei saa suurt halligi, aga igav pole hetkekski.” Seekord, Uluga oli pisut teisiti – sõnum oli loud and clear ja hakkas ikka igav küll ajuti.

Akrobaatikale järgnes tore helendav diskovalgus, mille abil sai uudistada valgeid (tolmu?)ebemeid oma kampsunis, imestada kui pimestavalt helgib helkur koti küljes ja vaadata, kuidas naabrinna hambad helendavad kui ta pimeduses naeratab. Niinemets samal ajal tegeles oma ostunimekirjaga, mida oli terve sein täis. Tõmbas mõne asja maha, mõne lisas juurde.

Muud vist väga ei toimunudki. Järgnes ka vestlus näitlejaga, aga seda kahjuks ei kuulnud. Oleks pidanud ilmselt jääma, siis ma poleks nii rumalat muljet endast jätnud seda postitust kirjutades.

Ja aru ma ei taipa, miks ühtegi fotot netist ma ei leia. Ometi oli kohal kaameraga neidis, kes palju pilte tegi.