Keskööpäike

See etendus oli juba ammu ammu, Draama 2011 festivali ajal, kui tuli meite manu Tartusse Linnateater ja lõi siin Keskööpäikese särama. See oli juba jupp aega tagasi, mälestusedki hakkavad tuhmuma, kuid üldiselt jättis etendus väga hea mulje.
Lavastajaks oli Anu Lamp, näitlejateks imehead Linnateatri näitlejad. Autoriks Arthur Valdes, kes oli eelmise sajandi alguse teatriuuendaja Eestis. Nii et eksperimentaalteater, mille kohta minusugune õhukese kultuurikihiga tegelane saab jällekord öelda, et mitte s….gi ei saanud aru, aga igav polnud ka hetkegi. Etendus kombineeris erinevaid tuntuid teoseid, mida ma kahjuks kuigi hästi ei tea, mistõttu viited ja vihjed ja seosed jäid mõistmata, kuid lugu kui selline, mis välja koorus koos huvitavate tegelastega oli ikkagi väga huvitav ja köitev. Naerda sai päris hästi ka. Kujundus oli tore retro, vanu raamatukujundusi meenutas.

Foto: linnateatri koduleht
Ega pikemalt praegu ütlegi midagi. Ütlemisväärt asjad on kõik peast pühitud. eks ongi nii, et mul on alati hea meel näha, et ka teised käivad mu teatripostitusi lugemas, aga need on ennekõike mulle endale. Erakordselt halva mäluga tuleb õppida koos elama… käin siin ikka mälu värskendamas.

Holland

Käisin Hollandis komandeeringus, aga sel korral läksin mõned päevad varem kohale ja veetsin Haagis ja Rotterdamis nädalavahetuse. Kuna oli ilus ja päikeseline ilm, panustasin peamiselt õues ringi kondamisele ja leidsin, et kõige parem asi, mis sealkandis üldse teha saab, on ratta laenutamine. See ei ole küll kõige odavam lõbu, aga Haag lihtsalt on rattasõidu jaoks loodud. Rattateed on lihtsalt nii head ja loogilised ja mugavad! Sain laenutusest toreda ilma käikudeta, jalgpiduri ja toreda punutud korviga velo (vt pilti). Vajusin esimese hooga vastu majaseina, sest raskuskese oli võrreldes mu rattaga nii teise koha peal, eriti kui korv kraami täis laadida. Aga harjus ruttu. Kuna maa on siledamast siledam, ei tundnud ka käikudest hetkekski puudust ja vaid paaril korral ehmatasin kaasliikleijaid liialt järsu ja ebaloogilise peatumisega.

Hollandlased ikka oskavad elada. Nii kui ilm vähegi päikest ilmutab, on nad kõik väljas ja rannas. Olgugi, et jopede ja saabastega.Vurasin läbi metsatuka randa, lootuses rahulikult merd nautida, aga see oli justnagu suvituskuurort. Paksult hotelle ja kaubandust täis ehitatud, mängis muusika ja asustatus kui Pärnu rannas suvel.  Lennutati lohesid, jalutati koeri, purjetati ja söödi-joodi-poodeldi. Aga üldiselt oli rand kole ja väga koledaid hooneid täis ehitatud.


Rotterdam, vaeseke, oli II maailmasõja ajal lagedaks pommitatud ja põlenud, nii et kõik kõik oli suhteliselt uus ja panustatud oli kummalisele arhitektuurile, mis oli küll väga huvitav, kuid mitte kuigi ilus.

Haag seevastu oli päris kenakene, kuigi Amsterdam meeldib mulle siiski enam. Kuna ma vurasin rattaga ringi, siis jäi fototegemine küll tahaplaanile, nautisin liikumist, päikest, vaateid. Äärmiselt tore. Tore oli ka täiesti plaaniväliselt liikuda, lihtsalt kuhu tee viib, kuhu tundus mõnusam minna. Nii leidsin ka mõnusa vana linnaosa, kus majad aastast 1880. Vaiksed pisikesed tänavad. Hoopis teine elu linna servas. Tuleb meelde jätta, et kui edaspidi satun sinnakanti või ükskõik mis kanti, kus rattasõit popp, tasub ratas laenutada.



Oli tore nädalavahetus.

Oo! Aa! Oapasteet!

Keedetud oad, keedetud porgand, praetud sibul ja või ja saumikser. Maitseks soola ja pipart ka ja ongi imeline leivamääre olemas. Täpsemad juhised Ragne blogist. Mina igatahes soovitan

Üks suvepäev

Theatrumi esiluses Jon Fosse ühte suvepäeva käisime juba päris jupp aega tagasi vaatamas. Eks see üks Petersonide paraad oli – kokku neli Petersoni, alates lavastaja Lembit Petersonist ja peategelasest Mare Petersonist, kelle nooremat versiooni mängis Maria Peterson. Lisaks käis laval Marius Peterson.

foto: Toomas Kokovkin

Üldjoontes on muljed positiivsed, lugu oli liigutav, lavastus ja näitlejatööd igati head. Lugu naisest ja tema ootusest, kaotusest, igatsusest, vaikusest, aja vaiksest kulgemisest. Aeg kulgeski etenduses omamoodi, kohati liigagi aeglaselt ja harjumatult. Harjunud ju tempo ja kiirusega, kõik asjad muutuvad järjest kiiremaks ümberringi, mulle tundub. Filmid näiteks. Siin aga oli vaikne ja rahulik mereäärne elu fjordi ääres. Midagi ei toimunud. Mitte midagi ei toimunud. Naisele see meeldis, mehele vähem. Rahu tegi ta rahutuks. Naine aga tundus kohanevat. Vanemas eas naise mõte oli nii aeglaseks muutunud, et tema jutustusi ja meenutusi oli kohati raske kuulata. Mõtlesin alguses, et kirjanik on küündimatu – naine kordas iga mõtet jälle ja jälle ja jälle. Samad sõnad, aga erinevas järjekorras. Räägib ilmast, räägib majast, räägib mehest, meenutab päeva. Aga siis tuli sõbranna, kellel oli ikka elu sees ja mõttes erksus. Ei olnud vist ikka kirjanik küündimatu. See oli hoopis fjordiäärne vaikelu ja üksildus, mis naise selliseks tegi.

Lõpp oli ikka üsna õõvastav. Ikka see vaikus, ikka see aeglus, aga selles oli pinge, ootamise pinge ja õõv. Ja siis arusaamine, et nüüd ongi jamasti, et nüüd ongi kõik muutunud. Tühjus. Läheb hinge küll.

Pohlad õunakoogis

Leidsin internetiavarustest õunakoogi retsepti (täpsemalt, siit blogist). Lisasin turult toodud mõnusaid hapusid pohlasid juurde ja sai kohe eriti hea. Isadepäeva puhul.

killuke loodust

Linnalaps võttis ratta, vuras mööda värsket Tartu-Külitse kergliiklusteed ja leidis killukese loodust. Ma loodan, et seda suurepärast teed ehitatakse edasi ja teistesse suundadesse ka. Praegu saab juba toreda 20km ringi teha rattaga. Huvitav, kas sealkandis seenemetsasid ka on…

Volkonski

Tartu Uue Teatri Peeter Volkonski viimase suudluse kirjutas ja lavastas Urmas Vadi, vaatamas käisin mina. Pean ütlema, et väga meeldis.

Ma ei olnud Volki varem laval näinud, ei teadnudki, et ta nii ilmekas, hingestatud ja über-hea diktsiooniga näitleja on. Ma olen rohkem sellist see-on-meie-punker ja Die Woche rabedat-rabelevat Volki näinud-kuulnud. Eks oli selles etenduses ka sellist jõulist punk-Volkonskit, kelle tegutsemise motiividest kohati päris hästi aru ei saanud või õigemini sai väga hästi aru kahemõttelisest. Oli ta nimelt kutsunud ülikooli vanasse võimlasse tütarlapse ja justnagu tahtmatuid vihjeid ebapuhastele tagamõtetele kumas läbi nii jutust kui käitumisest. Kohati kujunes õhustik kergelt kurjakuulutavaks ja spuukiks, aga see oli vaid ajutine. Teisalt mõjus Volk jälle nii siiralt, hapra ja õrnana. Midagi väga liigutavat oli temas ja selles, kuidas ta oma lugu jutustas, see karvane kepiga mees.

Foto: www.uusteater.ee

Lugu ise oli ka väga huvitav. Mulle väga meeldis, kuidas reaalsused segamini läksid. Reaalsus, kus Volk ja Laura Peterson istusid ja Volk jutustas; jutt, mida Volk kujutles kedagi rääkivat sündmustest, mida ta kujutas, et seal võimlas kunagi toimusid; jutt, mida ta ise rääkima hakkas ja mis oli tegelikult üks väga tuntud lasteraamatu lugu. Varsti veel lisandus Laura jutustatav lugu ja mõned hüsteeriliselt naljakad lükked seoses segamini läinud identiteetidega. Ühesõnaga, pisut segased ja ristuvad lood, millest täpsemalt jutustada ei saa, sest ei taha teiste teatrielamust ära rikkuda.

Igatahes oli lavastus minimalistlik, nii nagu Volk arvas, et üks õige etendus olema peab – ilma lavakujunduseta, millesse jalgupidi kinni takerduda, ilma muusikata, mis peaks varjama näitljete saamatust. Selles etenduses polnud seda vaja ka, Volkonski kandis suurema osa etenduse üksipäi monoloogi pidades väga hästi välja. Kuigi see lastejutukene venis hirmpikaks ja ajas haigutama mitte ainult laval istuva Laura vaid ka publikumi.

Foto: Lauri Kulpsoo

Kahjuks ei saanud Volk omale sobilikku publikumi valida, nii nagu oleks tahtnud. Ebaaus ju, et iga mats saab suvalisel ajal tulla vahtima! Huvitav kohe, kas tegelikult ka on näitlejal aega niimoodi vaatajaid klassifitseerida ja vaadelda, nagu Volkonski seda kirjeldas. Õnneks ei tundnud ma ennast ära üheski ebasoovita ja tüütu publikutüübi hulgast ära. Ei ole ma sügelev koolilaps ega kõvahäälselt naerev kriitik. Küll aga sattus saali bravuuritsev Linnar Priimägi, kes enne etendust hakkas kohe kamandama, et kes kuhu peaks istuma, naeris kõva häälega korra ja aplodeeris etenduse ajal. Aga üldiselt pidas rahvas ennas ikka viisakalt üleval.