Theatrumi esiluses Jon Fosse ühte suvepäeva käisime juba päris jupp aega tagasi vaatamas. Eks see üks Petersonide paraad oli – kokku neli Petersoni, alates lavastaja Lembit Petersonist ja peategelasest Mare Petersonist, kelle nooremat versiooni mängis Maria Peterson. Lisaks käis laval Marius Peterson.
foto: Toomas Kokovkin
Üldjoontes on muljed positiivsed, lugu oli liigutav, lavastus ja näitlejatööd igati head. Lugu naisest ja tema ootusest, kaotusest, igatsusest, vaikusest, aja vaiksest kulgemisest. Aeg kulgeski etenduses omamoodi, kohati liigagi aeglaselt ja harjumatult. Harjunud ju tempo ja kiirusega, kõik asjad muutuvad järjest kiiremaks ümberringi, mulle tundub. Filmid näiteks. Siin aga oli vaikne ja rahulik mereäärne elu fjordi ääres. Midagi ei toimunud. Mitte midagi ei toimunud. Naisele see meeldis, mehele vähem. Rahu tegi ta rahutuks. Naine aga tundus kohanevat. Vanemas eas naise mõte oli nii aeglaseks muutunud, et tema jutustusi ja meenutusi oli kohati raske kuulata. Mõtlesin alguses, et kirjanik on küündimatu – naine kordas iga mõtet jälle ja jälle ja jälle. Samad sõnad, aga erinevas järjekorras. Räägib ilmast, räägib majast, räägib mehest, meenutab päeva. Aga siis tuli sõbranna, kellel oli ikka elu sees ja mõttes erksus. Ei olnud vist ikka kirjanik küündimatu. See oli hoopis fjordiäärne vaikelu ja üksildus, mis naise selliseks tegi.
Lõpp oli ikka üsna õõvastav. Ikka see vaikus, ikka see aeglus, aga selles oli pinge, ootamise pinge ja õõv. Ja siis arusaamine, et nüüd ongi jamasti, et nüüd ongi kõik muutunud. Tühjus. Läheb hinge küll.
No comments:
Post a Comment