Põhjamaade sümfooniaorkester

Ega ma sümfooniaorkestrit pole eriti kuulnud, peab tunnistama. Kogemused tõsisema muusika valdkonnas jäävad kesiseks. Aga kuna menüüs oli Pärt ja Põhjamaade Sümfooniaorkestri ees seisis väike Anu Tali, kes oma energiaga tundub lihtsalt nakatav. Seega tundus hea mõte sammud Estonia poole . Ja oligi hea.

foto: tallinn2011.ee

Pärdi Cantus Benjamin Britteni Mälestuseks võlus mind kõige rohkem. Puhas, ilus, meloodiline, kaasahaarav. See pani mind rohkem kuulama kui Edvard Griegi kontsert klaverile ja orkestrile, mis oli klassikalisem, väga palju mitmekesisema helikeelega, võimsate kulminatsioonide ja ägedate klaverietteastetega. Aga mulle lihtsalt meeldib “hõredam” muusika – vähem pille, vähem erinevaid meloodiaid ja “hääli” korraga. Ei, ka see Grieg oli ilus ja huvitav, aga raskem oli mõtet hoida seal saalis ja muusika juures, ikka ja jälle avastasin end mõttes prossi disainimas või töömõtteid mõtlemas. Tegelikult olekski õudselt põnev teada, mis toimub publikumi peas sellise kontserdi ajal. Huvitav, kui paljud mõtlevad näiteks õhtuse menüü peale, nädalavahetuse tegemiste ja mustapesu hunniku peale, mis vaja kindlasti masinasse pista, maksmata arvetele? Mis toimub inimeste peas kontserdi ajal? Mis teie mõtlete? Ei midagi? Ainult muusikast?

Pärast vaheaega, hing mingi halva maitsega napsist (konjak?) soojaks saadud, jätkus kontsert Sibeliuse sümfooniga nr 2. Oi see oli küll ilus. Eriti meeldis mulle kui kõik keelpillid pea ühehäälselt mingit lihtsat meloodiajupikest kordasid. Lihtsus ja ökonoomsus, nagu seda kavaleht nimetas – kogu temaatika kasvab välja ainult kahest motiivist. Midagi hüpnotiseerivat on sellises korduses ja tuttavlikkuses. Ja keelpillid on lihtsalt imelised.

Omaette naljakas ja huvitav oli lavaline logistika. Pärast üsna lühikest Pärti kobis orkester lavalt minema ja asemele tuli kaks meest, kes hakkas mööbeldama. Tõstis toole üksteise otsa, nihutas pulte, kuniks sai nii palju ruumi lavale, et sinna klaver veeretada. Seejärel jälle toolid-puldid paika tagasi. See sehkendamine toimus minu arust pea sama kaua kui Pärdi teose ettekandmine.

Foto: Kalju Suur

Ja nüüd tuleb hoida silma peal Pärdi esitlustel. Jõudsin fuajees plakatilt enne kui mind rüselevate inimeste poolt eemale põtkiti ja plakat salliga kaeti näha, et veebruaris esitatakse midagi Pärdilt.

Kellel huvi, siis kontsert kanti üle ka raadios ja Klassikaraadios saab järelkuulata ka. Võib muidugi ka Budapesti või Bratislavasse kuulama minna : )

Kadunud käsi

Aeg-ajalt võtan ikka julguse kokku ja lähen vaatan, mis kodulinna teater ka lavale toob. Lähen Vanemuisesse enamasti madalate ootustega, nii inetu kui ka niimoodi öelda pole. Kadunud käsi on Martin McDonaghi etendus ja kuna tema on kirjutanud ka Leenane´i kaunitari, mis mulle Rakvere teatri esituses hiljuti väga meeldis, siis ei saaju ka kadunud käsi halb olla, mõtlesin ma. Ei olnud ka.

Oli tempokas, parasjagu pingeline ja parasjagu lustakas, kuigi üsna musta huumorit täis lustakas. Lavastus oli, jumal tänatud, väljapeetud (hea töö, Tanel Jonas), osatäitmised korralikud, mõned küll paremad kui teised. Ott Sepp oma totakas, aga võimuhimulises ja austust janunevas rollis oli nagu Ott Sepp ikka. Natuke tobe, natuke naiivne, natuke nahhaalne, lapsik, jonnakas. Ta suvalistes suundades uitama minevad mõtted ja kiuslik käitumine olid päris vaimukad kohati. Sobis rolli hästi.

Riho Kütsar pahamehe rollis ei olnud samuti halb, eriti selles emotsionaalses stseenis kui ta emaga rääkis. Tegu polnud sugugi härda ega südamliku kõnega, ega üldse kõnega, mille teise otsa võiks 70-aastast äsja puu otsast alla kukkunud vanaprouat kujutleda. Samas oli sõimlemise, ropendamise ja ilkumise taga tunda hoolimist. Aga üldiselt ei avaldanud väga muljet – natuke raske oli uskuda seda emotsiooni, mis kadunud käe osas ta enda sõnade järgi temas olema pidi.

Fotod: Gabriela Liivamägi

Maarja Mitt, lisaks sellele, et ta lihtsalt nii ilus on, mängis ka hästi. See, kuidas ta oma õigust taga ajas ka kõige absurdsemas olukorras, kus oleks pidanud moka maas hoidma ja vaikselt, alandlikult mänguga kaasa minema, ajas karjuma nii tema neegerpeika kui ka minu. Ma karjusin küll väga vaikselt ja ainult iseenda mõttes, nii nagu viisakale tüdrukule kohane. Püüded retseptsioonipoissi meelitada ja võrgutada olid armsalt läbinähtavad ja ebasiirad, aga retseptsioonipoiss läks õnke küll.

Neeger ei ole viisakas öelda, aga Markus Luige kehastatud mustanahalise noormehe kohta läbivalt just nii öeldi. Pahamees oli nimelt rassist ja ta ema rohkemgi. Aga väga tõetruu neeger oli (Markus, kui sa seda loed, anna palun teada, kaua sa seda meiki maha pesid pärast etendust ja mis möks sulle üldse peale oli määritud?). See tegelane oligi kõige mitmekülgsem, sealjuures mõjudes võrdselt usutavana nii ülbitsevana, valetavana, ennast välja vingerdada püüdlevana kui ka nutta tihkuvana. Lihtsalt emotsionaalne tegelane, üsna taiplik ka.

Aga lõppkokkuvõttes, ega siin sügavat lugu polnud. Mõned pisikesed mõtteterad ehk püsivuse ja sihikindluse, aga ka ahnuse ja rumaluse kohta, aga see oli vast ka kõik. Absurdi oli seevastu küll. Kogu ülesandepüstitus niiöelda oli absurdne, nagu ka pealkiri juba ütleb – kadunud käsi. Nii et ega sealt mingit mõistlikku lugu ka oodata pole. Muuseas, hotellitoa seinad olid toredalt ja maaliliselt räpased. Ei tea kas Eestis ka nii kohutavas seisus majutusasutusi leidub?

Keskööpäike

See etendus oli juba ammu ammu, Draama 2011 festivali ajal, kui tuli meite manu Tartusse Linnateater ja lõi siin Keskööpäikese särama. See oli juba jupp aega tagasi, mälestusedki hakkavad tuhmuma, kuid üldiselt jättis etendus väga hea mulje.
Lavastajaks oli Anu Lamp, näitlejateks imehead Linnateatri näitlejad. Autoriks Arthur Valdes, kes oli eelmise sajandi alguse teatriuuendaja Eestis. Nii et eksperimentaalteater, mille kohta minusugune õhukese kultuurikihiga tegelane saab jällekord öelda, et mitte s….gi ei saanud aru, aga igav polnud ka hetkegi. Etendus kombineeris erinevaid tuntuid teoseid, mida ma kahjuks kuigi hästi ei tea, mistõttu viited ja vihjed ja seosed jäid mõistmata, kuid lugu kui selline, mis välja koorus koos huvitavate tegelastega oli ikkagi väga huvitav ja köitev. Naerda sai päris hästi ka. Kujundus oli tore retro, vanu raamatukujundusi meenutas.

Foto: linnateatri koduleht
Ega pikemalt praegu ütlegi midagi. Ütlemisväärt asjad on kõik peast pühitud. eks ongi nii, et mul on alati hea meel näha, et ka teised käivad mu teatripostitusi lugemas, aga need on ennekõike mulle endale. Erakordselt halva mäluga tuleb õppida koos elama… käin siin ikka mälu värskendamas.

Holland

Käisin Hollandis komandeeringus, aga sel korral läksin mõned päevad varem kohale ja veetsin Haagis ja Rotterdamis nädalavahetuse. Kuna oli ilus ja päikeseline ilm, panustasin peamiselt õues ringi kondamisele ja leidsin, et kõige parem asi, mis sealkandis üldse teha saab, on ratta laenutamine. See ei ole küll kõige odavam lõbu, aga Haag lihtsalt on rattasõidu jaoks loodud. Rattateed on lihtsalt nii head ja loogilised ja mugavad! Sain laenutusest toreda ilma käikudeta, jalgpiduri ja toreda punutud korviga velo (vt pilti). Vajusin esimese hooga vastu majaseina, sest raskuskese oli võrreldes mu rattaga nii teise koha peal, eriti kui korv kraami täis laadida. Aga harjus ruttu. Kuna maa on siledamast siledam, ei tundnud ka käikudest hetkekski puudust ja vaid paaril korral ehmatasin kaasliikleijaid liialt järsu ja ebaloogilise peatumisega.

Hollandlased ikka oskavad elada. Nii kui ilm vähegi päikest ilmutab, on nad kõik väljas ja rannas. Olgugi, et jopede ja saabastega.Vurasin läbi metsatuka randa, lootuses rahulikult merd nautida, aga see oli justnagu suvituskuurort. Paksult hotelle ja kaubandust täis ehitatud, mängis muusika ja asustatus kui Pärnu rannas suvel.  Lennutati lohesid, jalutati koeri, purjetati ja söödi-joodi-poodeldi. Aga üldiselt oli rand kole ja väga koledaid hooneid täis ehitatud.


Rotterdam, vaeseke, oli II maailmasõja ajal lagedaks pommitatud ja põlenud, nii et kõik kõik oli suhteliselt uus ja panustatud oli kummalisele arhitektuurile, mis oli küll väga huvitav, kuid mitte kuigi ilus.

Haag seevastu oli päris kenakene, kuigi Amsterdam meeldib mulle siiski enam. Kuna ma vurasin rattaga ringi, siis jäi fototegemine küll tahaplaanile, nautisin liikumist, päikest, vaateid. Äärmiselt tore. Tore oli ka täiesti plaaniväliselt liikuda, lihtsalt kuhu tee viib, kuhu tundus mõnusam minna. Nii leidsin ka mõnusa vana linnaosa, kus majad aastast 1880. Vaiksed pisikesed tänavad. Hoopis teine elu linna servas. Tuleb meelde jätta, et kui edaspidi satun sinnakanti või ükskõik mis kanti, kus rattasõit popp, tasub ratas laenutada.



Oli tore nädalavahetus.

Oo! Aa! Oapasteet!

Keedetud oad, keedetud porgand, praetud sibul ja või ja saumikser. Maitseks soola ja pipart ka ja ongi imeline leivamääre olemas. Täpsemad juhised Ragne blogist. Mina igatahes soovitan

Üks suvepäev

Theatrumi esiluses Jon Fosse ühte suvepäeva käisime juba päris jupp aega tagasi vaatamas. Eks see üks Petersonide paraad oli – kokku neli Petersoni, alates lavastaja Lembit Petersonist ja peategelasest Mare Petersonist, kelle nooremat versiooni mängis Maria Peterson. Lisaks käis laval Marius Peterson.

foto: Toomas Kokovkin

Üldjoontes on muljed positiivsed, lugu oli liigutav, lavastus ja näitlejatööd igati head. Lugu naisest ja tema ootusest, kaotusest, igatsusest, vaikusest, aja vaiksest kulgemisest. Aeg kulgeski etenduses omamoodi, kohati liigagi aeglaselt ja harjumatult. Harjunud ju tempo ja kiirusega, kõik asjad muutuvad järjest kiiremaks ümberringi, mulle tundub. Filmid näiteks. Siin aga oli vaikne ja rahulik mereäärne elu fjordi ääres. Midagi ei toimunud. Mitte midagi ei toimunud. Naisele see meeldis, mehele vähem. Rahu tegi ta rahutuks. Naine aga tundus kohanevat. Vanemas eas naise mõte oli nii aeglaseks muutunud, et tema jutustusi ja meenutusi oli kohati raske kuulata. Mõtlesin alguses, et kirjanik on küündimatu – naine kordas iga mõtet jälle ja jälle ja jälle. Samad sõnad, aga erinevas järjekorras. Räägib ilmast, räägib majast, räägib mehest, meenutab päeva. Aga siis tuli sõbranna, kellel oli ikka elu sees ja mõttes erksus. Ei olnud vist ikka kirjanik küündimatu. See oli hoopis fjordiäärne vaikelu ja üksildus, mis naise selliseks tegi.

Lõpp oli ikka üsna õõvastav. Ikka see vaikus, ikka see aeglus, aga selles oli pinge, ootamise pinge ja õõv. Ja siis arusaamine, et nüüd ongi jamasti, et nüüd ongi kõik muutunud. Tühjus. Läheb hinge küll.

Pohlad õunakoogis

Leidsin internetiavarustest õunakoogi retsepti (täpsemalt, siit blogist). Lisasin turult toodud mõnusaid hapusid pohlasid juurde ja sai kohe eriti hea. Isadepäeva puhul.

killuke loodust

Linnalaps võttis ratta, vuras mööda värsket Tartu-Külitse kergliiklusteed ja leidis killukese loodust. Ma loodan, et seda suurepärast teed ehitatakse edasi ja teistesse suundadesse ka. Praegu saab juba toreda 20km ringi teha rattaga. Huvitav, kas sealkandis seenemetsasid ka on…

Volkonski

Tartu Uue Teatri Peeter Volkonski viimase suudluse kirjutas ja lavastas Urmas Vadi, vaatamas käisin mina. Pean ütlema, et väga meeldis.

Ma ei olnud Volki varem laval näinud, ei teadnudki, et ta nii ilmekas, hingestatud ja über-hea diktsiooniga näitleja on. Ma olen rohkem sellist see-on-meie-punker ja Die Woche rabedat-rabelevat Volki näinud-kuulnud. Eks oli selles etenduses ka sellist jõulist punk-Volkonskit, kelle tegutsemise motiividest kohati päris hästi aru ei saanud või õigemini sai väga hästi aru kahemõttelisest. Oli ta nimelt kutsunud ülikooli vanasse võimlasse tütarlapse ja justnagu tahtmatuid vihjeid ebapuhastele tagamõtetele kumas läbi nii jutust kui käitumisest. Kohati kujunes õhustik kergelt kurjakuulutavaks ja spuukiks, aga see oli vaid ajutine. Teisalt mõjus Volk jälle nii siiralt, hapra ja õrnana. Midagi väga liigutavat oli temas ja selles, kuidas ta oma lugu jutustas, see karvane kepiga mees.

Foto: www.uusteater.ee

Lugu ise oli ka väga huvitav. Mulle väga meeldis, kuidas reaalsused segamini läksid. Reaalsus, kus Volk ja Laura Peterson istusid ja Volk jutustas; jutt, mida Volk kujutles kedagi rääkivat sündmustest, mida ta kujutas, et seal võimlas kunagi toimusid; jutt, mida ta ise rääkima hakkas ja mis oli tegelikult üks väga tuntud lasteraamatu lugu. Varsti veel lisandus Laura jutustatav lugu ja mõned hüsteeriliselt naljakad lükked seoses segamini läinud identiteetidega. Ühesõnaga, pisut segased ja ristuvad lood, millest täpsemalt jutustada ei saa, sest ei taha teiste teatrielamust ära rikkuda.

Igatahes oli lavastus minimalistlik, nii nagu Volk arvas, et üks õige etendus olema peab – ilma lavakujunduseta, millesse jalgupidi kinni takerduda, ilma muusikata, mis peaks varjama näitljete saamatust. Selles etenduses polnud seda vaja ka, Volkonski kandis suurema osa etenduse üksipäi monoloogi pidades väga hästi välja. Kuigi see lastejutukene venis hirmpikaks ja ajas haigutama mitte ainult laval istuva Laura vaid ka publikumi.

Foto: Lauri Kulpsoo

Kahjuks ei saanud Volk omale sobilikku publikumi valida, nii nagu oleks tahtnud. Ebaaus ju, et iga mats saab suvalisel ajal tulla vahtima! Huvitav kohe, kas tegelikult ka on näitlejal aega niimoodi vaatajaid klassifitseerida ja vaadelda, nagu Volkonski seda kirjeldas. Õnneks ei tundnud ma ennast ära üheski ebasoovita ja tüütu publikutüübi hulgast ära. Ei ole ma sügelev koolilaps ega kõvahäälselt naerev kriitik. Küll aga sattus saali bravuuritsev Linnar Priimägi, kes enne etendust hakkas kohe kamandama, et kes kuhu peaks istuma, naeris kõva häälega korra ja aplodeeris etenduse ajal. Aga üldiselt pidas rahvas ennas ikka viisakalt üleval.

Paberihunt

Hiljem kolis see hunt küll kaubamajja, aga rampsi ette sobis ta paremini.

Kaua tehtud kaunikene

 

Minu 24 aastat kestnud koolitee sai pidulikult otsa. Kuna ma ise veetsin ürituse tähtsama osa kõnepuldis ettekannet tegemas ja saali ees oponendiga arutelu pidamas, siis pole sellest ühtegi pilti. Keegi paraku ei taibanud, et kui mina pilti ei tee, ei tee keegi.

Minu suureks üllatuseks toimus üritus Ülikooli Ajaloomuuseumi valges saalis, mis on vist Tartu linna üks edevamaid sale üldse. Seisin selle kõnepuldi taga, vaevu paistsin välja ja korra pidin sealt puldist alla kukkuma. Piinlikke hetki ju ka ikka tarvis.

Aga muidu läks hästi, oponent oli positiivselt meelestatud, pakkus minu jaoks äärmiselt huvitavat diskussiooni, üllatavalt palju inimesi tuli kohale, kõik oli nii soe ja südamlik. Pärast sai veini ja suupisteid ja juttu puhuda. Ja õhtu jätkus Veinis ja Vines, nagu ikka viimasel aal. Ja sel korral ei istunud ma ühtegi tooli ka katki :)

Suvine sõit

Suvi on möödunud hektiliselt. Puhkust pole olnud, nii et nädalavahetused on pidanud puhkuse rolli mängima. Ühel nädalavahetusel käisime rattaga sõitmas mööda vana postiteed. Rongiga Tartust Vastse-Kuustesse, rattaga kusagil 30km ja siis Põlvas tagasi rongi peale. Vahepeal nägime Põlva Talurahvamuuseumit, Palojärve ja toredat Eesti loodust. Muuseum oli väga tore, eriti sealne veski. Rong oli väga toredasti paksult rattureid täis – loodetavasti saab ka uutesse rongidesse kümnete kaupa rattaid sisse mahutada.

Pildid on tehtud telefoniga :)

   

Viimase pildi tegi Redi.

Hakkan ise ellu ärkama ja püüan ka blogi ellu äratada

Elu algab taas

Viimased kuud olen alustanud pea iga mõtet ja juttu sõnadega “Kui ükskord elu jälle hakkab…”. Nüüd vist peaaegu on see aeg peaaegu käes, kus asjad võiks jälle tavapärasematesse radadesse tagasi loksuda ja on jälle aega enda ja teiste jaoks. Muidugi algas elu pingelanguse ja haigeksjäämisega. Aga nüüd on haigusepoiss ka vaikselt lahkumas ja aeg jälle heade hetkede jaoks.

Ükspäev oli ilus päike, jalutuskäik emajõe ääres. Kohtasin oma teel toredaid masinaid :)

Ekleer, tsitruskreem ja clafoutis

Osalesin Lianni stuudios Maris Arulepa klassikaliste prantsuse dessertide väikesel kursusel. Tore koolitus oli, tegime ekleere, mille sisse läks tsitursekreem ja clafoutis’d. Ühegi asja tegemine ei olnud keeruline, aga ma ei olnud enne keedutainast teinud ega isegi näinud selle tegemist, nii et kui ma oleks retsepti järgi tehes oma potis näinud seda taignakäkerdist, oleks ma arvanud, et see läks nässu ja ära visanud. Tundus võimatu, et sellist taignaplönni on võimalik keeta 5 minutit.

  

Kuniks küpsetised küpsesid, jagas Maris meile toidu pildistamise nippe – ta ju tegelikult hoopis fotograaf. Sättisime laual valguse ja asjad paika ja siis pildistasime meie maitsva kraami üles ka. Üldiselt nii ülevalgustada otseselt ei kästud, aga mulle meeldib nii.

    

Clafoutis’ oli mu jaoks täiesti uus asi. Kogu protsess ja koostis nägi suht muffini moodi välja, aga maitse ja konsistents on väga erinev – muffin on saiane, see on pigem selline vorm - munasem, raskem ja tihkem. Aga äärmiselt maitsev. Ühe retsepti leiab näiteks Ragne blogist.

Maris oli tore, seltskond oli lõbus ja Lianni stuudio jätkuvalt väga hubane. Uus värviline, kevadine näitus oli ka üles pandud!

munapühad olid

Leenane’i kaunitar

Ükspäev käis Rakvere teater Tartus, mängiti McDonagh Leenane’i kaunitari. Läksin vaatama, sest polnud Ines Aru teatris näinudki ja ta on alati väga sümpaatne tundunud. Ülle Lichtfeldt ei ole mulle jällegi kunagi meeldinud, kuigi eks ma olen teda ka vaid tobedates telesarjades näinud. Samas on ta näol alati mingi vaevuaimatav muie, mis tema olekusse on mingi ebameeldiva kõrkuse toonud. Pealegi ei ole ta mõjunud usutavana.

Ines aru oligi omas headuses, ja vaatamata sellele, et ta on ikka päris vanaks jäänud, on ta terane, elav, muhe ja superhea diktsiooniga. Väga hea rolli tegi. Ülle Lichtfeldt rehabiliteeris ennast mu jaoks ka täiesti. Esiteks ei olnud rõdule tema muiet näha, aga ma kahtlustan, et see polnudki seal ega häirimas. Meeldis mulle väga, selline väga lihtne ja päris inimene. Hästi teistsugune roll kui nt õnne 13-s. Mängis kummikute ja lötendava kampsuniga vanatüdrukut, kes kanasitta koristab laudas ja kes oma kiusliku ema kapriisidega päevast päeva toime pidi tulema. Meesosatäitjad ei meeldinud mulle kumbki, Mait Joorits eriti vähe.   

Lugu ise oli esmalt lihtne igapäevaelu väikeses Iiri külas, mis lõpuks käest läks. Emotsionaalne ja hingeminev lugu. Ausaltöeldes ajas jube vihale, tekitas nördimust ja lõpus tegi väga kurvaks ja nõutuks. Täiesti kohutav mutt oli see Ines Aru. Keeras ikka totaalselt käru oma tütrele puhtalt isekatel ja omakasupüüdlikel põhjustel. Kiuslik ja salakaval. Ma saan aru, et inimsuhted ja inimhinged ongi keerulised ja üksildus hirmutav, aga see oli ikka liig mis liig.

 

Fotod: Rakvere teatri kodulehelt ja facebookist