Sunday, March 31, 2013

Rakvere–Tuulte pöörises

Väga tore on, et Rakvere teater on Tartus üsna sage külaline. Olen selle teatri lavastusi nii harva näinud, et Tuulte pöörist vaatama minnes oli ainsateks tuttavateks nimedeks Toomas Suuman ja lavastaja Andres Noormets. Tüki autor August Kitzberg ka, kuid ega ma tema loominguga kuigi tuttav pole ja selle teksti sisu oli ka teadmata. Tore, sai tühja lehena vaatama minna. Ainus, mida ma teadsin oli see, et ma tahan rohkem Rakvere teatri näitlejatest-tegemistest teada ja et kogenud teatrigurmaan ja -arvustaja Danzumees andis etendusele hindeks 4+ ning pidas seda 2010. aasta parimaks Rakvere tükiks.

Wikipedia andmetel on “Tuulte pöörises” August Kitzbergi esimene väljapaistev draama, millest sai ka 1906. aastal vanemuise kutselise teatri esietendus. Vaatamata sellele, et tegu on minu tavapärase teatrirepertuaariga võrreldes igivana tekstiga, mõjus see tänapäevase ja asjakohasena. Mulle tundub, et vähe on teemasid, mis võiks kõnetada minu põlvkonna inimesi (teiste põlvkondade nimel ei julge rääkida) rohkem kui arulage ületöötamine, liigne tööle pühendumine kogu ülejäänud elu arvel. Selles mõttes läks lugu ootuspärast rada pidi. Noor idealistlik mees ajas korraga mitut projekti, tormas ringi, arendas ja edendas, muretses ja pühendus, samal ajal kui ülejäänud elu näppude vahelt välja voolas. Kaua sa ikka ootad seda elu, kaua sa ikka lükkad edasi oma õnne? Muidugi katkeb kannatus. No on jopskid need inimesed ikka! Ei jõua ära imestada. Mille nimel küll rabeleda?

tuulte pöörises6

tuulte pöörises2

Eks muidugi andis ka vana aeg endast märku oma piimaühistute, lüpsimasinate ja moraali küsimustega. Eriti kole oli aga see ajastu õud ja ebaõiglus, mis tegelikult selle loo lõpuks traagiliseks muutsid. Mida teeb ühe inimesega süsteemist ja võimuvahekordadest tingitud ebaõiglus, mis võtab inimestelt nende kodu, muudab ühed alamaks, teised ülemaks, ühed teenima härrasid, teised talupermeestena head elu nautima. Päris hirmuäratav on näha kinnisideid ja kättemaksuhimu, mis inimese  elu eesmärgi ja sisu kujundavad ja ta tegevust suunavad. Näha vimma ja raevu, mis sedasi inimesesse koguneb ja hingelt hea ja ilusa inimese segi pööravad. Ma ei taha detailidesse laskuda, rikun ehk kellegi teatrielamuse ära. Meeleolu ja ebaõigluse ja lootusetuse tunde poolest, mida etendus endas kandis, meenutas see mulle Tammsaare “Ma armastasin sakslast” ja samuti Rakvere esituses nähtud Leenane’i Kaunitari. Oh ja siis see uhkus ja kangekaelsus, mis paneb inimesi imelikke otsuseid tegema! Kuidas ma tahaks inimesi teinekord raputada, et jätke nüüd ometi see jonn, tulge mõistusele!

tuulte pöörises4

Aga olgu, aitab mõistujutust ja ebamäärastest emotsioonidest, minge vaadake etendust ise, ma ei taha lugu ümber jutustada. Aga vaadata tasub, sest see oli Rakvere meeskonna poolt tõesti hästi lavastatud ja mängitud. Lavastus ise oli üsna klassikaline, lavakujundus minimalislik – paar vaipa ja tooli, ämber ja silmapesukauss. Samas oli pisikesi ja leidlikke lahendusi. Miks aeg-ajalt inimeste jutt kajama pandi, selle tähenduse võiks aga keegi mulle ära seletada. Mind kippus häirima.

Anneli Rakhema, kes mängis peretütar Leenat, jättis näitlejana mulle väga hea mulje. Esimesest reast oli hea jälgida seda, kuidas emotsioonid ta näol vaheldusid. Eriti meeldis mulle kelmikas ja koketeeriv Leena, kuid ka sensuaalne Leena. Lavastuses oli hetki ja stseene, mis pani publiku tarduma ja hinge kinni hoidma – seda sai aru, kui stseeni lõppedes järsku see vaikus köhatuste ja nihelemistega jälle murti. Need hetked olid nii erilised, et ma kardan, et püüdes oma kirjelduses nende vääriline olla, muutun läägelt magusaks ja kukun klišeesid loopima. Emotsioonidest, külgetõmbest ja ihast laetud hetkede kirjelduseks on ju klišeesid hulgim välja mõeldud. Huvitaval kombel ei ole üheskis etenduses tehtud fotos seda emotsiooni, mis minu jaoks selles etenduses kõige kõlavamaks jäid. Kus on Soosaare Lille kelmikus ja sulase Jaani võrgutav helk silmis? Jah, etenduses palju oli häda, vaeva, ängi, aga mängulisust ja üksteise hinge puudutamist oli ka. Nendes hetkedes olid inimesed minu silmis nemad ise, ülejäänu oli pigem rollitäitmine, kellegi ootustele vastamine, “õigesti” käitumine.

tuulte pöörises3

Peretütar Leena lapsepõlvesõber sulane Jaan, keda kehastas Peeter Rästas, ladus etenduse jooksul oma hinge nii täielikult Leena ette, et selle siiruse, avatuse ja julgusega end nii haavatavaks teha, võitis Jaan minu täieliku poolehoiu ja sümpaatia. Ma ei uskunud Leenat kordagi ega hetkekski, kui ta ütles, et ta Jaani ei armasta. No ei usu. Hetked, mil nad kahekesi laval olid, rääkisid muud keelt. Ja selleks ei tehtud sageli ei suuri sõnu ega näidatud füüsilist lähedust. Üks seisis lava ühes servas, teine teises, kuid pilgud ja kujutluspildid, mis meie ette maaliti, olid nii õrnad, täis lähedust ja hellust, ajuti erootilisedki. Leena peig, idealistlik töönarkomaan oli muidugi Leena jaoks mõneti turvalisem valik – taluperemees, töökas, mõtleb tulevikule, jalad maa peal, kaalutlev, üldse mitte arutult kirglik. Kõik olid lapsest saati neid paarina näinud. Ütleb, et armastab, aga ei, see jääb laval vaid sõnaks. See ei paista ei sõnades, ei tegudes. Vaene Leena oli seda juba oma isa pealt näinud, kuidas elu otsa rabatakse tööd teha ja kui tuleb aeg puhata ja oma töö vilju nautida – enam ei oska. Ärge te nii tehke, see ei too head. Seda teadis juba Kitzberg :)

tuulte pöörises5tuulte pöörises1

 

P.S.  Kindlasti ei üllata ma ei teda ega kedagi teist, kes Annelid laval näinud on, kui ütlen, et ta on mõne nurga alt täpselt Kadri Adamsoni nägu.

P.P.S. Sama etendust saab kuulata ka raadioteatris, siis oli aasta 1986 ja näitlejateks Heino Mandri, Helle Pihlak-Meri, Tõnu Mikiver, Martin Veinmann.

Sunday, March 3, 2013

UNISTA!TUD

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias õpitakse ka näitlejaks. UNISTA!TUD oli 9. lennu diplomilavastus.

See on üks sellistest etendustest, mis ei anna aimu ainult noorte näitlejate näitlejaoskustest vaid ka neist endist, sest etüüdide autoriteks on noored ise. Nad rääkisid iseenda unistustest. Ei tea, kas selline iseenda mängimine on ka kergem kui võõraste mõtete ja karakterite etendamine. Või hoopis raskem? Igatahes selline iseenda jaoks oluliste teemade läbiarutamine, mängimine ja lavastamine paistab olevat õppeprotsessi oluline osa – ka hiljuti NO-teatris lavastunud Pedagoogiline Poeem oli samal moel ülesehitatud tudengietendus.

unistus3

Fotod: Jaanus Laagriküll

Kui NO-s oli teemadering laiem ja üldisem ja viis väga erinevatesse kohtadesse ja olukordadesse, siis Viljandi tudengite lavastus rääkis kitsal teemal – unistustest ja ega midagi üllatuslikku eriti ei kuulnud. Noorte unistused olid nagu ikka – ühed tahtsid hästi palju sõpru, teised tahtsid aga päästa maailma. Universaalsed ja lihtsad unistused, mis ilma sügavama mõtiskluseta igati loogilised ja õiged tunduvad. Mis mulle etenduses aga meeldis oli see, et neisse unistustesse ei suhtutud liiga tõsiselt ja lähemal vaatlusesl läks mõni neist päris absurdselt ebameeldivaks kätte.

Üks mu lemmikteemasid, mis etenduses läbivalt kordus, oli soov, et kõik maailma inimesed oleksid mu parimad sõbrad. Oi vaene tüdruk, kus tal oli kogu aeg sünnipäevapidu, kus võõrad näod kogu aeg täpselt ühesuguseid asju ütlesid ja tegid ja kinkisid. Alguses oli tore kogu see tähelepanu, aga lõpuks viskas ikka üle küll, kui mingi võõraste inimeste sagin ümberringi ja igaüks arvab, et võib kallistada ja musitada. Igaühel on õigus sulle. Novot, mõtle ikka järele, mida sa endale soovid! Ja ehk polegi nii halb, kui suurem osa inimesi võõraks jäävadki.

unistus

Ka maailmaparanduslikud ideed kippusid käest – kes oled sina, et sa tuled meile ütlema, kuidas maailm olema peab?! Mis õigusega see parandatud maailm just sinu äranägemise järgi parandatud peab saama

Väga meeldis mulle etenduse muusika ja tantsulised vahepalad. Ka see on vist tudengietenduste ühisosa, et etüüdide vahele tuleb teha sellised jupid, kus kõik saavad kaasa lüüa ja ilmselt ka meeskonnatööd ja grupiliikumist õppida. Unistuse etenduse puhul meeldis mulle liikumine täitsa hästi - see oligi selline unistuslik kulgemine, ilus ja stiilne. Seebimullitamine oli ka visuaalselt ilus, kuigi mitte just üleliia innovaatiline element. Aga mulle meeldib ka kui lihtsalt ilus on.

unistus2