Selle suve rattaretked

See suvi oli eriline oma rattaretkerohkuse tõttu. Avastasime, et 80km sõita ei ole üldse mitte liiga palju. Avastasime seda suisa kaks korda, kusjuures ei ole võimatu see ka paaritunnise ööune ja sünnipäevapeo järel.

Esimene tripp oli Lõuna-Eestis. Rongiga Koidula jaama, seal väikeseid teid pidi tiirutades, igas väikeses järves ujudes ja muidu ringi vahtides läbi Värska ja Räpina toredasse Leevaku külla saunatama. Ilm oli ilus ja soe, et mitte öelda palav, nii et need järvepeatused kulusid marjaks. Lõunapaus mõnusa hapukapsasupi, sõira ja morsiga samuti. Järgmisel päeval läksime jälle rongi peale ja koju. Teine tripp kulges mööda Põhja-Eestit. Rongiga kohale ja mere ääres tiirutades Lagedile. Jälle sauna, seekord tünnisauna.

Osmussaar ja ELF

Minu esimesed ELFi talgud Osmussaarel olid nii toredad, et kindlasti ei jää nad viimaseks. Sellisele kaugele saarele, kus elab vaid kaks peret, kari lambaid, mägiveised, tuul, kadakad ja heinamaa, ei oska ju muidu sattudagi. Nüüd veetsime mitu head päeva sealsete kadakate vastu võitlemas ja looduse ilu ja isepäisust tundmas.

Ööbisime õues, sõime õues, töötasime õues, ootasime vihma lõppu õues, õnneks küll katuse all. Vaatasime majakat, tutvusime veis Bööga, ukerdasime libedal kivikaldal ujuma, kõndisime kuuvalgel öisel rannikul, leidsime kaks surnud lammast, kellest üks osutus hiljem elusaks. Mõtisklesime, kas pimedas läks sandaali ja varvaste vahele lambakaka või limukas, korjasime naistepuna ja nõmmliivateed, käisime laineid püüdmas, keetsime priimusega kohvi ja tegime maitsva pastaroa, käisime uuesti ujumas; imestasime, et ei rätid ega ujukad ei kuiva; püüdsime pääsukeste kakamisrajalt eemale hoida, lõikusime ja saagisime kadakaid nii et käed villis, põletasime neid nii et riided auklikud, pidasime kommipause, käisime uuesti ujumas, sõitsime paadiga tagasi kaldale – Dirhami sadamasse tirhamisut sööma. Pilti tegime ka

Kaevandusmuuseum

Kohtla Kaevanduspark on üks igavesti äge muuseum. Suletud kaevandus, kuhu pesuehtne kaevur inimesed vaatama viib. Giid Rein, vanust 77 aastat, oli muhe ja jutukas, endine kaevur. Täpsemalt ütleb Facebook, et tema ametid olid: vahetusmeister, õppepunkti juhataja, mäemeister, pealmaa jaoskonna ülem, ohutustehnika-tuulutus osakonna ülema asetäitja, tsiviilkaitse staabi ülem, ohutustehnika-tuulutus osakonna ja lõhkematerjalide lao ülem.

Tasub panna soojalt riidesse ja jalanõude valimisel arvestada, et maa all on pisut niiske. Päris masinad mürisevad ja kolisevad kui nad käima pannakse – saab natuke aimu sellest, kui jube ikka see töö on inimestel seal maa all, pimedas, niiskes, keset tolmu ja müra. Kontoris on ikka täielik luksus

Suvine sõit

Suvi on möödunud hektiliselt. Puhkust pole olnud, nii et nädalavahetused on pidanud puhkuse rolli mängima. Ühel nädalavahetusel käisime rattaga sõitmas mööda vana postiteed. Rongiga Tartust Vastse-Kuustesse, rattaga kusagil 30km ja siis Põlvas tagasi rongi peale. Vahepeal nägime Põlva Talurahvamuuseumit, Palojärve ja toredat Eesti loodust. Muuseum oli väga tore, eriti sealne veski. Rong oli väga toredasti paksult rattureid täis – loodetavasti saab ka uutesse rongidesse kümnete kaupa rattaid sisse mahutada.

Pildid on tehtud telefoniga :)

   

Viimase pildi tegi Redi.

Hakkan ise ellu ärkama ja püüan ka blogi ellu äratada

Räpina

Minge Räpinasse! Imearmas koht! Ja sealne värskelt avatud hotell on väga hea koht, kus pidada seminari. Ilus ja maitsekas ja restoranitoit oli maitsev! Ma ise tahaks sinna kevadel või suvel tagasi minna, et aianduskooli kätetööga kaunistatud Räpina ka üle vaadata. 

 

Kõverajärve

Aasta esimese ja teise päeva veetsime Orava lähedal Kõverajärve ääres RMK majakeses ja selle ümbruses metsas mütates ja lumeingleid tehes ja kelgutades ja lumelaternaid ehitades ja saunast lumehange viskudes ja head sööki süües ja veinikest juues. Oli väga tore :)

 

       

p.s. Osa pilte on Redi tehtud

Endale, et meelde jääks, ja teistele teadmiseks - Tartust saab sinna Tartu-Orava rongiga ja seejärel umbes 4km jalutades. Tagasi sai bussiga Soe peatusest, mis oli umbes 5km kaugusel majast. Autovaba seltskond oli seekord jah.

Maalilaager

Veetsin suvepuhkuse ajal kolm huvitavat päeva Männiku Metsatalus Kersti Rattuse ja Viljandi Kultuuriakadeemia maalikursusel. Kokku oli tulnud väga erinevaid, peamiselt üsnaväga algajaid maalihuvilisi, kes kolm päeva järjest said metsatalu ümbrust loodust vaadata ja värvidega plötserdada. Ma polnud akrüülvärve varem proovinud ja ega üldse maalida proovinud pärast põhikooli kunstiringe. Samas on mul huvi värvide vastu ja kodus molbert, aga pole olnud julgust ega oskusi katsetada. Sellepärast õpetaja käe all proovida tahtsingi.

Kahjuks oli kursus üsna hale, 20 tunni juhendatud õppetöö asemel sain ma kokku ehk 20 minutit. Alguses tegi õpetaja äärmiselt põgusa sissejuhatusse ja seejärel käis vahepeal piilumas, mida õpilased kokku plökerdavad, võttis pintsli mõneks hetkeks käest ja näitas, kuidas asi paremaks teha. paar üksikut õpetussõna ka. veetis iga pildi juures keskmiselt 2-5 minutit. Lubatud vestlusringe ja arutlusi ei olnud üldse. Nii et minu silmis oli see kursus küll petukaup natuke. Muidugi õppisin ma nii mõndagi, sest lihtsalt katsetasin ja katsetasin ja katsetasin. kodus oleks ma jõudnud selle aja jooksul kümme korda pintsli nurka visata, aga seal polnud midagi muud ju nagunii teha. Ega ma taha muidu siin mustata kedagi, lihtsalt kui keegi tahab edaspidi osaleda, siis teab, mis ees ootab. Ja paljude osalejate käest kuulsin, et nad jäid rahule. Muidugi, toredad päevad olid, hea söök, ilus koht, väga mõnus ilm, suitsusaun, hommikukastene muru ja hommikukohvid trepil koos mõnusa seltskonnaga.