Ekleer, tsitruskreem ja clafoutis

Osalesin Lianni stuudios Maris Arulepa klassikaliste prantsuse dessertide väikesel kursusel. Tore koolitus oli, tegime ekleere, mille sisse läks tsitursekreem ja clafoutis’d. Ühegi asja tegemine ei olnud keeruline, aga ma ei olnud enne keedutainast teinud ega isegi näinud selle tegemist, nii et kui ma oleks retsepti järgi tehes oma potis näinud seda taignakäkerdist, oleks ma arvanud, et see läks nässu ja ära visanud. Tundus võimatu, et sellist taignaplönni on võimalik keeta 5 minutit.

  

Kuniks küpsetised küpsesid, jagas Maris meile toidu pildistamise nippe – ta ju tegelikult hoopis fotograaf. Sättisime laual valguse ja asjad paika ja siis pildistasime meie maitsva kraami üles ka. Üldiselt nii ülevalgustada otseselt ei kästud, aga mulle meeldib nii.

    

Clafoutis’ oli mu jaoks täiesti uus asi. Kogu protsess ja koostis nägi suht muffini moodi välja, aga maitse ja konsistents on väga erinev – muffin on saiane, see on pigem selline vorm - munasem, raskem ja tihkem. Aga äärmiselt maitsev. Ühe retsepti leiab näiteks Ragne blogist.

Maris oli tore, seltskond oli lõbus ja Lianni stuudio jätkuvalt väga hubane. Uus värviline, kevadine näitus oli ka üles pandud!

munapühad olid

Leenane’i kaunitar

Ükspäev käis Rakvere teater Tartus, mängiti McDonagh Leenane’i kaunitari. Läksin vaatama, sest polnud Ines Aru teatris näinudki ja ta on alati väga sümpaatne tundunud. Ülle Lichtfeldt ei ole mulle jällegi kunagi meeldinud, kuigi eks ma olen teda ka vaid tobedates telesarjades näinud. Samas on ta näol alati mingi vaevuaimatav muie, mis tema olekusse on mingi ebameeldiva kõrkuse toonud. Pealegi ei ole ta mõjunud usutavana.

Ines aru oligi omas headuses, ja vaatamata sellele, et ta on ikka päris vanaks jäänud, on ta terane, elav, muhe ja superhea diktsiooniga. Väga hea rolli tegi. Ülle Lichtfeldt rehabiliteeris ennast mu jaoks ka täiesti. Esiteks ei olnud rõdule tema muiet näha, aga ma kahtlustan, et see polnudki seal ega häirimas. Meeldis mulle väga, selline väga lihtne ja päris inimene. Hästi teistsugune roll kui nt õnne 13-s. Mängis kummikute ja lötendava kampsuniga vanatüdrukut, kes kanasitta koristab laudas ja kes oma kiusliku ema kapriisidega päevast päeva toime pidi tulema. Meesosatäitjad ei meeldinud mulle kumbki, Mait Joorits eriti vähe.   

Lugu ise oli esmalt lihtne igapäevaelu väikeses Iiri külas, mis lõpuks käest läks. Emotsionaalne ja hingeminev lugu. Ausaltöeldes ajas jube vihale, tekitas nördimust ja lõpus tegi väga kurvaks ja nõutuks. Täiesti kohutav mutt oli see Ines Aru. Keeras ikka totaalselt käru oma tütrele puhtalt isekatel ja omakasupüüdlikel põhjustel. Kiuslik ja salakaval. Ma saan aru, et inimsuhted ja inimhinged ongi keerulised ja üksildus hirmutav, aga see oli ikka liig mis liig.

 

Fotod: Rakvere teatri kodulehelt ja facebookist

Kevad musta käpa klubis

 

kassikarvast sokke kellelgi? :)

Sushikursus

Käisin Lianni Stuudios sushikursusel, pealkirjaks oli fantaasia ja improvisatsioon. Hästi ilus ja armas koht on see stuudio ja Evelin, kes õpetas oli ka sharmantne. Muidugi ei saanud ma üleliia palju teadmisi, sest olen ju enne lugenud ja teinud ka, aga mõned nipid siiski. Ja seltskond ja kogu üritus olid toredad.

     

Aga sain aru, et olen kogu aeg sushit valesti serveerinud ja lapiti taldrikule pannud. Aga mis veel hullem – ma olen seganud riisi tavalise riisiäädikaga, aga sinna tuleks veel suhkrut ja soola ka juurde lisada. Ja nipet näpet veel, trikke lõikamiseks-rullimiseks. Selle koolituse idee oli aga tutvustada erinevaid improvisatsioonilisi sushitäidiseid. Laual oli igasugu liha, puuvilju, aedvilju ja igasugu kraami. Päris huvitav oli toore räime, maasika ja mangoga sushi :P

Lisaboonusena nägi stuudios Alari Kivisaare Islandi fotode näitust! Väga ägedad pildid tõesti! Soovitan. Vilets pildikribal selle illustratsiooniks ka.

kevadpäike

Räpina

Minge Räpinasse! Imearmas koht! Ja sealne värskelt avatud hotell on väga hea koht, kus pidada seminari. Ilus ja maitsekas ja restoranitoit oli maitsev! Ma ise tahaks sinna kevadel või suvel tagasi minna, et aianduskooli kätetööga kaunistatud Räpina ka üle vaadata. 

 

Kevadpäike

Hanged veel maas, aga õhus on kevadet… mõnus!

Röstsai

Mu viimase aja lemmik hommikusöök on röstsai, kuhu igasugu asju peale kuhjan. Pildi peal on viiner, mida ma üldiselt harva söön, aga kui kassi rõõmuks vahel ostan, siis pistan isegi mõne pintslisse. Aga kõige maitsvam on see sai mu arvates suitsuvorstiga.

Rösterit mul pole, aga kuiv puhas pann ajab asja ilusti ära. Panen pannile saia kõrvale suvikõrvitsa viilakaid ja sibulat, mis siis ka ära röstuvad natuke. See kõik saiale, võid või toorjuustu alla, vahel ka mõnusat mahedat sinepit, basiilikulehti või rohelist sibulat või rukolat kõige otsa ja valmis! Ühesõnaga kõike kõike head ja mõnusat ja kuhjaga.

Rein Pakk otsib naist

Tartu Uue teatri sulest järjekordne tore etendus. Pealkiri on intrigeeriv ja kui teatrisaali astudes tervitas meid meeleolukas diskomuusika koos rõõmsat varjutantsu tekitava diskopalli ja kriiskavkuldse kardinaga, süvenes mu veendumus selles, et vaene Rein Pakk on nüüd küll siin etenduses diskole lantima saadetud. Kartsin hirmsasti, et läheb ja teeb ennast lolliks seal.

Aga ei, õnneks polnud diskoga seal midagi pistmist ja polnudki meeleheitlik lantimisüritus. Hoopis tagasivaade kummalisele armastusloole. Segu naiivsusest ja siirusest, kummalisusest ja põlastusest. Ei teagi, kummastust tekitav lugu, kaks oma veidruse ja kiiksuga inimest sai kokku. Sisu ümber seletama ei hakka, minge vaadake ise, tasub küll. Parajalt kummaline, aga soe ja südamlik lugu, mis ka vormilt oli järjekordselt tore ja pisut teistmoodi – fotoread jutustasid lugu ja olid täitsa huvitavalt ja dünaamiliselt tehtud. Aplaus Lauri Kulpsoole.
Teine aplaus on muidugi Rein Pakule. Nii lihtne, nii loomulik, nii usutav. Lihtsalt jutustas oma lugu. Helena Merzin ei ole mu lemmikute hulka kunagi kuulnud, aga tegi täiesti ok rolli, ei seganud.
Kui etendus välja tuli, tutvustas keegi (ilmselt Urmas Vadi ise) seda teles või raadios ja ütles, et kui Rein niimoodi oma lugu jutustab, siis võib inimestele ükskõik mida rääkida ja nad jäävad uskuma. See mõte oli mul etendust vaadates kogu aeg peas. Loos olid segamini tõesti eluloolised faktid ja asjad, mis ma tean, et vastavad tõele, ja mingi täielik jura ja liialdused. Vat ei tea, kui palju ma neil kahel vahet teha oskasin. No kui öeldi, et Reinul olid noorena hambad kui doominoklotsid ja ta seetõttu rääkida ei saanud, siis seda ma hästi uskuda ei tahtnud. Või kui Helenal käsi otsast ära murdus, see tundus ka natuke liialdatud :)
Igal juhul ei imesta ma üldse, et Rein Pakk näitleja ja lavastajana Vanemuisesse tööle on võetud. Loodame, et oskab tuua sinna uusi tuuli, mis vanemuisepõlgurid ka uuesti teatrisse tooks. Seniks aga jagub õnneks veel Uue Teatri etendusi.
Foto: Lauri Kulpsoo
P.S. Palavad õnnesoovid Uuele Teatrile kõigi nende tunnustuse eest, mis teatri auhindade jagamisel neile osaks sai. Järgmine teatriplaan ongi Ird K.