Põhjamaade sümfooniaorkester

Ega ma sümfooniaorkestrit pole eriti kuulnud, peab tunnistama. Kogemused tõsisema muusika valdkonnas jäävad kesiseks. Aga kuna menüüs oli Pärt ja Põhjamaade Sümfooniaorkestri ees seisis väike Anu Tali, kes oma energiaga tundub lihtsalt nakatav. Seega tundus hea mõte sammud Estonia poole . Ja oligi hea.

foto: tallinn2011.ee

Pärdi Cantus Benjamin Britteni Mälestuseks võlus mind kõige rohkem. Puhas, ilus, meloodiline, kaasahaarav. See pani mind rohkem kuulama kui Edvard Griegi kontsert klaverile ja orkestrile, mis oli klassikalisem, väga palju mitmekesisema helikeelega, võimsate kulminatsioonide ja ägedate klaverietteastetega. Aga mulle lihtsalt meeldib “hõredam” muusika – vähem pille, vähem erinevaid meloodiaid ja “hääli” korraga. Ei, ka see Grieg oli ilus ja huvitav, aga raskem oli mõtet hoida seal saalis ja muusika juures, ikka ja jälle avastasin end mõttes prossi disainimas või töömõtteid mõtlemas. Tegelikult olekski õudselt põnev teada, mis toimub publikumi peas sellise kontserdi ajal. Huvitav, kui paljud mõtlevad näiteks õhtuse menüü peale, nädalavahetuse tegemiste ja mustapesu hunniku peale, mis vaja kindlasti masinasse pista, maksmata arvetele? Mis toimub inimeste peas kontserdi ajal? Mis teie mõtlete? Ei midagi? Ainult muusikast?

Pärast vaheaega, hing mingi halva maitsega napsist (konjak?) soojaks saadud, jätkus kontsert Sibeliuse sümfooniga nr 2. Oi see oli küll ilus. Eriti meeldis mulle kui kõik keelpillid pea ühehäälselt mingit lihtsat meloodiajupikest kordasid. Lihtsus ja ökonoomsus, nagu seda kavaleht nimetas – kogu temaatika kasvab välja ainult kahest motiivist. Midagi hüpnotiseerivat on sellises korduses ja tuttavlikkuses. Ja keelpillid on lihtsalt imelised.

Omaette naljakas ja huvitav oli lavaline logistika. Pärast üsna lühikest Pärti kobis orkester lavalt minema ja asemele tuli kaks meest, kes hakkas mööbeldama. Tõstis toole üksteise otsa, nihutas pulte, kuniks sai nii palju ruumi lavale, et sinna klaver veeretada. Seejärel jälle toolid-puldid paika tagasi. See sehkendamine toimus minu arust pea sama kaua kui Pärdi teose ettekandmine.

Foto: Kalju Suur

Ja nüüd tuleb hoida silma peal Pärdi esitlustel. Jõudsin fuajees plakatilt enne kui mind rüselevate inimeste poolt eemale põtkiti ja plakat salliga kaeti näha, et veebruaris esitatakse midagi Pärdilt.

Kellel huvi, siis kontsert kanti üle ka raadios ja Klassikaraadios saab järelkuulata ka. Võib muidugi ka Budapesti või Bratislavasse kuulama minna : )

Kadunud käsi

Aeg-ajalt võtan ikka julguse kokku ja lähen vaatan, mis kodulinna teater ka lavale toob. Lähen Vanemuisesse enamasti madalate ootustega, nii inetu kui ka niimoodi öelda pole. Kadunud käsi on Martin McDonaghi etendus ja kuna tema on kirjutanud ka Leenane´i kaunitari, mis mulle Rakvere teatri esituses hiljuti väga meeldis, siis ei saaju ka kadunud käsi halb olla, mõtlesin ma. Ei olnud ka.

Oli tempokas, parasjagu pingeline ja parasjagu lustakas, kuigi üsna musta huumorit täis lustakas. Lavastus oli, jumal tänatud, väljapeetud (hea töö, Tanel Jonas), osatäitmised korralikud, mõned küll paremad kui teised. Ott Sepp oma totakas, aga võimuhimulises ja austust janunevas rollis oli nagu Ott Sepp ikka. Natuke tobe, natuke naiivne, natuke nahhaalne, lapsik, jonnakas. Ta suvalistes suundades uitama minevad mõtted ja kiuslik käitumine olid päris vaimukad kohati. Sobis rolli hästi.

Riho Kütsar pahamehe rollis ei olnud samuti halb, eriti selles emotsionaalses stseenis kui ta emaga rääkis. Tegu polnud sugugi härda ega südamliku kõnega, ega üldse kõnega, mille teise otsa võiks 70-aastast äsja puu otsast alla kukkunud vanaprouat kujutleda. Samas oli sõimlemise, ropendamise ja ilkumise taga tunda hoolimist. Aga üldiselt ei avaldanud väga muljet – natuke raske oli uskuda seda emotsiooni, mis kadunud käe osas ta enda sõnade järgi temas olema pidi.

Fotod: Gabriela Liivamägi

Maarja Mitt, lisaks sellele, et ta lihtsalt nii ilus on, mängis ka hästi. See, kuidas ta oma õigust taga ajas ka kõige absurdsemas olukorras, kus oleks pidanud moka maas hoidma ja vaikselt, alandlikult mänguga kaasa minema, ajas karjuma nii tema neegerpeika kui ka minu. Ma karjusin küll väga vaikselt ja ainult iseenda mõttes, nii nagu viisakale tüdrukule kohane. Püüded retseptsioonipoissi meelitada ja võrgutada olid armsalt läbinähtavad ja ebasiirad, aga retseptsioonipoiss läks õnke küll.

Neeger ei ole viisakas öelda, aga Markus Luige kehastatud mustanahalise noormehe kohta läbivalt just nii öeldi. Pahamees oli nimelt rassist ja ta ema rohkemgi. Aga väga tõetruu neeger oli (Markus, kui sa seda loed, anna palun teada, kaua sa seda meiki maha pesid pärast etendust ja mis möks sulle üldse peale oli määritud?). See tegelane oligi kõige mitmekülgsem, sealjuures mõjudes võrdselt usutavana nii ülbitsevana, valetavana, ennast välja vingerdada püüdlevana kui ka nutta tihkuvana. Lihtsalt emotsionaalne tegelane, üsna taiplik ka.

Aga lõppkokkuvõttes, ega siin sügavat lugu polnud. Mõned pisikesed mõtteterad ehk püsivuse ja sihikindluse, aga ka ahnuse ja rumaluse kohta, aga see oli vast ka kõik. Absurdi oli seevastu küll. Kogu ülesandepüstitus niiöelda oli absurdne, nagu ka pealkiri juba ütleb – kadunud käsi. Nii et ega sealt mingit mõistlikku lugu ka oodata pole. Muuseas, hotellitoa seinad olid toredalt ja maaliliselt räpased. Ei tea kas Eestis ka nii kohutavas seisus majutusasutusi leidub?

Keskööpäike

See etendus oli juba ammu ammu, Draama 2011 festivali ajal, kui tuli meite manu Tartusse Linnateater ja lõi siin Keskööpäikese särama. See oli juba jupp aega tagasi, mälestusedki hakkavad tuhmuma, kuid üldiselt jättis etendus väga hea mulje.
Lavastajaks oli Anu Lamp, näitlejateks imehead Linnateatri näitlejad. Autoriks Arthur Valdes, kes oli eelmise sajandi alguse teatriuuendaja Eestis. Nii et eksperimentaalteater, mille kohta minusugune õhukese kultuurikihiga tegelane saab jällekord öelda, et mitte s….gi ei saanud aru, aga igav polnud ka hetkegi. Etendus kombineeris erinevaid tuntuid teoseid, mida ma kahjuks kuigi hästi ei tea, mistõttu viited ja vihjed ja seosed jäid mõistmata, kuid lugu kui selline, mis välja koorus koos huvitavate tegelastega oli ikkagi väga huvitav ja köitev. Naerda sai päris hästi ka. Kujundus oli tore retro, vanu raamatukujundusi meenutas.

Foto: linnateatri koduleht
Ega pikemalt praegu ütlegi midagi. Ütlemisväärt asjad on kõik peast pühitud. eks ongi nii, et mul on alati hea meel näha, et ka teised käivad mu teatripostitusi lugemas, aga need on ennekõike mulle endale. Erakordselt halva mäluga tuleb õppida koos elama… käin siin ikka mälu värskendamas.

Holland

Käisin Hollandis komandeeringus, aga sel korral läksin mõned päevad varem kohale ja veetsin Haagis ja Rotterdamis nädalavahetuse. Kuna oli ilus ja päikeseline ilm, panustasin peamiselt õues ringi kondamisele ja leidsin, et kõige parem asi, mis sealkandis üldse teha saab, on ratta laenutamine. See ei ole küll kõige odavam lõbu, aga Haag lihtsalt on rattasõidu jaoks loodud. Rattateed on lihtsalt nii head ja loogilised ja mugavad! Sain laenutusest toreda ilma käikudeta, jalgpiduri ja toreda punutud korviga velo (vt pilti). Vajusin esimese hooga vastu majaseina, sest raskuskese oli võrreldes mu rattaga nii teise koha peal, eriti kui korv kraami täis laadida. Aga harjus ruttu. Kuna maa on siledamast siledam, ei tundnud ka käikudest hetkekski puudust ja vaid paaril korral ehmatasin kaasliikleijaid liialt järsu ja ebaloogilise peatumisega.

Hollandlased ikka oskavad elada. Nii kui ilm vähegi päikest ilmutab, on nad kõik väljas ja rannas. Olgugi, et jopede ja saabastega.Vurasin läbi metsatuka randa, lootuses rahulikult merd nautida, aga see oli justnagu suvituskuurort. Paksult hotelle ja kaubandust täis ehitatud, mängis muusika ja asustatus kui Pärnu rannas suvel.  Lennutati lohesid, jalutati koeri, purjetati ja söödi-joodi-poodeldi. Aga üldiselt oli rand kole ja väga koledaid hooneid täis ehitatud.


Rotterdam, vaeseke, oli II maailmasõja ajal lagedaks pommitatud ja põlenud, nii et kõik kõik oli suhteliselt uus ja panustatud oli kummalisele arhitektuurile, mis oli küll väga huvitav, kuid mitte kuigi ilus.

Haag seevastu oli päris kenakene, kuigi Amsterdam meeldib mulle siiski enam. Kuna ma vurasin rattaga ringi, siis jäi fototegemine küll tahaplaanile, nautisin liikumist, päikest, vaateid. Äärmiselt tore. Tore oli ka täiesti plaaniväliselt liikuda, lihtsalt kuhu tee viib, kuhu tundus mõnusam minna. Nii leidsin ka mõnusa vana linnaosa, kus majad aastast 1880. Vaiksed pisikesed tänavad. Hoopis teine elu linna servas. Tuleb meelde jätta, et kui edaspidi satun sinnakanti või ükskõik mis kanti, kus rattasõit popp, tasub ratas laenutada.



Oli tore nädalavahetus.

Oo! Aa! Oapasteet!

Keedetud oad, keedetud porgand, praetud sibul ja või ja saumikser. Maitseks soola ja pipart ka ja ongi imeline leivamääre olemas. Täpsemad juhised Ragne blogist. Mina igatahes soovitan

Üks suvepäev

Theatrumi esiluses Jon Fosse ühte suvepäeva käisime juba päris jupp aega tagasi vaatamas. Eks see üks Petersonide paraad oli – kokku neli Petersoni, alates lavastaja Lembit Petersonist ja peategelasest Mare Petersonist, kelle nooremat versiooni mängis Maria Peterson. Lisaks käis laval Marius Peterson.

foto: Toomas Kokovkin

Üldjoontes on muljed positiivsed, lugu oli liigutav, lavastus ja näitlejatööd igati head. Lugu naisest ja tema ootusest, kaotusest, igatsusest, vaikusest, aja vaiksest kulgemisest. Aeg kulgeski etenduses omamoodi, kohati liigagi aeglaselt ja harjumatult. Harjunud ju tempo ja kiirusega, kõik asjad muutuvad järjest kiiremaks ümberringi, mulle tundub. Filmid näiteks. Siin aga oli vaikne ja rahulik mereäärne elu fjordi ääres. Midagi ei toimunud. Mitte midagi ei toimunud. Naisele see meeldis, mehele vähem. Rahu tegi ta rahutuks. Naine aga tundus kohanevat. Vanemas eas naise mõte oli nii aeglaseks muutunud, et tema jutustusi ja meenutusi oli kohati raske kuulata. Mõtlesin alguses, et kirjanik on küündimatu – naine kordas iga mõtet jälle ja jälle ja jälle. Samad sõnad, aga erinevas järjekorras. Räägib ilmast, räägib majast, räägib mehest, meenutab päeva. Aga siis tuli sõbranna, kellel oli ikka elu sees ja mõttes erksus. Ei olnud vist ikka kirjanik küündimatu. See oli hoopis fjordiäärne vaikelu ja üksildus, mis naise selliseks tegi.

Lõpp oli ikka üsna õõvastav. Ikka see vaikus, ikka see aeglus, aga selles oli pinge, ootamise pinge ja õõv. Ja siis arusaamine, et nüüd ongi jamasti, et nüüd ongi kõik muutunud. Tühjus. Läheb hinge küll.

Pohlad õunakoogis

Leidsin internetiavarustest õunakoogi retsepti (täpsemalt, siit blogist). Lisasin turult toodud mõnusaid hapusid pohlasid juurde ja sai kohe eriti hea. Isadepäeva puhul.