R.A.A.A.Mi etendus Tapa raudteejaama hoones, mida on tabanud kurb saatus. See suur ja väsinud maja nimelt ei vasta euroopa liidu nõuetele ja asub seal, kus ta asuda ei tohi – kahe raudtee vahel.
Eeldused heaks etenduseks on kõik olemas – mängukoht põnev, teostajaks R.A.A.A.M, mille eelmine etendus oli huvitav ja hästi tehtud. Näitlejad ka üsna sümpaatsed või vähemalt pooled neist. Mängisid Elina Reinold ja Helena Merzin.
Foto: ERR
Algus polnud sugugi paha – see Tapa jaam on üsna nukras seisus, aga just see sobis etenduse tegevuskohaga, milleks oli vana vaksaliteater, mis oli maha jäetud ja kaks viimast naisviirastust oli sinna veel elama jäänud. Alguse valgus ja helid ja mäng ja kogu esteetika olid päris toredad. Kaks natuke napakat naist jagasid omavahel maid, ajasid imelikke jutte ja sortisid vanu arhiivimaterjale. Selline sümpaatne ja väljapeetud mäng, eriti Elina Reinoldi poolt.
Foto: Mats Õun, Postimees
Aga siis läks asi käest – mingil arusaamatul põhjusel toimus kostüümivahetus ja neidised hakkasid etendama mingit tramburaid, kus oli vaja olla väga purjus, vehkida koordineerimatult kätega, püüda mahakukkunud ülipeent pitsilist kübarat kummardades pähe tagasi saada. Näovigurid ja diktsioonihäired veel pealekauba. Ja ikka kohe pikalt. Ei tea, kas ilma selleta ei ole siis suveetendused ette kujutatavad. Rahvas tõesti naeris.
Teises vaatuses ei olnud midagi, mis mind köitnud oleks. Oleks nagu veel omakorda kolmas etendus peale hakanud, mäng käis veel mingis kolmandas võtmes. Neidistest olid saanud sõjardid. Oh, ei taha nii palju halba kirja pannagi. Võtan parem kohe kokku ja ütlen, et selle etenduse lavastaja eesmärkidest ja visioonist ma tõesti aru ei saanud. Arvan, et see oli peamiselt lavastaja, keda ma ei mõistnud.
Majast on küll kahju. Samas kas oli vaja etendusse see kahe rööpa vahel asumine ja kurb saatus nii sõnasõnaliselt sisse tuua? Tundus pisut liiast.
Allpool paar mu enda pilti, aga vaksalihoone pilte näeb ka Tapa Muusemi FB lehelt.
