Linnateatri Virginia Woolf oli minu repertuaaris järjekorras teine ja ma arvan, et seetõttu polnud tal algusest peale lootustki mu südant võita. NO teatri Virginia Woolf, mis tuli välja Linnateatri omaga üsna samal ajal, on lihtsalt üks mu lemmiketendusi läbi aja. Usun, et kui oleksin näinud ainult Linnateatri versiooni, oleks mu hinnang oluliselt kiitvam ja positiivsem. Uskumatu kui erinevas võtmes võib ühte ja sama teksti lavastada, arvestades veel seda, et teksti autor on teksti sisse kirjutanud väga suure osa emotsioonidest, ja tonaalsusest, kuidas ühte või teist fraasi öelda. Lugesin nimelt hiljem pärast Von Krahli etenduse Bloody Mary nägemist veel Woolfi näidendi tekstina ka üle, sest need kaks lavastust on mind teatris kõige tugevamalt raputanud ja mõjutanud. Ja neis on palju ühist. Seega – isegi kui vahel võib tunduda, et kõik, mis on laval, on nii orgaaniline ja lihtne, et mis see lavastaja roll ikka niiväga on, siis tegelikult on ju võimaluste, nüansside, tonaalsuste, rõhuasetuste, intensiivsuse, pauside, pilkude, helitugevuste hulk pea piiritu.
Linnateatri Virginia Woolf oli lugu keskealisest abielupaarist, kes üksteisest ja oma elust pisut tüdinuna külaliste ees kemplesid ja alkoholikoguse tõustes oma frustratsiooni ka külaliste peal välja elama hakkas. Üsna tavapärane lugu sellest, kuidas austus üksteise on kadunud, naine näägutab, mees toriseb, õiendavad ja suskavad. Ja joovad ja joovad. Intelligentsed inimesed iseenesest, töötavad ülikoolis ja puha, aga maailma kõige tähtsamat ehk karjääriredelil tippu ronimist pole saavutatud ja naine ei suuda seda pettumust alla neelata. Toimus ka “mängude mängimist” – mängime “kotime peremeest” ja “kargame perenaist” ja peedistame külalisi või midagi sellist. Mindi üle piiri, oldi ebaviisakas, põlastati, vihati ja aeg-ajalt ei saanud aru, kas räägitakse tõtt või valetatakse. Ja mis lugu selle pojaga küll on, mingit hägu aetakse sellega seoses ja mees-naine vaidlevad pojaga seotud faktide üle pidevalt. Jah, pisut segane. AGA see kõik jääb siiski argielu ja normaalsuse piiridesse. 20 aastat abielu, mis muud!
Linnateatri Andrus Vaariku tegelaskuju oli Epp Eespäeva mängitud abikaasale tasavägisem partner kui Hendrik Toompere Marika Vaarikule NO lavastuses. NO lavastuses tümitas Marika Vaarik oma kaasa ikka pihuks ja põrmuks, Andrus Vaariku ahastus ja armetus jäi sellele alla. Marika Vaariku viha alla sattuda ei tahaks – ta põlastav pilk võib olla nii intensiivne. Epp Eespäev oli leebem, lihtsamini loetav ja tavapärasem proua. Vaarikus oli mingi salakavalus, julmus, ettearvamatus ja mõistatus. Ka tema kostüümid lisasid talle hullumeelsus, mida Eespäevas polnud.
Noorem paar oli mõlemas lavastuses sümpaatne ja armas. Kristiina-Hortensia Port oli kenake ja naiivne, kuid NO teatri Mirtel Pohla meeldis mulle ka väga. Eriti imponeerisid mulle ta katkikukutud sukapüksid. Linnateatri lavastuses oli puudu miskipärast ka üks selle tegelase ehk olulisemaid stseene, kus tema lapsesaamise soov ja ahastus eriti kisendavalt välja tulid. Argo Aadli mängis purjust meest paremini kui Sergo Vares, aga head olid nad mõlemad. Linnateatri etendus oli muidugi äärmiselt huvitavas saalis lavastatud. Publik oli toodud otse kellegi elutuppa seina äärde istuma. Päris mööbel, päris raamatud, päris seinad ja uksed ja lauad. See oli väga hubane ja mõnus, kuigi osa tegevust toimus aeg-ajalt osa publiku jaoks kusagil nurga taga. See oli ka leidlikult lahendatud – peeglitega.
Mis toimus aga NO teatris, oli midagi õõvastavat – tegelased manipuleerisid, mängisid üksteise emotsioonidega, võimumängud ja varjatud valusatele kohtadele vajutamised. See kõik oli nii pingeline, salapärane ja valus. Seda emotsiooni ja mind fucki, mis oli NO teatri etenduses, Linnateatris polnud. Mis on päris, mis on mäng? See küsimus tuli NOs tugevamalt esile. NO lavastuses nägin ma lõpus Marika Vaariku haavatavust, õrnust ja armastust. Selle lapse kaotusvalu, keda kunagi ei ole olnudki.
Aga jah, raske on vaadata lavastust teist korda – teades juba ette, mis toimub, mis sünnib. Ja olles juba näinud pea täiuslikku lavastust. Näidendit lugedes nägin ma vaimusilmas ka just NO teatri tegelasi. Novot, läkski nii nagu ma arvasin – Linnateatri etenduse asemel kirjutasin NO teatri etendusest.
Huvilistele video saatest OP ka.
No comments:
Post a Comment