NO teater – iga eht südamelöök

Esimesed umbes 20 minutit sellest etendusest möödus nii, et kui ka ülejäänud etendus oleks selline olnud, oleks ma tundnud, et olen rämedalt petta saanud ja oleks tahtnud raha tagasi küsida. Jah, ka selle, mis ma neile läbi Hooandja toetuseks andsin. Näitlejad seisid etenduse alguses laval ja deklameerisid Juhan Liivi luulet. Deklameerisid sellisel viisil, et minul oli raske kuulata, tähele panna ja aru saada. Oli monotoonne ja igav, mõte läks mujale. Risto Kübarat ja Marika Vaarikut veel suutsin kuidagi jälgida, teisi mitte. Kaaslaste muljetest sain hiljem aru, et igal näitlejal oli mingi teema, mis luuletustes läbiv. Samad teemad olid hiljem näidatud reisifilmis, mis just ka üleliia sisukana ei mõjunud.

Õnneks läks pärast seda ka päris teatriks ja selles oli palju sellist, mis võttis ära soovi raha tagasi küsida. No teatri näitlejatrupp on lihtsalt mulle väga armas. Etüüdid olid lõbusad, kohati sisukad, kohati jaburad. Eriti jabur oli see, kui mehed tulid lavale, nina alla kleebitud vormitud suured vatitupsuvuntsid. Mörisesid ja jörisesid, vuntsid lendasid. Ka omletiküpsetamise stseen oli pisut veider. Jamie Oliveri videosse väga tähelepanelikult süüvides tegid kolm meest omletti. Samm sammult ette kirjutatud ja nämmutatud samme järgides. Mis see siis nüüd oli? Etenduse nimi on iga eht südamelöök. Selline söögitegemine, selline lihtsa asja tegemine instruktsioonide, mitte sisetunde järgi ei ole ehtne ega südamest. Nii võiks tõlgendada? Muud pidepunkti peale pealkirja mul etenduse mõistmiseks pole.   

Trupp laulis ka Where is the panda laulu. Niimoodi ninnunännutades õpiti koos inglise keelt. Laste ja lapsemeelsuse teema käis etendusest veelgi läbi – trafaretina võiks ju öeldagi siin, et lapsed ongi ju ehtsamad. Tore oli kuidas magamaminekuprotseduuride vastu protestiv Risto Kübar ohjeldamatult röökis või kuidas Eva Klemets mitmeidkümneid kordi oma väsinud isalt õiget vastust oodates oma lapseliku õhinaga, tekk pähe tõmmatult küsis “kes ma olen”. Kes ta siis lõpus oligi? Hatifnat?

Fotod: Ene-Liis Semper

OP-is ja ka ühes artiklis tuuakse eriliselt esile seda, kuidas Marika Vaariku jaoks laval pidu korraldati, lauda kaeti, kõnesid peeti (saalisolijaid küll nende sisusse ei pühendatud), õnne sooviti ja Marika liigutatult nuttis. Poisid kiskusid riided seljast ja tegid Marikale tantsu, mis ilmselt strippar Markole silmad ette teeb. Pidu! Pidu! Seda seostati auhinnaga, mis Marika presidendilt sai. Oli siis nüüd see just see, mida lavastuses tähistati, aga palju õnne, Marikale ikka!

Kummalise meeleolu lõid saalist näitlejatele hõigatud küsimused, mis olid üsna tavalised küsimused ja natuke vähem tavalised küsimused. “Mis värvi on su ema silmad?” Millegi pärast ajasid küsimused näitlejad segadusse, tekitasid tõelist ebamugavust ja kohmetust. Jäi mulje nagu oleks mingisugune hetk või olukord ära lõhutud ja näitleja tundis ennast järsku paljastatuna. Ehtsana?

Väga ilus oli Mirtel Pohla ja Risto Kübara sünergiline tantsuline liikumine. Justnagu nii kuulati, märgati üksteist, tunnetati – nad olid ühes voogamises, kuidagi nii haavatavad. Natuke aega enne oli Risto nende ühisesse koju toonud teise tüdruku. Mirtel oli äkitselt üleliigne. Ei aidanud palved, ei aidanud rääkimiskatsed. Need nõutust, jahmumist ja lõpuks valu täis hetked lõid sellele tantsulisele stseenile valusa fooni. Risto justnagu hellitas Mirtelit, kes iga ta liigutusele vastas justnagu täielikus harmoonias ja mõistmises. Aga Risto käes oli nuga, mis tegelikult seda liikumist juhtis. Oli vist valus. Need hetked olid eriti ehedad. Nagu ka kõik tantsulised soolohetked.

Saates OP näeb etendust lähemalt. Seal lavastaja ütleb, et rahvas ootab traagilist eluloolist etendust. Oiei, mina küll ei oodanud. Mis iganes minu jaoks omavahel seostamatud, aga see-eest kõnekad ja head ja emotsioonidest tulvil hetked sobivad hästi. Õnneks ei näe ma ka enam traagikat selles, kui ma ei saa mõistusega etendustest või ka filmidest aru. Meeles mõlgub David Lynchi öeldu – tema filmidest ei ole ju võimalik mõistusega aru saada. Ja ta ütles, et inimesed ei peakski üritama mõistusega selgitama, mõistma vaid lihtsalt tunnetama. Me ju tunnetame seda maailma, mille ta meie jaoks loonud on. See tunnetus on alati kohal, ka siis kui mõistmist pole.

Kokkuvõttes, tabav on hinnang, mida üks mu sõpradest ütles – see etendus oli kuidagi tühja kummiga tehtud, traagelniidid olid näha. Mul läks ka jalgratta kumm sügisel puruks. Pole viga, lumi sulab ära, lähme kõik parandusse ja vurame siis jälle juuste lehvides täie tinnaga.