Vanemuine - Paplid Tuules

Elu näitab, et ma ei suuda kõigi etenduste kohta kirjutada sellist pikka läbimõeldud tiraadi nagu ma tegelikult tahaks. Nii et tuleb hakata läbimõtlemata ja ebakorrektseid lühivorme viljelema. Uue žanri nimi on “nagu torust tuleb”. Eriti lühikesed arvustused, muuseas, on siin teatripäevikus, kuhu olen lihtsalt hinde pannud etendustele.

Paplilugu saab minu käest hindeks kolme. Korralik lugu, korralikud näitlejatööd, korralik lavastajatöö. Aga minu jaoks jäi kõige väheseks – väheseks jäi lugu ja mõtet, väheseks jäi näitlejatöö meisterlikkus, väheseks jäi ehk ka lavastuslikku pingutust. Ausalt tekkis küsimus, miks üks noor ja andekas mees võtab kätte ja lavastab sellise tüki. Mis oli tal mõttes? Mis oli selles sellist, mis kutsus lavastama? Kuidas haakub see tema ülejäänud loominguga, mis minu jaoks siiani on väga ühte sammu astunud ja sama lugu või mõttemaailma aina jutustanud? Uku Uusbergist on jutt muidugi – tema nimi kavalehel oli ka põhjus, miks mina, va paadunud Vanemuise-skeptik seda etendust üldse vaatama läksin. See, mis mulle tundub Vanemuisele omane lavastuste, lavastamise ja mängimise viis, ei ole see, mis mind teatrisse tõmbaks.

 

Lavastuses oli hetki, mõtteid ja sõnamänge, mis olid toredad või lõbusad, aga üldjoontes venis ja emotsioonid ei olnud minu jaoks piisavalt kõnetavad või päris. See papliteihalus, vabaduseihalus ja “mis meid siingi” ootab teema jäi kõik kuidagi pinnapealseks, ebausutavaks. Ma nagu päriselt ei uskunud, et need vanakoduseinte vahele oma elupäevi veetma saadetud mehed tegelikult ja kirglikult oleks tahtnud minna. Loos oli kolm sõjaveterani – Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas – kes olid vanadekodus. Igaühel oma tervisehädad. Istuvad ja arutavad elu ja maailma asju. Üks armub lähedalasuva tüdrukutekooli õpetajannasse. Käib seal oma igapäevasel tiirul, kepi najal longates. On selline helge maailmavaatega mees. Teine kuulab muusikat, õõtsub, tantsib, kirjutab käigu pealt luuletuse, kui tarvis, kiindub kivist koerakujusse. Kolmas mees peamiselt minestab - suur kogus metalli peas teeb seda. Vahel tundub talle, et kivist koer liigutab; vahel kardab, et ollakse ta elu kallale tükkimas.

   

Alguses olid kõik väetid ja väsinud. Üsnaväga usutavalt tunduvalt vanemad kui nad tegelikult olid. Käisid vaevaliselt, rääkisid hädiselt. See mulle meeldis. Aga mida aeg edasi, seda rohkem läks neil meelest, et nad on tegelikult vanad ja väetid. Kui ikka elevus või muu emotsioon sisse tuli, siis käidi päris kabedalt.

Kartsin, et lavastus on vaatamata lavastajale tramburai, kätega vehkimine ja kisendamine. Ei olnud. Vaid paar stseeni olid, kus Kaljujärv nilbitses nagu ta ikka nilbitseb ja kus Tommingas rahmeldas ja kisas. Aga üldiselt oli etenduses ja mängus väljapeetust küll. Natuke liigagi uimane oli, kuigi mis seal vanadekodus ikka kiirustada. Aga mingit kirge ja sügavust oleks võinud rohkem olla. Sõnumit ja mõtet ka. Tõesti, olid paplid, mis kaugel kaugel tuule käes õõtsusid ja mille juurde hing kutsus. Oli soovimatust leppida sellega, et see vanadekodu ongi kõik – tahaks veel seiklusi, elevust ja vabadust. Oli sõprust ja hoolimist, pahandamist ja mõistmist. Naljalt kedagi üksi ja hätta ei jäetud. Aga vaatamata sellele jäin ma pisut nõutuks teatrist väljudes – milleks kirjutada selline tükk? Milleks lavastada? Milleks vaadata? Kõike nagu oli aga nagu polnud ka. Ei puudutanud, ei liigutanud, ei pannud mõtlema. Aega veetis ja igav ei hakanud, halb ei olnud. Võibolla olen ma liiga noor, et sõjaveteranide vanadekodus mõeldud mõtetest midagi leida. Samas Uusberg ju leidis?