Oo! Aa! Oapasteet!

Keedetud oad, keedetud porgand, praetud sibul ja või ja saumikser. Maitseks soola ja pipart ka ja ongi imeline leivamääre olemas. Täpsemad juhised Ragne blogist. Mina igatahes soovitan

Üks suvepäev

Theatrumi esiluses Jon Fosse ühte suvepäeva käisime juba päris jupp aega tagasi vaatamas. Eks see üks Petersonide paraad oli – kokku neli Petersoni, alates lavastaja Lembit Petersonist ja peategelasest Mare Petersonist, kelle nooremat versiooni mängis Maria Peterson. Lisaks käis laval Marius Peterson.

foto: Toomas Kokovkin

Üldjoontes on muljed positiivsed, lugu oli liigutav, lavastus ja näitlejatööd igati head. Lugu naisest ja tema ootusest, kaotusest, igatsusest, vaikusest, aja vaiksest kulgemisest. Aeg kulgeski etenduses omamoodi, kohati liigagi aeglaselt ja harjumatult. Harjunud ju tempo ja kiirusega, kõik asjad muutuvad järjest kiiremaks ümberringi, mulle tundub. Filmid näiteks. Siin aga oli vaikne ja rahulik mereäärne elu fjordi ääres. Midagi ei toimunud. Mitte midagi ei toimunud. Naisele see meeldis, mehele vähem. Rahu tegi ta rahutuks. Naine aga tundus kohanevat. Vanemas eas naise mõte oli nii aeglaseks muutunud, et tema jutustusi ja meenutusi oli kohati raske kuulata. Mõtlesin alguses, et kirjanik on küündimatu – naine kordas iga mõtet jälle ja jälle ja jälle. Samad sõnad, aga erinevas järjekorras. Räägib ilmast, räägib majast, räägib mehest, meenutab päeva. Aga siis tuli sõbranna, kellel oli ikka elu sees ja mõttes erksus. Ei olnud vist ikka kirjanik küündimatu. See oli hoopis fjordiäärne vaikelu ja üksildus, mis naise selliseks tegi.

Lõpp oli ikka üsna õõvastav. Ikka see vaikus, ikka see aeglus, aga selles oli pinge, ootamise pinge ja õõv. Ja siis arusaamine, et nüüd ongi jamasti, et nüüd ongi kõik muutunud. Tühjus. Läheb hinge küll.

Pohlad õunakoogis

Leidsin internetiavarustest õunakoogi retsepti (täpsemalt, siit blogist). Lisasin turult toodud mõnusaid hapusid pohlasid juurde ja sai kohe eriti hea. Isadepäeva puhul.

killuke loodust

Linnalaps võttis ratta, vuras mööda värsket Tartu-Külitse kergliiklusteed ja leidis killukese loodust. Ma loodan, et seda suurepärast teed ehitatakse edasi ja teistesse suundadesse ka. Praegu saab juba toreda 20km ringi teha rattaga. Huvitav, kas sealkandis seenemetsasid ka on…

Volkonski

Tartu Uue Teatri Peeter Volkonski viimase suudluse kirjutas ja lavastas Urmas Vadi, vaatamas käisin mina. Pean ütlema, et väga meeldis.

Ma ei olnud Volki varem laval näinud, ei teadnudki, et ta nii ilmekas, hingestatud ja über-hea diktsiooniga näitleja on. Ma olen rohkem sellist see-on-meie-punker ja Die Woche rabedat-rabelevat Volki näinud-kuulnud. Eks oli selles etenduses ka sellist jõulist punk-Volkonskit, kelle tegutsemise motiividest kohati päris hästi aru ei saanud või õigemini sai väga hästi aru kahemõttelisest. Oli ta nimelt kutsunud ülikooli vanasse võimlasse tütarlapse ja justnagu tahtmatuid vihjeid ebapuhastele tagamõtetele kumas läbi nii jutust kui käitumisest. Kohati kujunes õhustik kergelt kurjakuulutavaks ja spuukiks, aga see oli vaid ajutine. Teisalt mõjus Volk jälle nii siiralt, hapra ja õrnana. Midagi väga liigutavat oli temas ja selles, kuidas ta oma lugu jutustas, see karvane kepiga mees.

Foto: www.uusteater.ee

Lugu ise oli ka väga huvitav. Mulle väga meeldis, kuidas reaalsused segamini läksid. Reaalsus, kus Volk ja Laura Peterson istusid ja Volk jutustas; jutt, mida Volk kujutles kedagi rääkivat sündmustest, mida ta kujutas, et seal võimlas kunagi toimusid; jutt, mida ta ise rääkima hakkas ja mis oli tegelikult üks väga tuntud lasteraamatu lugu. Varsti veel lisandus Laura jutustatav lugu ja mõned hüsteeriliselt naljakad lükked seoses segamini läinud identiteetidega. Ühesõnaga, pisut segased ja ristuvad lood, millest täpsemalt jutustada ei saa, sest ei taha teiste teatrielamust ära rikkuda.

Igatahes oli lavastus minimalistlik, nii nagu Volk arvas, et üks õige etendus olema peab – ilma lavakujunduseta, millesse jalgupidi kinni takerduda, ilma muusikata, mis peaks varjama näitljete saamatust. Selles etenduses polnud seda vaja ka, Volkonski kandis suurema osa etenduse üksipäi monoloogi pidades väga hästi välja. Kuigi see lastejutukene venis hirmpikaks ja ajas haigutama mitte ainult laval istuva Laura vaid ka publikumi.

Foto: Lauri Kulpsoo

Kahjuks ei saanud Volk omale sobilikku publikumi valida, nii nagu oleks tahtnud. Ebaaus ju, et iga mats saab suvalisel ajal tulla vahtima! Huvitav kohe, kas tegelikult ka on näitlejal aega niimoodi vaatajaid klassifitseerida ja vaadelda, nagu Volkonski seda kirjeldas. Õnneks ei tundnud ma ennast ära üheski ebasoovita ja tüütu publikutüübi hulgast ära. Ei ole ma sügelev koolilaps ega kõvahäälselt naerev kriitik. Küll aga sattus saali bravuuritsev Linnar Priimägi, kes enne etendust hakkas kohe kamandama, et kes kuhu peaks istuma, naeris kõva häälega korra ja aplodeeris etenduse ajal. Aga üldiselt pidas rahvas ennas ikka viisakalt üleval.

Paberihunt

Hiljem kolis see hunt küll kaubamajja, aga rampsi ette sobis ta paremini.

Kaua tehtud kaunikene

 

Minu 24 aastat kestnud koolitee sai pidulikult otsa. Kuna ma ise veetsin ürituse tähtsama osa kõnepuldis ettekannet tegemas ja saali ees oponendiga arutelu pidamas, siis pole sellest ühtegi pilti. Keegi paraku ei taibanud, et kui mina pilti ei tee, ei tee keegi.

Minu suureks üllatuseks toimus üritus Ülikooli Ajaloomuuseumi valges saalis, mis on vist Tartu linna üks edevamaid sale üldse. Seisin selle kõnepuldi taga, vaevu paistsin välja ja korra pidin sealt puldist alla kukkuma. Piinlikke hetki ju ka ikka tarvis.

Aga muidu läks hästi, oponent oli positiivselt meelestatud, pakkus minu jaoks äärmiselt huvitavat diskussiooni, üllatavalt palju inimesi tuli kohale, kõik oli nii soe ja südamlik. Pärast sai veini ja suupisteid ja juttu puhuda. Ja õhtu jätkus Veinis ja Vines, nagu ikka viimasel aal. Ja sel korral ei istunud ma ühtegi tooli ka katki :)