Kadunud käsi

Aeg-ajalt võtan ikka julguse kokku ja lähen vaatan, mis kodulinna teater ka lavale toob. Lähen Vanemuisesse enamasti madalate ootustega, nii inetu kui ka niimoodi öelda pole. Kadunud käsi on Martin McDonaghi etendus ja kuna tema on kirjutanud ka Leenane´i kaunitari, mis mulle Rakvere teatri esituses hiljuti väga meeldis, siis ei saaju ka kadunud käsi halb olla, mõtlesin ma. Ei olnud ka.

Oli tempokas, parasjagu pingeline ja parasjagu lustakas, kuigi üsna musta huumorit täis lustakas. Lavastus oli, jumal tänatud, väljapeetud (hea töö, Tanel Jonas), osatäitmised korralikud, mõned küll paremad kui teised. Ott Sepp oma totakas, aga võimuhimulises ja austust janunevas rollis oli nagu Ott Sepp ikka. Natuke tobe, natuke naiivne, natuke nahhaalne, lapsik, jonnakas. Ta suvalistes suundades uitama minevad mõtted ja kiuslik käitumine olid päris vaimukad kohati. Sobis rolli hästi.

Riho Kütsar pahamehe rollis ei olnud samuti halb, eriti selles emotsionaalses stseenis kui ta emaga rääkis. Tegu polnud sugugi härda ega südamliku kõnega, ega üldse kõnega, mille teise otsa võiks 70-aastast äsja puu otsast alla kukkunud vanaprouat kujutleda. Samas oli sõimlemise, ropendamise ja ilkumise taga tunda hoolimist. Aga üldiselt ei avaldanud väga muljet – natuke raske oli uskuda seda emotsiooni, mis kadunud käe osas ta enda sõnade järgi temas olema pidi.

Fotod: Gabriela Liivamägi

Maarja Mitt, lisaks sellele, et ta lihtsalt nii ilus on, mängis ka hästi. See, kuidas ta oma õigust taga ajas ka kõige absurdsemas olukorras, kus oleks pidanud moka maas hoidma ja vaikselt, alandlikult mänguga kaasa minema, ajas karjuma nii tema neegerpeika kui ka minu. Ma karjusin küll väga vaikselt ja ainult iseenda mõttes, nii nagu viisakale tüdrukule kohane. Püüded retseptsioonipoissi meelitada ja võrgutada olid armsalt läbinähtavad ja ebasiirad, aga retseptsioonipoiss läks õnke küll.

Neeger ei ole viisakas öelda, aga Markus Luige kehastatud mustanahalise noormehe kohta läbivalt just nii öeldi. Pahamees oli nimelt rassist ja ta ema rohkemgi. Aga väga tõetruu neeger oli (Markus, kui sa seda loed, anna palun teada, kaua sa seda meiki maha pesid pärast etendust ja mis möks sulle üldse peale oli määritud?). See tegelane oligi kõige mitmekülgsem, sealjuures mõjudes võrdselt usutavana nii ülbitsevana, valetavana, ennast välja vingerdada püüdlevana kui ka nutta tihkuvana. Lihtsalt emotsionaalne tegelane, üsna taiplik ka.

Aga lõppkokkuvõttes, ega siin sügavat lugu polnud. Mõned pisikesed mõtteterad ehk püsivuse ja sihikindluse, aga ka ahnuse ja rumaluse kohta, aga see oli vast ka kõik. Absurdi oli seevastu küll. Kogu ülesandepüstitus niiöelda oli absurdne, nagu ka pealkiri juba ütleb – kadunud käsi. Nii et ega sealt mingit mõistlikku lugu ka oodata pole. Muuseas, hotellitoa seinad olid toredalt ja maaliliselt räpased. Ei tea kas Eestis ka nii kohutavas seisus majutusasutusi leidub?