Käisin mõni aeg tagasi vaatamas Emajõe Suveteatri Vanapagana etendust Tartu Toomkiriku varemetes. Täitsa tore ja huvitav etendus oli, kuigi see jäi minust enamiku ajast suhteliselt kaugele, ei puudutanud ja ei lasknud väga sisse elada. Ei teagi, mistõttu – võibolla sellepärast et Uku Uusbergi vanapagan oli minu arvates suhteliselt väheste inimlike emotsioonidega. Ta oli küll äärmiselt heasüdamlik ja soe, aga jäi vist teatraalseks selleks, et hinge minna või selleks, et talle kaasa elada. Kuigi lõpupoole, kui tõesti koledaid asju hakkas sündima, oli ta ehk usutavam. Küllap vist.
Foto: Peeter Paasmäe, Eesti Päevaleht
Küll aga liigutas, hämmastas ja vaimustas Sandra Üksküla Uusberg. Kui nägin Arkaadia arvustustest järjest Sandra-vaimustust, ei jaganud ma seda täielikult. Aga see etendus näitas ka minu jaoks, et tegu on äärmiselt andeka ja ägeda näitlejannaga. Ta arenes ja muutus etenduse käigus meeletult – ullikesest tüdrukust, kogenud pereemani ja lõpeks eluga hüvasti jätva memmeni. Muutused toimusid ilma toetava butafooria või grimmita. Sandra kehakeel, hääletoon ja kogu olek lihtsalt muutus vastavalt sellele, kui vana ta oli. Ja sealjuures ei muutunud ta kunagi groteskseks või lihtsustatuks. Väikesed peened nüansid hingamises ja asutmises lihtsalt näitasid, et eit hakkab elupäevade lõpule jõudma. Suur suur aplaus minu poolt.
Foto: Danzumehe blogist, kahjuks viitamata
Teisalt tahaks mitte-hea sõnaga mainida Hannes Kaljujärve. Tal ei olnud küll võrreldavalt ägedat arenguvõimalust pakkuvat rolli mängida, aga ta võiks vähemalt mõelda sellele, kuidas rollist rolli ja etendusest etendusse erineda. Ta mõjub igavalt ja tundub olevat langenud mingisse enda tüüpilisse rolli. Alati täpselt ühesugune.
Veel tahaks esile tuua mustapäiste, mustavuntsiliste, mustaülikonnaliste ja mustamõtteliste ametnike kampa, mis nagu saatana saadikutena ikka ja jälle einevaid avasusi pidi lavale valgus ja kurja kuulutas.Naljakas ja mõjus seltskond, üsna äärmuslikkuseni viidud pahade meeste stereotüübid, aga siia sobis väga hästi. Kusjuures nägin Rein Pakku hiljem linnas – tal ongi juuksed süsimustaks värvitud, väga naljakas :) Tema eristuski sellest seltskonnast kõige rohkem. Ülejäänud olid üsna ühesugused. Huvitava nimega Urke Nero või Nero Urke mängis ka. Meelde jäi ta mulle oma huvitava kuju ja nimega juba aastaid tagasi, kui Ülikooli sisseastumisdokumentide vastuvõtu lauas töötasin ühel suvel. Ta astus semiootikasse. Juba siis mõtisklesin, et kumb see ta eesnimi on. Ega ma siiani päriselt tea.
Raivo E Tamm mulle meeldis, kuigi tema kujus ei olnud mingit sellist salakavalust, mida ma oleks tüüpiliselt oodanud kaval-antsust. Aga nii ju tegelikult ongi õige ja loogiline, kui järele mõelda. Ma üldse ei imesta, et Vanapagan teda uskus – ta ju mõjuski siiralt, kui rääkis, et Vanapagan on tema sõber ja et ta tegelikult püüab aidata. Oleks ta olnud läbipaistvamalt ja ilmselgelt salakaval ja vastik olnud, oleks pidanud Vanapagan ikka suisa loll olema.
Foto: Emajõe Suveteater, pressifotod
Lavakujundus oli ka tore. Tegevus toimus loomulikult põllul, mida siis küntakse ja haritakse, nii et muld lendab. Ja täitsa hästi oli varemeid ära kasutatud, see andis lavakoha valikule ka õigustuse.
Ah, ja muidugi see tekst! Kui uskumatult kaasaegselt see mõjub! Vanapagan on nii lahe lapsemõistus, kes ei tea, kuidas asjad siin ühiskonnas toimivad ning rakendab lihtsat loogikat. See aga ei tööta, sest ühiskonna reeglid lihtsalt ei vasta lihtsale loogikale – väga toredal viisil näitab Tammsaare seda. Kui sa pole abielus oma laste emaga, siis sul ei olegi lapsi. lihtne. Kui sul pole dokumenti selle kohta, et maja on sinu, siis sul polegi maja. jälle lihtne? no ei ole lihtne, täiesti ebaloogiline on. Ja valetada tuleb, siis sind usutakse, siis saad hakkama.
Suveteatri kohta tore, aga üldiselt minu jaoks siiski lihtsavõitu etendus, kus see-eest väga mõnusaid lisapräänikuid, mille pärast ikkagi tasub seda etendust vaatama minna.
Lugege ka Danzumehe arvamust. Ma ise alati lähen piilun pärast enda teksti kirjapanekut, mida tema arvas.
