Esimene etendus, mida ma käisin teist korda vaatamas. Pole varem selle pealegi tulnud, et võiks kaks korda sama asja vaadata, aga see NO teatri pea vahetus meeldis ja jube kahju tundus, et nüüd võetakse see mängukavast maha ja ongi kõik. Läinud.
Ega ma väga pikka juttu tee, sai juba eelmine kord muljetatud ka. Huvitav on aga see, et etendus oli sel korral teistmoodi. Esiteks oli Võigemast habeme maha ajanud ja oli justkui hoopis teine mees :) Teiseks, istusin pea kõige tagumises reas, kust Avandi miimikat näha ei olnud, nii et sel korral oli peategelaseks Võigemast, kelle mängumaneerid ei ole minu arvates nii udupeened ja nüansirikkad. Ta mängumaneer on justkui suurem ja kaugele paistvam. Ei tea, kas sellepärast, et teadsin juba, mis toimub ja juhtub, või sellepärast, et Avandi mõtete ja emotsioonide liikumine ja kogu mineviku üleelamine jäi nägemata, aga sel korral oli minu jaoks etenduses vähem pinget. Hea oli sellegi poolest. Õhku võiks ainult rohkem olla seal black-boxi ülemises otsas
