Näitlejad Märt Avandi ja Priit Võigemast, mõlemad väga head, aga eriti võlus Avandi, kelle roll oli minu minu arvates huvitavam. Milline miimika, millised nüansid ilmetes, kehakeeles!? Täiesti udupeen! Mul nii hea meel, et teda ilma Sepata nägin lõpuks. Toredad koomikud, aga vähemalt Avandis on nii palju enamat. Ta kandideerib nüüd minu viimase aja lemmiknäitleja kohale ja kogu etendus on koos Kon-Tikiga parimate etenduste edetabeli tipus.
Foto: Eero Epner, NO-teatri veebilehelt
Südamlik, sõbralik, sügav , sisukas, mõtlik, naljakas…oi huumorit tahaks kohe eraldi esile tõsta – kuigi etendus üldjoontes mängib pigem sügavamatel hingekeeltel, on see ka keeleliste vigurite poolest mulle väga hingelähedane. Kui kokku saavad kaks inimest, kes pole teineteist aastat näinud, on nad vahepeal omandanud erinevad keeled ja ei saa üksteisest enam aru. Ja tore on vaadata kuidas etenduse jooksul nad üksteisele võõrad väljendid omaks võtavad ja teineteisega harjuvad. Muigama paneb kui tore ja naljakas on Eesti keel ja kui palju ebavajalikku peenutsemist-veiderdamist igapäevakõnes on.
Veidralt staatiline ja dünaamiline etendus üheaegselt. Midagi ei toimu, mehed lihtsalt ootavad rongi, aga ometi on õhus nii palju pinget ja põnevust. Laval olnud muusikutele ja muusikaloojale ka 10 punkti! Mis võimas instrument on koor meeleolu loomisel! Tõesti ilusad hääled ja huvitav muusika, mida ka imehästi ära kasutatud oli.
Ja loomulikult need pisikesed ebavajalikud detailid ja naljakesed, mida ei ole loo jutustamiseks otseselt tarvis, kuid mis etendusse pikituna asja nii tihedaks ja nüansirikkaks teeb. Sellised asjad ajavad mu lihtsalt pöördesse.
Üldse on seda teksti ikka kohe Kirjutatud – liine ja teemasid on mitmeid mitmeid. Esiteks etenduse reaalaja raudtejaama ja rongi ootamise-hilinemise ja ootamatu kohtumise lugu, millesse fantaasiad Eesti raudteesüsteemi lennukast arengust absurdi lisavad. Sinna lisaks tegelaste kummalised minevikulood ja haigetsaamised, arutlused muusika, loomingu, harmoonia, surma ja suremise teemal. Isegi väike, aga ääretult naljakas feminismikild oli sisse pikitud. No nii tihe tekst, et tahaks etendust uuesti näha, et märgata seda, mis sel korral märkamata jäi.
Nüüd hakkan vist küll jälle oma enam-Vanemuisesse-ei-lähe sõnu sööma ja lähen Uusbergi “Kuidas kuningas kuu peale tahtis etendust” vaatama. Lugupeetud Uku Uusberg, vabandage, kas ühele 26-aastasele on ikka lubatud nii andekas olla, ah?
P.S. Ääremärkuse korras tahaks ka ära märkida, et 2009 aasta parima etenduse tiitli saanud Linnateatri "Meie, kangelased” oli küll üsna tore etendus väga suurepäraste rollitäitmistega (aplaus Anu Lambile ja Andrus Vaarikule!), aga mina oleks auhinna andnud NO-teatri jäneste etendusele. Ma olen muidugi see teatrikülastaja, kes etenduse allhoovustesse laskuda ei küündinud ja ainult pealispinnalt paistvat lugu vaatas. Kafka loomingut tunnen kahjuks liialt vähe, et kuigi palju seoseid tabada. Nii et Karu nimeline teatri aasta preemia läheb Jänestele!
No comments:
Post a Comment