UNISTA!TUD

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias õpitakse ka näitlejaks. UNISTA!TUD oli 9. lennu diplomilavastus.

See on üks sellistest etendustest, mis ei anna aimu ainult noorte näitlejate näitlejaoskustest vaid ka neist endist, sest etüüdide autoriteks on noored ise. Nad rääkisid iseenda unistustest. Ei tea, kas selline iseenda mängimine on ka kergem kui võõraste mõtete ja karakterite etendamine. Või hoopis raskem? Igatahes selline iseenda jaoks oluliste teemade läbiarutamine, mängimine ja lavastamine paistab olevat õppeprotsessi oluline osa – ka hiljuti NO-teatris lavastunud Pedagoogiline Poeem oli samal moel ülesehitatud tudengietendus.

Fotod: Jaanus Laagriküll

Kui NO-s oli teemadering laiem ja üldisem ja viis väga erinevatesse kohtadesse ja olukordadesse, siis Viljandi tudengite lavastus rääkis kitsal teemal – unistustest ja ega midagi üllatuslikku eriti ei kuulnud. Noorte unistused olid nagu ikka – ühed tahtsid hästi palju sõpru, teised tahtsid aga päästa maailma. Universaalsed ja lihtsad unistused, mis ilma sügavama mõtiskluseta igati loogilised ja õiged tunduvad. Mis mulle etenduses aga meeldis oli see, et neisse unistustesse ei suhtutud liiga tõsiselt ja lähemal vaatlusesl läks mõni neist päris absurdselt ebameeldivaks kätte.

Üks mu lemmikteemasid, mis etenduses läbivalt kordus, oli soov, et kõik maailma inimesed oleksid mu parimad sõbrad. Oi vaene tüdruk, kus tal oli kogu aeg sünnipäevapidu, kus võõrad näod kogu aeg täpselt ühesuguseid asju ütlesid ja tegid ja kinkisid. Alguses oli tore kogu see tähelepanu, aga lõpuks viskas ikka üle küll, kui mingi võõraste inimeste sagin ümberringi ja igaüks arvab, et võib kallistada ja musitada. Igaühel on õigus sulle. Novot, mõtle ikka järele, mida sa endale soovid! Ja ehk polegi nii halb, kui suurem osa inimesi võõraks jäävadki.

Ka maailmaparanduslikud ideed kippusid käest – kes oled sina, et sa tuled meile ütlema, kuidas maailm olema peab?! Mis õigusega see parandatud maailm just sinu äranägemise järgi parandatud peab saama

Väga meeldis mulle etenduse muusika ja tantsulised vahepalad. Ka see on vist tudengietenduste ühisosa, et etüüdide vahele tuleb teha sellised jupid, kus kõik saavad kaasa lüüa ja ilmselt ka meeskonnatööd ja grupiliikumist õppida. Unistuse etenduse puhul meeldis mulle liikumine täitsa hästi - see oligi selline unistuslik kulgemine, ilus ja stiilne. Seebimullitamine oli ka visuaalselt ilus, kuigi mitte just üleliia innovaatiline element. Aga mulle meeldib ka kui lihtsalt ilus on.