Veetsin suvepuhkuse ajal kolm huvitavat päeva Männiku Metsatalus Kersti Rattuse ja Viljandi Kultuuriakadeemia maalikursusel. Kokku oli tulnud väga erinevaid, peamiselt üsnaväga algajaid maalihuvilisi, kes kolm päeva järjest said metsatalu ümbrust loodust vaadata ja värvidega plötserdada. Ma polnud akrüülvärve varem proovinud ja ega üldse maalida proovinud pärast põhikooli kunstiringe. Samas on mul huvi värvide vastu ja kodus molbert, aga pole olnud julgust ega oskusi katsetada. Sellepärast õpetaja käe all proovida tahtsingi.
Kahjuks oli kursus üsna hale, 20 tunni juhendatud õppetöö asemel sain ma kokku ehk 20 minutit. Alguses tegi õpetaja äärmiselt põgusa sissejuhatusse ja seejärel käis vahepeal piilumas, mida õpilased kokku plökerdavad, võttis pintsli mõneks hetkeks käest ja näitas, kuidas asi paremaks teha. paar üksikut õpetussõna ka. veetis iga pildi juures keskmiselt 2-5 minutit. Lubatud vestlusringe ja arutlusi ei olnud üldse. Nii et minu silmis oli see kursus küll petukaup natuke. Muidugi õppisin ma nii mõndagi, sest lihtsalt katsetasin ja katsetasin ja katsetasin. kodus oleks ma jõudnud selle aja jooksul kümme korda pintsli nurka visata, aga seal polnud midagi muud ju nagunii teha. Ega ma taha muidu siin mustata kedagi, lihtsalt kui keegi tahab edaspidi osaleda, siis teab, mis ees ootab. Ja paljude osalejate käest kuulsin, et nad jäid rahule. Muidugi, toredad päevad olid, hea söök, ilus koht, väga mõnus ilm, suitsusaun, hommikukastene muru ja hommikukohvid trepil koos mõnusa seltskonnaga.
Tore Sindki näha Marre!
ReplyDeleteEi hakka fotosid saatmagi; mul tunduvalt kehvem kvaliteet kui Sul.
Ma vaatan ja tegelen kividega (malahhiit ja avastasin, et ka mäekristall meeldib), Su ehted, mida siin näha, on tõesti kaunid, ehk teed mullegi.
Kaunist värviküllast suve lõppu ja uute kohtumisteni.
Vesta.