kevadel saab kätte

LAADALE!

Tulge kõik mulle külla Antoniuse Jõuluõuele. On aeg jõulukingitusi varuma hakata – kes ikka tahaks viimastel päevadel kaubanduses trügida. Tulge parem ilusaid ehteid ja muud käsitööd muretsema keset mõnusat meeleolu Jõuluõuele.

Antoniuse Jõuluõu on avatud:
Neljapäeval ja reedel (16. ja 17. detsembril) kell 15.00-20.00
Laupäeval (18. detsembril) kell 12.00-20.00
Pühapäeval (19. detsembril) kell 12.00-16.00

“Antoniuse Jõuluõu on koht, kus kesklinna rutt ja kära jäävad seljataha ning hinge poeb soe ja õige jõulutunne. Tõrvikuvalguses ja sütepadade paistel saab jõuluõu muinasjutumaa ilme. Ka sel aastal kauplevad Antoniuse Õuel soojades kasukates maamehed, suurrättides perenaised ning kõvakübarates härrasmehed. Jõuluõuel pakutav kaup on ehtne ja aus – siit leiab kvaliteetset talukaupa, põnevat käsitööd ja tarbekunsti. Õuel pakutakse kosutavat kõhutäit ja turgutavat keelekastet, õuelaval esinevad suuremad ja väiksemad esinejad. Soovijatel on võimalus osaleda jõuluhõngulistes töötubades.”

kõikekattev valge

Ostsin sooja pesu, nüüd saan käia rahumeeli fotokaga mööda linna luusimas. iga ilmaga!

see on jõulupilt kuuse ja jõuluküünaldega

No küll on ilus!

Pea Vahetus vol 2

Esimene etendus, mida ma käisin teist korda vaatamas. Pole varem selle pealegi tulnud, et võiks kaks korda sama asja vaadata, aga see NO teatri pea vahetus meeldis ja jube kahju tundus, et nüüd võetakse see mängukavast maha ja ongi kõik. Läinud.

Ega ma väga pikka juttu tee, sai juba eelmine kord muljetatud ka. Huvitav on aga see, et etendus oli sel korral teistmoodi. Esiteks oli Võigemast habeme maha ajanud ja oli justkui hoopis teine mees :)  Teiseks, istusin pea kõige tagumises reas, kust Avandi miimikat näha ei olnud, nii et sel korral oli peategelaseks Võigemast, kelle mängumaneerid ei ole minu arvates nii udupeened ja nüansirikkad. Ta mängumaneer on justkui suurem ja kaugele paistvam. Ei tea, kas sellepärast, et teadsin juba, mis toimub ja juhtub, või sellepärast, et Avandi mõtete ja emotsioonide liikumine ja kogu mineviku üleelamine jäi nägemata, aga sel korral oli minu jaoks etenduses vähem pinget. Hea oli sellegi poolest. Õhku võiks ainult rohkem olla seal black-boxi ülemises otsas

elu keeb

seltskond varahommikuses pargis

  

Linnatu park

Udu on mõnus, kaotab linna, jäävad ainult puud ja pardid

Härmatise aeg

Alanud on härmatise ja … uduste prilliklaaside* hooaeg

*selgituseks neile, kel pole prille – läbi uduste prillide just umbes nii näebki

Loodus tühja kohta ei salli

Kass on kindlasti osake loodusest. Ka on selge, klaustrofoobia seda looma ei vaeva. Kuid mis siis? Igavus?

 

View Full Album

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mingi albumifunktsiooni leidsin. Ei ole vist üleliia äge.

Hundinuiad lambanahas

Täna paistis päike!

Kassikast

Kasti oli väga tore sisse hüpata ja seal vagusi istuda. Kuniks ükskord läks midagi natuke viltu. Nüüd ei saa enam kasti hüpata, peab pugema.

Bologna

Käisin Itaalias, Bolognas seminaril. Ilmateade lubas suve, aga inimesed käisid talvejopede ja saabastega, kuigi väljas tõesti oligi 20 kraadi kandis sooja. Veidrikud! Aga kui oluline ilmajutt kõrvale jätta, siis linn oli armas. Me võiks õppida siin Eestis ehituskunsti nende käest – vanalinnas on suurem osa kõnniteid väga praktiliselt sammaste all. Sadagu taevast või pussnuge, aga ikka turvaline jalutleda. Kunagi olin lumelörtsi ajal Torinos väga rõõmus sellise geniaalse lahenduse üle. Pealegi hoiab ju ruumi kokku – kõnnitee kohal on ju tegelikult korterid.

Tegelikult neil piltidel näeme ülikooli tänavat, nii et siin sammaste kohal saadakse hoopiski targaks. Ja see oranz värv pidi olema Bologna värv, nii rääkis üks kohalik. Rääkis ka, et linna uhkuseks olevad tornid on ehitatud väga lihtlabasel põhjusel – rikkad pered omal ajal lihtsalt võistlesid selle pärast, kellel on kõige kõrgen torn. Jalutasime ka läbi juutide linnaosa – vanasti oli selle ümber müür ja juudid ei tohtinud välja tulla.

   

Söör rabas

 

Kuningas Lear

Draama 2010 raames käisin ka Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunsti osakonna 8. lennu etendust Kuningas Lear vaatamas, lavastajaks Peeter Jalakas. Aga on sellest juba päris jupp aega möödas, nii et meeles on vaid kõige eredamad mälestused.

Tunnen vajadust ette vabandada, sest et head on meeles väga vähe ja sest mulle meeldis selle etenduse juures üldse üsna vähe, nii et see kirjutis ei sobi sugugi blogisse pealkirjaga “head hetked”. Ja asi ei olnud üldse selles, et tegu oli noorte tegijatega. Ega näitlejatööle midagi ette heitma ei hakka, kuigi eks küsimus tekkis, kas nad tõesti juba lõpetavad kooli. Kahju oli ainult, et peategelane oli võetud n.ö. juba päris näitleja, Peeter Raudsepp. Oleks võinud ka selle rolli väljakutse mõnele noorele anda. Aga häiris üldine stilistika, nii muusikas, riietuses kui üldises lavastuses, nii et ma ütleks, et peamiselt kivi lavastaja kapsaaeda. Kogu lahendus oli minu hinnangul külateaterlik tramburai ja rõhuasetus oli kõigel muul, kuid mitte sisul või etenduse sõnumil.

 

Fotod: Merili Antsmaa

Häiris ebavajalik labasus ja lärmakus. Lõpuks pidin endale meelde tuletama, et tegu oli tegelikult tõsise süžeega ja tegelikult toimub seal tsirkuse taga igasugu traagilisi asju, sest see, kuidas vaest Leari koheldi ja inimesed surid, kadus triangli vahele ära. Vaid lõpupoole oli üks stseen, mis tegelikult ka minuni jõudis ja liigutas, kahjuks ei tule meelde, mis see oli. Teine vaatus oli üldse mõnevõrra parem, sest peamine trianglitegija – õukonna narr Jim Ashilevi kehastuses oli ära surnud (jeeei!).

Ma ei ole mingi konservatiivne teatrikülastaja, ka ei heiduta mind ropendamine või oh, jumal, mingid viited seksuaalsusele, kuid see, mil viisil Jim Ashilevi oma kubemepiirkonda selles etenduses pidevalt eksponeeris, tüütas mind küll surmani ära. Sealjuures laulis ta kõvasti ja tobedalt tobedaid laule. See meenutas mulle Vanemuise lasteetendust Kolm põrsakest ja hea hunt, kuhu ma ükskord eksklikkult sattusin. Ka seal tehti samasugust nalja – võeti tuntud laulud ja tehti uued oioi kui naljakad sõnad asemele. See kõik tundus nii ebavajalik ja ülepingutatud ja edev. Üliõpilaspäevad meenusid ka – siis on ka alati mingid tüübid, kellel on vajadus hommikumantli ja vilkuvate neoonvärvilistega tundlatega tänaval rõvetseda. Siin oli laval näiteks trussikutes mees, kellel oli näkku torti määritud ja kes pikali maas kitarri mängis. Ka oli Lear vahepeal riietatud prügikottidesse.

Hea sõnaga tahaks ühte tegelaskuju esile tõsta -  Cornwalli hertsog, Regani abikaasa Madis Mäeoru esituses. See roll oli nii toredalt ebatavaline ja üllatav, et ajas iga kord naerma. Hästi välja mõeldud, hästi välja peetud ja mängitud. Stiilseim kuju etenduses, isegi totter kostüüm sobis. (pildil roheliste pükstega)

 

Üldse oli etenduses ikka mõningaid helgeid hetki ja stseenikesi ka. Näiteks riigipiruka-tordi söömine ja jagamine oli üsna tore. Hea stseen oli ka see, kui Lear ja narr tormi käes olid (oi ma lootsin juba siis, kui torm narri minema pühkis, et see oli jäädavalt. aga ei, kurat tagasi roomas!? ja kohe jälle laulma)

Eks see, mida NO teater teeb, on sageli ka kummaliste kostüümidega trall ja tsirkus ja alati jookseb ka mõni paljas mees laval, kuid mingil kummalisel põhjusel õnnestub neil jääda sinna õigele poole hea maitse piiri. See etendus läks sellest piirist üle. Küll teine kord läheb paremini!

viimased rattasõidu ilmad

Ma armastasin sakslast

See oli küll tükk aega tagasi, aga Draama 2010 festivali raames sai Tartus Linnateatrit näha – neil, kellel joppas ja õnnestus piletid saada, muidugi. Nagu ikka, läksin etendusele ilma igasuguse infota – ma ei teadnud, kes on lavastaja, kes näitlejad, mis etenduse sisu või žanr. Oli vaid üks hästi hästi kiitev hinnang ühelt toredalt inimeselt. No kirjanikku teadsin ka, aga ma ei olnud seda tõesti lugenud. Kavalehte lugedes tabas mind esimese hooga pettumus, sest iga rolli taga oli kaks nime ja seekord olid Tartusse tulnud minu jaoks suhtelselt võõrad nimed. Teine komplekt oleks olnud aga Priit Võigemast, keda ma Pea vahetusest alates väga imetlen, Külli Teetamm, kes on lihtsalt nunnu, ja Aleksander Eelmaa, kes on ka mulle väga hea mulje jätnud (õnne Ülu ei ole just tema säravaim roll).

Pettumustunne kadus aga väga kiirelt. Tõnn Lamp, kes noort Eesti korporandist armastajat mängis, oli armudes nii imehelge, siiras ja vahetu, kohmetudes ikka kohe topeltkohmetu ja haavudes nagu väike märg lind. Mehine, aga nii õrn, südamlik ja soe. Ei mingeid mänge ega manipuleerimist. Ja kui halvasti minema hakkas ja kohe läkski halvasti, siis see läks mullegi väga hinge. Väga hästi mängitud.

Ursula Ratasepp võlus mu samuti täiesti ära. Alguses oli tema saksa aktsent väga harjumatu, aga sai etenduse käigus armsaks. Väga meeldisid mulle hetked, kui ta oma kohmetust olekust üle sai ja nõudis, et noormees talle räägiks selliseid asju, mis teda arendaksid. Ei tohtinud olla viks ja viisakas korporant, tuli rääkida asjadest nii nagu nad on! Sest muidu ei arene ja siis on naine igav. Kas pole võluv loogika.

Tagant järgi ei suuda ma nendes rollides teisi näitlejaid sugugi ette kujutada. Hoopis teine etendus oleks siis. Kalju Orro roll oli üsna väike ja kuna ta oli vastik vastik mees, kes noorte õnne ära rikkus, siis ta mulle ei meeldinud! Eelmaa oleks täpselt sama vähe meeldinud, seda tean ka :)

 

Lavastus ise oli samuti võluv. Laval polnud midagi peale kolme tooli, valguse ja näitlejate. Ja ometi oli laval park, oli vihmasadu, oli rongisõit, oli elutuba. Näitlejate kehakeel, miimika ja mingid pisikesed detailid lõid kõik vajaliku. Aga hirmus kurb etendus oli.

 

Fotod on kõik Linnateatri kodulehelt

sügisvalgus

Sügis jõuab rappa

Laeva raba

Korv läks ümber?

Ei läinud, mis te ajate. Ma tahtsingi niimoodi lesida, väga mugav on

See ei ole diip

Mind kui põlist Magritte austajat ajab see muigama iga jumala päev, kui mööda jalutan.

Lutsu tänav

See ilus maja on Teatri Kodu.

no comments

Ridi radi rallaa

keegi tegi nallllaaa. ei ole pakane vaid ilmselt mingi nõudepesuvahend. rõõmu suurtele ja väikestele. tegevuskoht loomulikult raekojaplats.

 

Rongid siin enam ei käi

Kui üldse kunagi käisid. Küll aga õppisin ma selle koha peal ujuma. Juba siis oli see koht spuuki.