Üsna maailma lõpus–Linnateater

Uku Uusbergi loomingu kirgliku austajana ei saanud vaatamata jätta ka tema lavastatud ja Jean-Luc Lagarce kirjutatud lavastust. Ka näitlejate nimekiri kõlas kutsuvalt – Anu Lamp, Priit Võigemast, Indrek Ojari, Külli Teetamm ja Sandra Uusberg.

Teater ütleb tutvustuseks nii: “Louis on kolmekümne nelja aastane. Ta on elanud aastaid suurlinnas, kus tema tegevused, huvid, mõtted ja valikud on omanud vaid ähmast seost perekonnaga, kes kunagi koju maha jäi. Side kodustega toimib vaid läbi nappide sõnumite, üksikute postkaartide. Ühel päeval otsustab ta aga sinna sõita, et neid kõiki uuesti näha. Tal on neile midagi väga tähtsat öelda.”

Fotod: Siim Vahur

Lavastus tekitas minus kahetisi emotsioone – ühelt poolt tunnen, et tegu on hea etendusega ja see meeldis mulle, teisalt tekitas see minusse nii ebameeldiva tunde, et väga raske on öelda, et see mulle meeldis, et mul oleks olnud meeldiv seda vaadata. Selgitan kohe pikemalt.

Ennekõike meeldisid head ja sümpaatsed rollitäitmised ja lavakujundus oli ka väga sümpaatne. Anu Lambi roll oli huvitav – närviline eakas proua, kes ärevalt poega koju ootab, rabedalt ja nurgeliselt rahmeldades lauda katab ja õiget laudlina valib, ebamugavustunnet detailirohkete ebaoluliste mälestuste heietamisega püüab summutada. Anu Lambi repertuaar, nii vähe kui ma ka seda tean, on ikka üsna mitmekesine – alates Karlsonist, tugevatest prouadest kuni närviliste ja murelike pereemadeni.

Külli Teetamm jättis ka väga hea mulje oma naiivsevõitu, kuid siira ja seetõttu armsana mõjutava vennanaise rollis. Ta vaeseke oli kõigil hambus oma sädistamise tõttu – teistel oli miskipärast teistsugune arusaam sellest, kuidas tuleb ühte kadunud poega vastu võtta, mida talle rääkida, kuidas suhelda. Vennanaise jutte lastest pidas ta abikaasa ebaolulisteks ja tüütuteks. Patroniseeriv vend ja tema hiirekesest naine, kellest siiski ajuti tugevus ja sihikindlus välja paistis.

Patroniseeriva ja ägestuva noorema venna rollis oli Indrek Ojar. Hea roll, üsna ebameeldiv tegelaskuju. Ta ei käitunud inimestega just kuigi ilusti, kuigi ega ka temasse pole perekond läbi aegade kuigi hästi suhtunud – vähemalt paistab see nii tema haavunud olekust, mis agressiivsuse ja vastiku suhtumisena väljendub. Ta on vihane, ta on frustreerunud, ta on õnnetu. Aga mul on temast ajuti ikka päris kahju – tundub, et olud ja teadmatus või hoolimatus on lihtsalt temaga nii teinud.

Noorem õde Sandra Uusberg oli tõeliselt plikalik ja noor – tema isegi ei mäletanud õieti oma venda. Mõneti oli tal seetõttu kõige vähem mälestustetaaka, kuid samas oli temas piisavalt solvumist. Rollina oli see minu jaoks selle etenduse kõige igavam roll ja Sandra Uusbergi repertuaaris (nii palju kui mina seda tean) on see ka üks kõige vähem märkimist väärivam roll. Kuigi ka Võigemast polnud minu jaoks teab mis hiilgav.

Peategelase Priit Võigemasti roll oli etenduses kõige kummalisem. Aga nüüd sõnastada see, mis mind etenduse juures hirmsasti häiris ja mis tegelikult paistab  välja juba eelmiste rollitäitmiste kirjelduses – kõik need kaks tundi ja 30 minutit olid nii õudselt ebamugavad vaadata. Umbes nii nagu ma ei suuda vaadata Bridget Jonesi või Mister Beani sarnaseid filme, kuna lihtsalt nii kohutavalt ebamugav ja piinlik on nende tegelaste pärast.

Võigemast oli tulnud pärast pikki aastaid eemalolekut koju ja tal on perekonnale tegelikult midagi olulist öelda. Kuna ta on aga nii kaua ära olnud, siis keegi ei oska käituda ega olla. Inimene, kes tuli, oli justangu ju oma, aga ikkagi nagu täiesti võõras ja uus. Kui alguses valitses kohmetus ja vaikust tühja ja igapäevase jutuga täideti, siis peagi selgus, et igaühel olid koju naasnud pojale pretentsioonid, etteheited, nooruspõlve valusad mälestused ja pahameel. Igaüks leidis võimaluse talle kõik ette laduda. Ilustamata. Võigemast oli aga lihtsalt vait. Lihtsalt istus ja kuulas. Sageli muigas. Mõnikord ohkas, mõnikord justnagu oleks tahtnud midagi öelda, kuid siiski ei öelnud. Sisemonolooge pidas. Uskumatu! Ma oleks tahtnud talle kätega kallale minna, raputada ja röökida: “ÜTLE OMETI MIDAGI!!”. Miks sa lased neil kõigil piinelda oma mure käes?! Miks sa ei vabanda? Miks sa ei selgita? Miks sa ei esita vastuväiteid või enda vaatenurka? Kas sa ei arva, et see aitaks neid saada rahu hinge? Kas sa ise ei tunneks end paremini? Kas nad sulle mitte liiga ei tee? Kas ei oleks kõigile parem, kui nad sind mõistaksid ja teaksid, kuidas oli, miks oli?

Ja ülejäänud seltskond – miks te tema vastu huvi ei tunne? Miks te ei küsi? Miks nii isekad? Miks nii nõudlikud? Kass teil temast ei hakka juba kahju seda kohutavad süüdistuslaulu esitades? Kas ainult teie valu ja häda loevad? Ja samas, miks te lasete tal vait olla? Miks te ei nõua tungivamalt, et ta suu lahti teeks? Miks te ei otsi kontakti? Päris kontakti?

Nad kõik, absoluutselt kõik selles etenduses käisid mulle närvidele. Selles etenduses ei olnud mitte kedagi, kes oleks nö positiivne kangelane, teistest targem, kes oleks kõigile mõistuse pähe pannud ja nad “õigele” teele juhtinud. Ei olnud kedagi, kes oleks loo moraali sõnastanud. Nad kõik olid alguses oma väikeste vaeste egode ja minevikutaakade küüsis ja jäid sinna kuni etenduse lõpuni. Kõik jägi lahendamata, selgeks rääkimata. Kripeldama.

Samal ajal näitas etendus kuidagi eriti selgelt näpuga ja lajatas eriti julmalt lagipähe selle äratundmisega, kuidas märkamatult võibki juhtuda nii, et igaüks surgib omaenda nabas, mässab omaenda muremõtetega ja maadleb oam vajaduste käes, nii et tegelik kontakt teiste inimestega jääb ühesuunaliseks monoloogiks. Suheldakse küll ja räägitakse justnagu kellegagi ja kellelegi, aga kas vastuvõtja ikka töötab? Kontrollisite? Selles etenduses ei saanud selles sugugi kindel olla ja keegi ei konrtollinud ka. Ju siis polnud vajagi. Ju polnud tegelikku kontakti tarviski. Õudne mõelda, tõesti. Ma loodan, et minust sellist ühesuunalist masinat ei saa, kes ei vaevugi ootama ja kuulama, kas teiselpool saatjat kuuldakse ja keegi ütleb “Roger”. Vastasel juhul võiks ju rääkida seinaga.