Modigliani–neetud kunstnik

Kui mu mälu mind ei peta, käisin Balletti viimati vaatamas siis, kui mind keegi Bambit vaatama viis. Teisisõnu ei ole ma oma teadlikku elu jooksul balletti varem näinud. See žanr on nii teistmoodi ja harjumatu, pole nagu söandanud minna. Eks nüüdki ajas esialgu hirmsasti itsitama kui lavastuse ajal tulid lavale tõsised tugevad politseinikud korda majja lööma ja ajasid siis varbad sirgu ja kukkusid kepsutama.

Fotod: Liina Viru, www.opera.ee lehelt

Kokkuvõtvalt oli etenduses minu jaoks kahesuguseid stseene – esimeses mõjus tants mulle veidralt, teistes mitte. Esimeste hulka kuulusid need politseisseenid ja massistseenid, kus kujutati linnamelu või kõrtsielu. Laval palju inimesi, käivad täiesti tavaliselt tänaval või müüvad lilli või arutavad ilmselt mingeid maailma asju ja siis käivad kordamööda üksi või paaridena lava keskel tantsimas või tantsivad muu tegevuse käigus. See tundus kunstlik, tants ei tundnud nende stseenide jaoks parim väljendusviis – nagu muusikaline film, kus keset mõistlikku tegevust järsku hakatakse vihmas tantsima ja laulma. See on mulle alati kummastav tundunud. Või nagu tummfilm, kus paar põhilist mõtet või põhiintriigi või –tegevust muusika saatel kehakeelt ja miimikat kasutades vaja selgeks teha. Pealegi oli minu jaoks neis stseenides liiga palju tegevust ja tegelasi. Pilk eksles, kedagi ei saanud korralikult näha ja jälgida, kuid võibolla polnudki vajalik. Mulle lihtsalt meeldib teatris, aga ka muusikas, kui on vähe inimesi või instrumente, mida korraga jälgida.

Ja siis olid teised stseenid, mis olid etenduses õnneks valdavad, ja millesse sobis tants isegi minu arvates väga hästi, võibolla isegi paremini kui mis iganes teine väljendusviis. Need olid kunstniku loomevaevad, armastusstseenid, aga ka tema kauni kaasa hingevalu stseenid. Tundus, et emotsioonid saavad tõesti suurema ja tugevama mõõtme, kui seda ei väljenda vaid sõna vaid kogu keha. Ka unenäod ja fantaasiad sobivad tantsulisena imehästi. Mu lemmikstseeniks oligi üks Modigliani unelemine või fantaasia, kus ta vaeseke naisenergia-erootika-ihulisuseiha poolt vaevatuna nägi, et ta suured naisfiguure kujutavad maalid aknast sisse tungivad, ringi hõljuvad, kaunist koreograafiat arendavad. Peagi poeb iga maali tagant välja ka kaunis naine, näliselt ihualasti. Sensuaalsust ja seksuaalenergiat kogu lava täis. Väga dünaamiline ja unenäoline värve, valgust, tossu ja tantsu täis stseen. Naistel, muuseas, olid tegelikult ikka riided seljas, need olid lihtsalt ihukarva. Samas Modigliani ise ajas küll mingi hetk püksid jalast. Isegi balletis on tänapäeval vaja tagumikku näidata, nagu näha.

Üks mure sedalaadi väljenduskunstiga on ikka olnud see mul, et äkki ei saa muffigi aru. Sai küll aru, seda muret selle etendusega polnud sugugi. Isegi kava ei olnud vaja lugeda. Modigliani tegelaskuju oli äratuntav kiiresti, ilma, et keegi ta peale eraldi näpuga oleks näidanud. Kunstniku kallima tegelaskuju oli sümpaatne ja nende omavaheline armastusloo kujunemine oli ka midagi sellist, mida tants ainult kaunistas ja nii mõnusasti väljendas. Aga ega muidugi see asi ainult roosiline polnud – ei tasu ikka kunstnikku armuda ja end sellega siduda. Hingevalu jagus. Aga neil hetkedel tundus mulle, et mulle meeldiks moderntants või midagi sellist jõulisemat rohkem kui ballett, mis on justnagu liiga graatsiline mõne emotsiooni või ka näiteks purjus mehe tegevuse jaoks.  Või mis ma ka tean tantsudest ja nende stiilidest, aga mu võhikusilmale tundub balletivõtete valik päris reglementeeritud ja piiratud.

Üldse mõtlesin sellele, kui kummaline on valida välja üks väljendusviis ja sellega püüda kõike väljendada. Kas poleks huvitavam valida tekst, valida mõte ja sõnum ja siis kombineerida sõna, tantsu ja laulu, nii nagu see tekst või sõnum või idee edasi andmiseks sobib. Ja ma ei pea siin silmas operetti. Pigem tõesti midagi sellist mida näiteks Von Krahl oma lillede keeles või NO ikka aegajalt etendustes teeb. Suurepärane näide oli ka Nukuteatri Ajuloputus, kus tants ja sõna olid äärmiselt orgaaniliselt ühte seotud. Aga ju siis on erinevad asjad ikkagi, mida hinnataksse – mulle meeldib, kui midagi huvitavat etendusega öeldakse või midagi põnevat jutustatakse.

Kuigi ega ma päris kindel ka pole, kas ma oleks tahtnud, et Modigliani oma kunstist oleks lähemalt rääkinud või külastajad näitusel suu lahti teinud. Mõneti oli see balleti meeleolu ja emotsioon selline, et sõna oleks selle ehk katki teinud. Lihtsalt natuke kahju on sellest, et see lugu ja sõnum, mida saab tantsiskledes kõigile edasi anda, ei saa ju olla intellektuaalselt nii väljakutsuv või keerukas kui sõnalavastuses. Vähemalt mitte minusuguse vaataja jaoks. Selle balleti lugu oli ju ka väga lihtsakoeline. Võibolla annab sinna rohkemat sisse mõelda või välja lugeda, aga see ei ole kindlasti nii lihtsasti kommunikeeritav, kui oleks sõnade kaudu.

Vaadake treilerit ka

Selline algaja balletivaataja muljetamine siis täna. Arvan, et peaksin veel tantsuetendusi vaatama minema. Hirmsasti tahaks mingit head moderntantsu lavastust näha. Von Krahli Nibude osas olen aga pisut skeptiline. Või mis te arvate? Soovitab keegi?

NO99–Suur õgimine

Kõhklesin, kas õgimist üldse vaatama minna – kuulu järgi pidi olema üks suur toiduga plätserdamine ja mängimine. Tõsi, seda see oli – kaks meest ja kaks naist tegid süüa – peened road, garneeringud, lilled ja serveering. Vaaritasid, sõid, koristasid lauda, tegid süüa, sõid, koristasid, tegid süüa, vohmisid nagu loomad, õgisid nagu arutud, lahmisid, mäkerdasid, loopisid, plätserdasid, küünarnikini toidus, jalgupidi kraanikausis, üleni jahused. Seda kõike oli. Ja see kõik oli kõrvuti kombekuse, peenete kommete ja tseremooniatega. No selle kõigega, mida kasvatusega antakse ja veelgi enam, tegu oli siiski gurmeeroogadega. Iga uue söögikorra alguses oli õhus pidulikkust, erilisust. Vahepaladena oli õhus ka muret maailma pärast, vaadati kosmosesse ja tunti muret ja huvi tieste planeetide pärast ja vastu. Kes nad on? Kus nad on? Mis meie oleme? Suur instinktide ja primaarsete vajaduste rahuldamise ja kultuuri ja kõrgemate huvide ja vajaduste vastandumine vaatas mulle vastu. Aga üldiselt ikka kartulid, liha, sibulad, supp, porgandid, kartulid, veel liha, kalamarja…maitseks lilleõisigi? Ühel hetkel katkestab üks naistest selle ringi ja röögatab ahastades:”miks me sööme, kui meil isu ei ole!?”. Vastuseks on vaid vaikus ja kõik jätkavad peagi söömist. Kuni lõpuni.

Postimehes avaldatud Janar Ala arvustus ütleb, et üks elumõnudest on nende tegelaste jaoks pööratud painajaks. Nojah, sööme arutult jah. See sõnum ei ole ilmselt kõige elegantsem ja maailmamuutvaim, kuid mingid hoovused tunduvad olevat õhus ja see vormib siiski kummalise koosluse näiteks Toidupanga tegevuse ja plakatitega linnas. Kui palju toitu Eesti pered ära viskavadki? Oli see number umbes 82 tuhat tonni aastas? Samas osa inimesi nälgib. Hiljuti lugesin kusagilt ka kummalist nimekirja esimese maailma, ehk siis meiesuguste kummalistest muredest, mis siis teise maailma murede kõrval täiesti napakad tunduvad. Küllap sinna võiks kirjutada näiteks mure, et isver, safran on otsas! Appi, norilehes on auk, mu sushi on rikutud!

Njaa, ka minu jaoks on söömine oluline, toit ja see atmosfäär ja tunne mis teine kord tekivad,kui katad ilusasti laua, tood lauale midagi erilist ja maitsvat, süütad küünla, avad veini, hingad sügavalt sisse, naeratad ja tunned end lihtsalt hästi. Teine kord, kui on olnud halb päev, võib tunduda maitsev toit päeva parima osana. Huvitav, kas ka mul on oht, et söök muutub selliseks painajaks, et söön ennast lõpuks surnuks? Plahvatan lõpuks suure pauguga.

Fotod: Tiit Ojasoo, NO99 koduleht

Toit toiduks, aga kõige nauditavam oli etenduse juures minu jaoks aga hoopis näitljate mäng, nende omavaheline peamiselt sõnatu väike ja vaikne suhtlus, kehakeel, ilmed, pilgud. Seesama mainitud Postimehe arvustus ütleb: “minimalistlikud söömaajastseenid mängisid piiriga, mil vaatajal võiks igav hakata, kuid loodetavasti siiski ei hakanud ja see oli peen. Nood igavuse ja igavlemise piirid vaheldusid impulsiivsete monoloogide ning dialoogidega”. Eiei, kindlasti ei hakanud igav.

Maarika Vaarik on minu lemmiknäitlejannade rivis jätkuvalt üks kõige silmapaistvamaid ja ägedamaid näitlejaid üldse. Ta on nii võluv, nii jõuline, samas nii veetlev ja sensuaalne ja õrn, nüansirikas. Kuidas parasjagu vaja on. Sensuaalsus oli selles etenduses jälle kohal. Mängud Võigemastiga, aga vist ka Margus Prangeliga olid võrratud, vähemalt esialgu. Nii nagu viisakas ja rafineeritud einestamine etenduse jooksul arenes arutuks ja absoluutselt labaseks vohmimiseks, enda surnuks õimiseks, nii arenes üsna vaoshoitud ja kombekas sensuaalsus seksuaalsuseks ja patjadel aelemiseks ning jõudis lõpuks puha pornograafiani välja. Üsna viisakal kujul, küll - riided jäid selga. Nägin hiljuti ühes teises etenduses Maarika Vaarikut kipsis käega – ei tea kas viskus meeste võrgutamise hoos põrandale laotatud padjavirnast mööda, kukkus ja murdis käe?

Eva Klemetsa nägin esimest korda. Praeguseks on kohtumisi juba olnud kaks ja tundub, et see kummaline olevus võib tõusta sinna minu lemmiknäitlejannade ritta. Kuigi ta on tõesti kummaline. Päris elus, mulle tundub, kui ta vähegi meenutab neid tegelaskujusid, hirmutaks ta mu ära. Ma ei saaks ilmselt temast aru. Ta hõljub nagu mingis omamoodi kohas, on selline õbluke (kuidas ta küll nende kontsade peal suutis seal terve etenduse taielda?!), kuid nii kummaliselt intensiivne ja tugev. Mitte nii nagu Maarika Vaarik, kes on selline my kind of gal. Otsekohene, selge silmavaatega, lihtsasti loetav. Või need tema tegelaskujud.

Võigemastist võigemat polnud. Juba ammu olen tahtnud teha mingit labast keelenalja Võigemasti nime üle, aga pole olnud juhust, sest ma olen teda ikka üsna kena ja viisaka noormehena igal pool näinud. Sel korral oli ta rõveda vuntsiga ja labasusele kalduv, sugutungki oli tal märkimisväärne. Aga siiski. kuidas siis oleks hea öleda? Võigemast võikam oli Võigemast? : ) see on ilmselge liialdus, kuid las olla. Kes teab, kuna jälle juhust tuleb, kus vaest meest võikaks võib nimetada. Õiglasem oleks öelda, et ta tegelaskuju oli rõve või nilbe ja kiimane.

Margus Prangel mulle näitlejana meeldib – sain teda tundma ühes oma lemmiketenduses, milleks oli merelainetele lavastatud Kon Tiki. Aga kui ma umbes nädal pärast suure õgimise nägemist etenduse peale mõtlesin, ei suutnud ma esmalt üldse meenutada, kes oli Võigemasti kõrval teine meesnäitleja. Vaatasin järgi – Prangel. Aga ma ei mäleta peaaegu üldse, mida ta etenduses tegi. Kolm kaasnäitlejat olid lihtsalt nii eredad ja imelikud kujud, et vaese Marguse jaoks mul enam tähelepanu ei jagunud. Ta tegelaskuju oli vist liiga tavaline. Pardon, Margus.

Nalja sai. Kummalist kiiksuga huumorit jagus kamaluga. Voolas suisa ojadena, nii nagu voolas vesi ennast kurguni täis söönud Võigemasti õlale asetatud väga suurest ja laiast voolikust põrandale. No olgu, huumorit voolas vähem, sest see teadagi mida sümboliseeriv vesi oli ikka lõputu. Hea, et esimeses reas ei istunud. Ei, tõesti imelikke asju tehti. Näiteks istuti kahekesi suures köögikraanikausis ja riiviti porgandit. Või kogu see mäng nõudega – küll tõsteti taldrikuid erinevatesse virnadesse, loobiti põrandale, tõsteti jälle ringi. Ja järjest tõusis toimingute kiirus, suurenes justnagu hädavajadus kohekohe saada süüa, kiiresti saada valmis söök, ka seksuaalkihud muutusid järjest suuremaks. Urgentsemaks, kui nüüd tobedat ja ebakorrektset anglitsismi kasutada. Taustal tiksus, järjest kiiremini ja kiiremini. Muusikaline kujundus oli üldse hea. Näiteks, Võigemast laulis ilusat laulu

NO65 Suur Õgimine from Teater NO99 on Vimeo.

Rõvedusi ka jagus muidugi ka ja mitte vähe. Söödi sittagi (või oli see siiski pasteet?), aga ma ei taha sellele keskenduda. Mu arust sellest räägitakse rõvedustest liiga palju selle etendusega seoses. Etenduses oli nii palju ägedat ja toredat, sellest sitast ja muust rõvedusest huvitavamat. Mäletan küll, et mingi stseeni ajal pidin pea peitma, et mitte näha, aga ma ei mäleta, mis ilgus see oli. Muuseas, kas kellelegi veel tundus, et neil kõigil olid hambad koledaks tehtud? Hambavahed olid justnagu eriti suured ja mustad?

See etendus on üks vastuolulisemaid emotsioone tekitanud etendus üldse. Kuna see intrigeerib mind, siis olen uurinud, kuidas teised etendust näinud on. Osa leidis, et see on mõttetu jant ja toiduga mängimine, mõni pidas lihtsalt lõbusaks, kuid oli ka neid, kes pidasid seda geniaalseks. Etenduseks, mis nii hoopis teistmoodi kuju ja vahenditega oma sõnumit edastab, kui tavaline klassikaline teater. Lauri Lagle jaoks on "Suur õgimine" aga luuletus, vahendas "Aktuaalne kaamera". Tema on etenduse lavastaja.

Teksti kirjutades tekkis mul tahtmine etendust uuesti näha.

Lilled Algernonile

Usun järjest rohkem monoetendustesse, head teksti, head näitlejat ja head lavastajat on lihtsalt tarvis!

Lilled Algernonile on ulmeklassika, mille ammu aastaid tagasi, 50ndatel kirjutas Daniel Keyes. Vaimselt alaarenenud, aga väga kena sõbraliku iseloomu ja helge olemisega noormees Charlie Gordon, kes pealegi oli väga edasipüüdlik ja õpihimuline, osales teadusmeeste katses inimese intellekti tõsta. Tehti operatsioon, mis pidi ta kolm korda targemaks tegema. Samasuguse operatsiooni läbinud rott sai palju targemaks! Oli targem kui Charlie enne operatsiooni.

 

Alguses tundus mulle, et inimene, kelle IQ on 68, võiks olla rumalam, tunduda napakam, olla kohatum, mõelda vähem. See alguspunkt tundus liiga tark esialgu, kuid ilmselt arvasin ma ise viltu, et milline võib üks selline mees olla. Hiljem oli tõesti nauditav vaadata, kuidas poiss õppis ja püüdis targaks saada, kuidas väikesed muutused ta maneerides, jutus, arusaamas ilmnesid. Järkjärgult tekkis abstraktne mõtlemine, kadus küsimus “aga millest ma peaksin mõtlema?”. Tahaks teada,kuidas see lugu tundub neile, kes inimese arengut tunnevad, kes teavad, mis täpselt on puudu nii madala IQ-ga inimestel, mis on see, mis IQ tõustes inimeste tajus ja võimetes tõuseb. Kuidas see kõik ikka on seotud sotsiaalse või emotsionaalse võimekusega, kasvõi võimega tunda ära irooniat ja lugeda ridade vahelt.

Etendus meeldis mulle ilmselt peamiselt minu jaoks väga huvitava teema, väga huvitava teksti tõttu. Lavastuses endas oli nii mõndagi, mis ei olnud minu hinnangul kõige paremini lahendatud. Ennekõike olid ebavajalikud ja segavad helilindilt tulevad helid – teiste inimeste lava tagant tulevad hääled. Need rikkusid mu jaoks selle õhustiku ja loojutustuse voogamise, mis Charlie jutustades lõi. Lauri Kaldoja näitlejatöö mulle meeldis, eriti kui algsest võõristusest üle sain. No ta oli mu jaoks täiesti võõras. Samas muusikaline kujundus oli kohati imelik, mõjus pigem dissonantsina kui lugu toetavana.

Üldmulje on siiski väga hea. Lisaks inimese arengule ja erinevatele võimetele jutustab ka laiemalt inimestevahelistest suhetest ja sellest, kuidas inimesed üksteisega käituvad, kuidas üksteist mõistavad või ei mõista. Ma ei saa peast fraasi laulust: “õndsad on need, kes ei näe.” Olen ennegi mõelnud, et ehk oleks lihtsam ja mugavam elada, kui ei saaks aru sellest, mis ümberringi toimub.

Minge vaadake, 26 novembril on Tallinnas, Vene Teatri väikeses saalis külalistendus. Mina plaanin lugeda seda lühijuttu, võibolla vaadata filmigi.

Selle suve rattaretked

See suvi oli eriline oma rattaretkerohkuse tõttu. Avastasime, et 80km sõita ei ole üldse mitte liiga palju. Avastasime seda suisa kaks korda, kusjuures ei ole võimatu see ka paaritunnise ööune ja sünnipäevapeo järel.

Esimene tripp oli Lõuna-Eestis. Rongiga Koidula jaama, seal väikeseid teid pidi tiirutades, igas väikeses järves ujudes ja muidu ringi vahtides läbi Värska ja Räpina toredasse Leevaku külla saunatama. Ilm oli ilus ja soe, et mitte öelda palav, nii et need järvepeatused kulusid marjaks. Lõunapaus mõnusa hapukapsasupi, sõira ja morsiga samuti. Järgmisel päeval läksime jälle rongi peale ja koju. Teine tripp kulges mööda Põhja-Eestit. Rongiga kohale ja mere ääres tiirutades Lagedile. Jälle sauna, seekord tünnisauna.

Osmussaar ja ELF

Minu esimesed ELFi talgud Osmussaarel olid nii toredad, et kindlasti ei jää nad viimaseks. Sellisele kaugele saarele, kus elab vaid kaks peret, kari lambaid, mägiveised, tuul, kadakad ja heinamaa, ei oska ju muidu sattudagi. Nüüd veetsime mitu head päeva sealsete kadakate vastu võitlemas ja looduse ilu ja isepäisust tundmas.

Ööbisime õues, sõime õues, töötasime õues, ootasime vihma lõppu õues, õnneks küll katuse all. Vaatasime majakat, tutvusime veis Bööga, ukerdasime libedal kivikaldal ujuma, kõndisime kuuvalgel öisel rannikul, leidsime kaks surnud lammast, kellest üks osutus hiljem elusaks. Mõtisklesime, kas pimedas läks sandaali ja varvaste vahele lambakaka või limukas, korjasime naistepuna ja nõmmliivateed, käisime laineid püüdmas, keetsime priimusega kohvi ja tegime maitsva pastaroa, käisime uuesti ujumas; imestasime, et ei rätid ega ujukad ei kuiva; püüdsime pääsukeste kakamisrajalt eemale hoida, lõikusime ja saagisime kadakaid nii et käed villis, põletasime neid nii et riided auklikud, pidasime kommipause, käisime uuesti ujumas, sõitsime paadiga tagasi kaldale – Dirhami sadamasse tirhamisut sööma. Pilti tegime ka

Kaevandusmuuseum

Kohtla Kaevanduspark on üks igavesti äge muuseum. Suletud kaevandus, kuhu pesuehtne kaevur inimesed vaatama viib. Giid Rein, vanust 77 aastat, oli muhe ja jutukas, endine kaevur. Täpsemalt ütleb Facebook, et tema ametid olid: vahetusmeister, õppepunkti juhataja, mäemeister, pealmaa jaoskonna ülem, ohutustehnika-tuulutus osakonna ülema asetäitja, tsiviilkaitse staabi ülem, ohutustehnika-tuulutus osakonna ja lõhkematerjalide lao ülem.

Tasub panna soojalt riidesse ja jalanõude valimisel arvestada, et maa all on pisut niiske. Päris masinad mürisevad ja kolisevad kui nad käima pannakse – saab natuke aimu sellest, kui jube ikka see töö on inimestel seal maa all, pimedas, niiskes, keset tolmu ja müra. Kontoris on ikka täielik luksus

Von Krahli lillede keel

Nii palju kiidetud etendust ei saanud vaatamata jätta. Von Krahli etendusi pole ma palju näinud, kuid see üks, kus varem olin käinud pakkus nii psühhedeelset valgust ja müra, palju arusaamatuid hetki, paaniflöödiga tükisuhkru ninna tõmbamist kui ka laval situmist. Eks mõneti sarnases võtmes oli see lillede lugugi, mis teeb ta ka raskesti kirjeldatavaks, sellest mõeldavad mõtte raskesti arusaadavaks artikuleeritavaks. Seda enam, et suur osa emotsioonist tuli selle etenduse võrratult ilusast visuaalist.

Lugu iseenesest oli väga lihtne õnnetu armastuse lugu. Tütarlaps Rosita ootab kaua oma armastatut, kes aga ilusaid kirju kirjutab, lubadusi lubab, aga ei tule ega tule ega tule ja tüdruk ootab ja närtsib, ootab ja närtsib, jääb vanaks. Võin vist julgelt seda öelda ilma, et kellegi teatrikogemust rikuks, sest selle etendusega on minu teada nüüd ühel pool. Pealegi polegi lugu ise ehk kõige olulisem, sest olulisemad olid pigem detailid, dialoogid, kostüümid, karakterid, maneerid ja ilmselt ka laulud ja valgus. See kõik vastas ilusasti mu ootustele ehk oli väga kummaline. Von Krahl ise ütleb teksti autori kohta, et Federico Garcia Lorca (1898-1936) loomingut nii luuletaja kui draamakirjanikuna iseloomustab pulbitsev sürrealism segatuna tumeda looduslüürikaga. Zanrina nimetavad nad erootilis-lüürilist draamat.

foto: Von Krahl

Ootajat mängis Mari Pokinen, kes selle eest saab andeks oma osatäitmise lastefilmis punapäise nõiana. Küll aga ei olnud ta sugugi säravaim tegelane ja õnneks oli ta suure osa ajast ka lava taga. Samas oli päris hale, kui ta lõpus väsinuna oma monoloogi pidas. Lava täitsid suure osa ajast aga imeline duo Liina Vahtrik ja Tiina Tauraite. Proua ja tema teenijanna, kes küll teenijale sobilikku joont ei hoidnud vaid kippus ikka oma koledat hambutut suud pruukima ja energiliselt ringi trampima, nabani ulatuvad “kivid sokis” rinnad kahes suunas kõlkumas. Loodetavasti antakse talle teinekord ka kaunitarirolle, kuigi labase ja otsekohese koristajamuti osa sobib talle väga hästi. Kostüümivalik oli küll vähe kummaline, kuid laia säärega saapad tasuvad end ära, kui raskel hetkel sealt suitsu ja napsi välja kookida saab. Ülejäänu ei tundnud kuigi praktiline. Aga vaadake ise siit (saate OP video).

Foto: Von Krahl

Liina Vahtrik musta pitsi uppuvas kostüümis kandis oma lese rolli hästi ka juba siis kui abikaasa elas. Tema oli nukra vanemateta ootajaneiu tädi, kes lapse üles kasvatas. Kole koristajamutt muidugi armastas neiut rohkem, see selgitati ka lavastuse jooksul selgeks. Ega ta muidu poleks ju kogu oma raha kulutanud kingi peale, mis neiut rõõmustama pidi – oli see vist paromeeter, kui ma ei eksi. Antiikne ja udupeen, lillepeenarde, ööbiku ja purskkaevuga, mis küll mulle rikutud hingele kangesti suurt fallost meenutas (ja mida ta üsna kindlasti tegelikult ka oli). Vahtrik ja Tauraite rääkisid suure osa ajast kui võrdne võrdsega, vaid ajuti saadeti ooperiaarialiku käsuga Tauraite koristama, kui Vahtrik tundis, et hakkab nende omavahelises jageluses alla jääma. Üldse harrastati etenduses palju laulmist, hästi kõvasti ja sageli ka valesti. Pokinen laulis päris laule ja ilusasti, Tauraite esitas väga veenvalt Psühoterrori lugu (ikka need ripprinnad hoogsalt muusikataktis vappumas). Seda kahjuks youtubes ei leidnud, küll aga üks teine lugu etendusest

Taavi Eelmaa oli pereisa, Vahtriku abikaasa ja väga kirglik lillede armastaja, endalegi oli tal üks õis nina otsa kasvanud. Lõigata ta lilli, oli kui lõigata talle näppu. Lubamatu! Valus!

Sellised üksikud mõttekillud etendusest, aga ega seda ei ole tegelikult võimalik kirjeldada, seda kummalisust, mis erinevate kummalisuste koosluses nii kummalisena mõjus. Mõnusalt teatraalne, mõnusalt jabur, mõnusalt koomiline. Aga vaadake, siin näitab päris palju ja räägitakse tarka juttu juurde ka.